Siin on kujunenud jälle nii, et kommenteerivad vaid üht sorti lapsed. Need, kelle suhtlus vanematega pole kõige sujuvam. Ma mäletan teistest teemadest, et on küllalt ka neid, kes helistavad oma emaga iga päev ja räägivad pikalt kõigest. Miks nemad nüüd siin teemas ei kommenteeri? Niimoodi jääbki ekslik mulje, et kõigil on vanematega vaid pinnapealsed või lausa kehvad suhted.
ja kuidas teil lapsepõlves peres suhtlus käis, mis teemadel rääkisite, mis teemadel rääkisid teie vanemad oma vanematega
Me ilmselt sellised maainimsed ja “matsid”, et ei aja taga filosoofilisi kõnelusi ning pigem ikka teemad, mis minu ja nendega seotud ning mis kriibivad või paitavad hinge. Peab muidugi tunnistama, et nad ise toimekad (kodus, liiguvad ringi, tunnevad huvi, suhtlevad lastelastega, käivad veel ka külas, enne koroona levimist ka teatris, kontserdil) ning seetõttu ei ole ainuke meelelahutus televiisor/internet ja sealt nähtu kuuldu lahkamine. Samas mõistan täielikult vanemaid inimesi, kes peost suhu elades (mu vanemate elu jooksul vähemalt 2x kogutud raha vara nullimine reformidega), tervise kehvenedes (üle 70-stel ikka hakkab tervis mingil määral tunda andma), poliitikute laristamist vaadates jne järjest kurjemaks ja lootusetumaks lähevad.
Räägime loodusest (mida näeme), nende toimetustest aias, kohalikus elust (ka seal on mõnikord kontserdid, korraldatakse mõni teatrikülastus ligemale suuremasse punki, on mingid probleemid, kellegi juhtus midagi head, kellelgi midagi halba), poliitikast, tavaliste inimeste raskemast hakkamasaamisest, minu/meie mingitest heades juhtumistest, korraldame ise koosolemisi ja vahvamaid tegemisi (ka teatrietenduse külastust, ka lastelastega koosoemist) jne. Viimasel ajal (minu rõõmuks) ka vanemate lapsepõlvest ja rohkemaid lugusid esivanematest ja muudest sugulastest. Mu isa on ka väga imeline meisterdaja ning eks nad mingi aja veedavad mu lapsega koos jälle midagi puust meisterdades ja eks ta selle käigus tegelikult jagab oma teadmisi ning ka arutavad mis ja kuidas. Lahendavad ka ristsõnu ja sudokusid ning minu arust risstsõnade lahendamine aitab aju treenida (eriti vanast peast, kui mälu juba kipub kehvenema), mitte ei ole mingi mõttetu tegevus.
Mina olen ka ema-isaga hästi erinevad. Nemad on lihtsad maainimesed ja mina “kõrgeltharitud linnavurle”. Elasin ju minagi terve lapsepõlve maal, aga pole maaelust kunagi olnud huvitatud ja ega vanemad ei sundinud ka. Nii 20ndate alguses mõtlesin ka, et pole nagu millestki rääkida. Ülikoolis õppisin tarkvarainseneriks ja nemad ei teadnud arvutitest üldse mitte midagi. Õnneks paari aastaga möödus…
Millest me siis räägime? Helistame iga päev, kord satub isa, kord ema toru otsa. Emaga põhiliselt igapäevaelust, oma päevast, lastest, taimedest, mingitest telesaadetest (see osa on pisut tüütu, kuna ma ise ei vaata eriti telekat ja seebikate sisukokkuvõtted on igavad: aga siis tuletan meelde, KUI tore, et mul on ema ja lihtsalt kuulan tena häält :)), lihtsamatest päevakajalistest teemadest. Isaga mesilastest (mul on ka 2. aastat 2 mesitaru, nii et võib öelda, et meil on ühine hobi).
ja lahendab ristsõnu
Juba mitmendat korda mainitakse ristsõnade lahendamist. Mis ajast see tegevus halb on?
Olen 33 ja lahendan ristsõnu viimastel kuudel väga palju. Istun terrassil / diivanil, näksin midagi ja muudkui nuputan.
Mulle ei meeldi rääkida. Kui vaja räägin asjast, aga niisama ei viitsi laterdada, ei teatrist ega ilmast.
Loen raamatuid, enne koroonat käisin teatris sageli. Aga teistega arutada ei taha.
Mina ka ei saa aru miks peaks raamatut või filmi teistega arutama. Igalühel oma arusaamine, miks teistega selle üle jagelema peaks, tõestama kes ikka õigemini aru sai või?
