Ei ole VHK-d eliitkoolide hulka arvanuki.
Laps käib hetkel põhikoolis, kus gümnaasiumi osa kahjuks puudub. Kuna tegu on muusikaalse ja pigem loovar tüüpi noorega, siis VHK sai seepärast üheks vôimalikuks variandiks. Olen lugenud kooli kodulehte palju ja asjaga kursis.
Kui eelistatakse oma kooli ôpilasi ning juba aastakäigu järgi on näha, et tôenäoliselt on kohad omade poolt juba nagunii täidetud, siis milleks korraldada näiline vastuvôtt?
Sellisel juhul vôiks sisseastumiskatsed korraldada vaid juhul, kui on selgunud, et ruumi jääb ka väljaspoolt tulijatele.
Ja mis puudutab üdini viielisi, siis olen veendumusel, et tulevad need noored siis nö seest vôi väljaspoolt oma kooli, peaks andma võimaluse vähemasti vestlusel käia.
Millise signaali me noortele anname, kui ainiti viielisel puudub ka igasugune vôimalus kandideerida kooli, mis talle väga meeldib?
Kumbki neist kahest noorest, kes selle kogemuse said, ei lahkuks oma kodukoolist, kuid kuna siin vaid pôhkooli osa, tuleb teha valikuid…
Kuidas edasipdi noort inimest hästi ôppimisele motiveerida ning talle eneseusku sisendada nii, et see usutav tunduks, ma hetkel môtlen, et ei teagi????
Ebaõnnestumine ja tagasilöögid on elu osa. Alati on olnud. Ka seda peab noor inimene kogeda saama. Kui on taibukas, tahtejõuline laps, siis leiab alati võimaluse vastavalt võimetele.
Olen ise väga väikesest kohast pärit, kus tekkis väga suur aukartus Tartu ja Tallinna noorte suhtes, arvasin, et no mis nüüd mina. Õppisin ja tegin trenni, lõpuks ülikoolis ei olnud üldse vahet, kes Räpinast, kes Tartust, kes Tallinnast. Tallinna noored olid lihtsalt küpsemad, palju reisinud, palju võimalusi… vähem tahet jällegi.