Enamus meie teatrietendustest (eriti maal elavatele vanainimestele kättesaadavad) ei ole oluliselt paremad telekas näidatavatest seriaalidest. Kui naudite ropendamist, siis seda välismaistes seriaalides nii palju kui meie teatrietendustes ei ole jah.
Meenub noorpõlvest töökaaslane kes alustas filmist rääkimist tähtsalt rinda ette lüües: operaatoritöö oli…., režissööri töö oli…
On filme, mis on selliseid lihtsad – kuri leiab oma palga ja hea saab selle eest tasu. Aga on ka selliseid, kus jäävad otsad n.ö. lahti, kus on keeruline sisu ja kui on väga hea näitlejatöö siis ongi hea, et on kellega arutada, mõtteid vahetada. Oma isaga, kellel on ka vastav haridus, saame rääkida klassikalisest muusikast, lauljatest, arutada peale teatrit, milline üks või teine osatäitmine õnnestus.
Raamatute puhul ka on hea saada lugemiseks soovitusi ja anda neid teistele – et lugege kindlasti (siis pead tundma inimest, kellele soovitad).
Minu arust annab selline arutelu pool juurde. Kui käime teatris, siis pärast istume väheke ja vahetame muljeid.
ja kuidas teil lapsepõlves peres suhtlus käis, mis teemadel rääkisite, mis teemadel rääkisid teie vanemad oma vanematega
Minu ema heitis oma emale ja õdedele kogu aeg midagi ette ja nemad siis omakorda temale ja siis läksid kõik hoogu ja hakkasid üksteisele valimatult midagi karjuma ja sõimama – nii mäletan oma lapsepõlvest. Iga sünnipäev, jõuluõhtu vm suurem perekondlik koosviibimine lõppes sõimu, üksteise peale karjumise ja etteheidetega: “Kuidas sina tookord mulle otsa vaatasid ja miks niimoodi ütlesid!!!” Õudne punt.
ja lahendab ristsõnu
Juba mitmendat korda mainitakse ristsõnade lahendamist. Mis ajast see tegevus halb on?
Olen 33 ja lahendan ristsõnu viimastel kuudel väga palju. Istun terrassil / diivanil, näksin midagi ja muudkui nuputan.
Ristsõnade lahendamine on kasulik siis, kui lahendada erinevaid ristsõnu – erinevat tüüpi, erineva koostaja poolt koostatud, erinevaid teadmisi rakendavaid jne.
Ajul on vaja midagi uut, mis ta tööle paneb. Muidu on rutiin ja ei mingit ajutrenni.
On filme, mis on selliseid lihtsad – kuri leiab oma palga ja hea saab selle eest tasu. Aga on ka selliseid, kus jäävad otsad n.ö. lahti, kus on keeruline sisu ja kui on väga hea näitlejatöö siis ongi hea, et on kellega arutada, mõtteid vahetada.
Selliseid lõputa jäänud filme on siin ka üritatud arutada, aga ei ole keegi midagi tarka osanud kosta. Ja siin on kümneid/sadu inimesi. Eesti pudikeelsete näitlejate sõnad on mõnikord kamba peale ära mõistatatud.
Millest teie vanematega räägite?
Minu vanemad on küll juba surnud, aga kuni nad elasid, siis oli nii. Emaga sai rääkida absoluutseltkõigest, kui tal oli hea tuju. Rõhuga sõnal KUI. Kui oli halb tuju, siis ärritas teda minu olemasolugi, õnneks oli lapsena mul koer, kellega sain siis päevaks otsaks parki-metsa-koolitusplatsile kaduda nädalavahetusel. Hiljem lihtsalt külla minnes lahkusin pärast viisakat 45 minutit turtsmist.
Kui tal oli hea tuju, polnud paremat seltskonnakaaslast. KÕIK teemad, mida iganes. Ekspromt restoranikäigud, pikad jutuajamised elust, meestest jne. Lisaks olid tal teatud selgeltnägijavõimed (oma ema kirjeldasin ma ka energiaväljade teemas) ja see oli hästi lõbus. Ta oli filosoof (otseses, mitte kaudses mõttes) ja ehkki nõukogude-aegne, siiski filosoof. Need igasugused arutlused või miniloengud Platoni või kellegi filosoofiast olid ülimalt inspireerivad. Asjadele mitme külje pealt vaatamine jne. KUI ta oli heas tujus. Muudel päevadel ma püüdsin seina värvi olla, et mitte saada teravusi või ootamatuid röögatusi. Füüsilist agressiooni polnud ja mahategemist, alandamist (sa oled rumal, sa oled liiga paks, sa oled liiga kõhn vms) ka mitte.
Isaga rääkisime justnimelt Eesti luulest ja kirjanike elulugudest, kui olin laps. See oli tema hobi, mitte töö. Meil oli viktoriin ka, kui ma olin 5-6 aastane. Tema ütles teose pealkirja, mina vastasin autoriga. Või vastupidi. Tema õpetas mu lugema, kui ma olin 4 ja mu esimene kirjatöö on 5-aastaselt kirjutatud päevik, kus on Kõrboja peremehe sisukokkuvõte läbi tollase minu silmade. Kui olin juba täiskasvanu, rääkisime ikka kirjandusest, see oli tema hobi. Enamasti tema rääkis, mina kuulasin. Eraelu teemad teda ei paelunud, ta oli selleks ka iiga boheemlane. Ma kunagi ütlesin talle sõna elektriarve ja ta ei saanud aru, mis see on. Oma palga anddis naise kätte (minu ema oli nõus, uus naine oli väga vastu), sest teda ei huvitanud raha. Ta ei teadnudki surmani, et külmkapist saab ise süüa võtta ja muna praadida ta tõesti ei osanud. Tema uue pere lapsed rääkisid, et isa oli muna praadimiseks pannud koorega muna pannile. Kuna oli erakordselt ilus mees, siis ta sai endale lubada, et aegajalt oli tal pintsak palja ihu peal või erinevast paarist kingad – ja ikka jooksid ülikooli naisd talle tormi. Mida sellisega eraelust ja elulistest probleemidest rääkida 🙂
Kõigi meie, 5 lapsega, käitusid mõlemad vanemad võrdselt. Isa teenis super hästi ja oli superhea jutustaja, ema oli supervastik või supertore.
Isa teenis super hästi
Oled vist ise superfantasöör. Eestimaal ei ole sellised uhhuu-intelligendid kunagi superhästi teeninud.
Isa teenis super hästi
Oled vist ise superfantasöör. Eestimaal ei ole sellised uhhuu-intelligendid kunagi superhästi teeninud.
Ta oli dekaan. Nõukogude ajal teenisid need päris hästi. Mingi…560 rubla äkki. Mina sain oma osakonnajuhi tööl 91 või 93.
Millest teie vanematega räägite?
Minu vanemad on küll juba surnud, aga kuni nad elasid, siis oli nii. Emaga sai rääkida absoluutseltkõigest, kui tal oli hea tuju. Rõhuga sõnal KUI. Kui oli halb tuju, siis ärritas teda minu olemasolugi, õnneks oli lapsena mul koer, kellega sain siis päevaks otsaks parki-metsa-koolitusplatsile kaduda nädalavahetusel. Hiljem lihtsalt külla minnes lahkusin pärast viisakat 45 minutit turtsmist.
Kui tal oli hea tuju, polnud paremat seltskonnakaaslast. KÕIK teemad, mida iganes. Ekspromt restoranikäigud, pikad jutuajamised elust, meestest jne. Lisaks olid tal teatud selgeltnägijavõimed (oma ema kirjeldasin ma ka energiaväljade teemas) ja see oli hästi lõbus. Ta oli filosoof (otseses, mitte kaudses mõttes) ja ehkki nõukogude-aegne, siiski filosoof. Need igasugused arutlused või miniloengud Platoni või kellegi filosoofiast olid ülimalt inspireerivad. Asjadele mitme külje pealt vaatamine jne. KUI ta oli heas tujus. Muudel päevadel ma püüdsin seina värvi olla, et mitte saada teravusi või ootamatuid röögatusi. Füüsilist agressiooni polnud ja mahategemist, alandamist (sa oled rumal, sa oled liiga paks, sa oled liiga kõhn vms) ka mitte.
Isaga rääkisime justnimelt Eesti luulest ja kirjanike elulugudest, kui olin laps. See oli tema hobi, mitte töö. Meil oli viktoriin ka, kui ma olin 5-6 aastane. Tema ütles teose pealkirja, mina vastasin autoriga. Või vastupidi. Tema õpetas mu lugema, kui ma olin 4 ja mu esimene kirjatöö on 5-aastaselt kirjutatud päevik, kus on Kõrboja peremehe sisukokkuvõte läbi tollase minu silmade. Kui olin juba täiskasvanu, rääkisime ikka kirjandusest, see oli tema hobi. Enamasti tema rääkis, mina kuulasin. Eraelu teemad teda ei paelunud, ta oli selleks ka iiga boheemlane. Ma kunagi ütlesin talle sõna elektriarve ja ta ei saanud aru, mis see on. Oma palga anddis naise kätte (minu ema oli nõus, uus naine oli väga vastu), sest teda ei huvitanud raha. Ta ei teadnudki surmani, et külmkapist saab ise süüa võtta ja muna praadida ta tõesti ei osanud. Tema uue pere lapsed rääkisid, et isa oli muna praadimiseks pannud koorega muna pannile. Kuna oli erakordselt ilus mees, siis ta sai endale lubada, et aegajalt oli tal pintsak palja ihu peal või erinevast paarist kingad – ja ikka jooksid ülikooli naisd talle tormi. Mida sellisega eraelust ja elulistest probleemidest rääkida ????
Kõigi meie, 5 lapsega, käitusid mõlemad vanemad võrdselt. Isa teenis super hästi ja oli superhea jutustaja, ema oli supervastik või supertore.
Täitsa lõpp, millised karakterid! 😀 Ei kujutakski ette.
Minu vanemad käivad üsna palju kultuuriüritustel ja ma ise ka mehega, aga me ei räägi nende sisust, pole harjumust rääkida muust kui argistest asjadest ja lastest. Raamatutest ja üritustest lihtsalt, et käisime. Ema hakkab sageli mulle ümber jutustama lugusid, mis juhtunud tema kolleegidega või nende pereliikmetega. Ja ei taha kuidagi lõpetada, selgitab et neid räägib ta sellepärast, et neis on mingi tõetera/õpetus minu jaoks. Kui mul oli raske lahutus, siis rääkis mulle õhinal oma tuttavatest, kelle lastel ka keerulised lahutused olnud. Ja rääkis selliseid detaile, et hoia ja keela. Ta oli selle info saanud oma sõbrannadelt. Ja minu mõte läks rändama, et miks tema sõbrannad talle oma laste eludest nii isiklikke ja valusaid seiku räägivad. Ja sain aru, et küllap ta pakub omalt poolt minu sama valusaid lugusid vastu. Aga ema eitas ja pahandas veel kuidas ma saan midagi sellist tema kohta öelda. Aga ma tean, et ta rääkis asju minust ka, mida vaid talle olin usaldanud. Need tulid ringiga tagasi ja ta on üldse nii palju valedega vahele jäänud, valetab mõttetute asjade kohta. Mina olen lõpuks see, kes on süüdi tema alusetus süüdistamises ja mul on siis paha tunne kuigi tean, et ta valetab mitte mina ei mõtle asju välja. Nüüd suhtleme järjest vähem. See on kurb, aga natuke hea ja vabastav tunne on ka mitte olla see, kellele üks inimene võib kogu aeg valetada. Aga rohkem ikka kurb, et pole sellist ema kellega saab mõnusalt juttu rääkida ja rääkida ka muredest, ilma et ta mu isiklikke asju teistele asju edasi ei räägiks.
Ma elan emast paari tuhande km kaugusel. Räägime vahel telefonitsi ka 3 tundi juttu ja lahendame isegi neid neetud ristsõnu koos.
Helistame peaaegu iga päev.
Teemad varieeruvad igapäevase virisemise, kultuuri, poliitika, uudiste, elu vahel.
Eile just nentisime ühiselt, et kohe palju vähem üksik tunne on millegi muu taustal niiviisi telefonis tiksuda.
Minu ema oli ka tujuinimene, aga mitte nii äärmuslik kui eelpool üks kägu kirjeldas. Tal kas oli jutuajamise tuju või oli ta pigem asjalik ja töine. Ise olen samasugune ja ei viitsi alati jutustada.
Temaga sai siis rääkida millest iganes, rääkis palju oma mälestusi varasemast elust. Oli söjaaja laps Tallinnas, sai kannatada märtsipommitamise ajal ja ka edaspidine ei läinud just kuigi ladusalt. 1940-1950 aastate ajad olid nagu nad olid. Ta oskas hästi ja värvikalt jutustada, kuulasin suure huviga, kahju, et rohkem ei osanud pärida. Rääkisime üldse elust ja inimestest, igasugustest saadetest TV-s ja raadios. Seebikad teda ei huvitanud. Targutasime niisama jne. Rääkisime oma elust, rõõmudest-muredest. Mõnikord kippus õpetama kuidas peaks tegema, aga või ma siis igakord kuulasin. Alles hiljem sain aru, et oleks pidanud ikka küll. Mitu lolli viga oleks tegemata jäänud, siis tundusid nad muidugi ainuõigete ja väga arukate lahendustena.
Nüüd ise täiskasvanud lapse emana saan ma temast suurepäraselt aru, et tal olid õpetamiseks parimad kavatsused. Elukogenuna taipas ta palju rohkem inimestest kui mina siis.
Minu esimese mehe iseloomu ja olemuse jagas ta ruttu ära. Ütles, et see mees on sul tore poiss, aga nii laisk, et varsti pead sina talle pükse ka jalga tõmbama, sest ei see ise viitsi midagi. Nii see paraku ka oli, kohutav logard kellele pidin mina ema eest olema. Tore poiss ja paras käsulammas oli küll edasi.
Ma sooviks, et ema küsiks minu elu järgi, kuid ei. Ikka on teemaks teiste elud ning ilm. Ma isegi ei tea, kas teda ei huvita minu elu või ei oska ta küsida. Koos oleme väga vähe käinud kuskil ja seega on teemad kodused nagu paljud siin maininud. Ta on täielikult oma aja laps, elu on rügamine ning tundeelust ei vestelda.
Õnneks on ta siiski üsna rahulik ning valitsust ei kiru. Samas läheb kergelt endast välja ja siis hakkab ennast pidevalt kordama.
Igatsen oma vanaema, kellega oli ka siis kui ta 80 oli, palju rääkida. Põhiliselt olid teemad minu peikade ning raamatute ümber. Alati rääkisime tundide viisi kuigi nutitelefone polnud ning mul on mingi imelik telefoninikerdis ning rääkides tuli seistes.
Samas olen teadustanud endale, et mu ema ei pruugi üle 5 aasta elada ning seega tunnen siiski heameelt selle üle, et ikka on telefonile vastamas.
Teemaalgataja jutust kõlab paraku üleolekut. Samas, niipalju olen ma elus näinud küll, et võiks öelda – tõeliselt intelligentne inimene ei halvusta kellegi teise huvisid.
Pole küll teemaalgataja, aga ka kurtsin – mina ei pea end kellestki paremaks ja mõlemad mu vanemad on tegelikult igati arukad inimesed, eriti ema. Lihtsalt mul pole midagi ka igapäevaasjade arutamise vastu ja seetõttu emaga jutustangi hea meelega, aga mind häirib see, kui keegi on pidevalt negatiivne. See on lõppkokkuvõttes nii väsitav, et lihtsalt ei taha helistada. Nii ongi juhtunud, et räägin eelkõige emaga, sest isale võin ma öelda, et “oi, teil vedas ilmaga, saite ikka peenardele vihma ka”, ja ta IKKA oskab selle kuidagi keerata nii, et mõni poliitik on värdjas või et Rootsis oleks kindlasti pagulased kurgid ära varastanud vms. Ja ma füüsiliselt tunnen iga kord pärast sellist vestlust, et ma olen kurnatud ja tahan sooja vanni, see on nagu energiavampiir, kogu see negatiivsus. Ja ma ei saa aru, millest see negatiivsus tuleb, sest nad on hea tervisega, rahaprobleeme ei ole jne.
Olen tahtnud reisimuljeid jagada, aga taas – teda ei huvita.
Kui sa pole just maailmaparim jutuvestja, siis on reisimuljed(koos piltidega paremal ja vasakul pool palmi) kõige igavamad jutud üldse. Ma väldin neid nagu katku.
Ma elan emast paari tuhande km kaugusel. Räägime vahel telefonitsi ka 3 tundi juttu ja lahendame isegi neid neetud ristsõnu koos.
Helistame peaaegu iga päev.
Teemad varieeruvad igapäevase virisemise, kultuuri, poliitika, uudiste, elu vahel.
Eile just nentisime ühiselt, et kohe palju vähem üksik tunne on millegi muu taustal niiviisi telefonis tiksuda.
Ma huvi pärast küsiks, miks see postitus miinuseid väärib. Et ma oma kaugel elava emaga telefonitsi aega veedan?
Olen tahtnud reisimuljeid jagada, aga taas – teda ei huvita.
Kui sa pole just maailmaparim jutuvestja, siis on reisimuljed(koos piltidega paremal ja vasakul pool palmi) kõige igavamad jutud üldse. Ma väldin neid nagu katku.
reisijutud on huvitavad kuulata siis kui juhtus midagi erilist ja osatakse seda mahlakalt edasi anda või vaatamisväärsusi, kohalikke kombeid jne huvitavalt kirjeldada. Mitte stiilis kaotasin või varastati raha ära ja siis läksime hotelli, mulle tulid pisarad silma, nutsin mitu tundi. Või keegi istus minu kõrvale ja pidin teda ära ajama, basseinis oli vesi külm. Keda huvitab?
