Minul on ka selline laps ja käib veel lasteaias. Me ei ela Eestis ja siin võetakse lastel test suust, mitte ninast. Ka see tekitas minu lapsele eelmisel hooajal väga palju ärevust ja pinget. Ta on erivajadusega ja üheks selle väljundiks on hirm ja vastikustunne kõige näo ja suu suunas liikuva suhtes. Toitumishäire on ka ja ärge parem küsige, mis aastatepikkuse kadalipu me oleme terve perega läbi teinud, et lapsel saaks hambaid pesta näiteks.
Jah, tunnistan, ka mina olen selles osas pinges ja ärev, olen suur süüdlane. Lapsel nimelt on refleks kaarega oksendada, kui suus on mingi talumatu asi või kui ta läheb paanikasse. Paha lugu jah, ma tõesti ei soovi, et minu laps kaks korda nädalas lasteaia fuajees hommikusöögi enda ja minu riietele ning põrandale oksendaks. Ei soovi seletada kasvatajatele või teistele vanematele, et ma ei toonud teile siia kõhuviiruses oksendavat last, ta on lihtsalt paanikas. Ei soovi avalikus kohas okset koristada ja nutva lapse riideid vahetada. Jne jne. Terve eelmise talve läksin kolmapäeviti ja reedeti hommikul lasteaeda laps käeotsas, endal kõht krampis ja hambad kokku surutud lootuses, et äkki joppab ja saab ta ära testitud ilma, et öögatama hakkaks. Vaatasin kõrvalt, kuidas teised temast hulga nooremad lapsed pistsid kummasegi põske testipulga ja surasid seda ise hoogsalt edasi-tagasi samal ajal itsitades. Samal ajal mina püüdsin veenda oma vingerdavat last natukenegi suukest paotama, et saaks vähemalt midagigi vatipulgale. Kui keegi oleks tulnud nõudma testi NINAST, oleksin lihtsalt lapse lasteaiast ära võtnud.
Ükskord keset suve juhtus siis nii, et meil jäi pereliige koroonasse. Lasteaed oli suvepuhkusel ja need suust tegemise testid, mida kevadest juba lahkesti vanematele tasuta kodus tegemiseks kaasa jagati, olid otsas. Läksin apteeki küsima, kas neil ehk laste teste müügil pole. Apteeker ütles rahumeeli, et KÕIKI koroonateste saab teha ka suust, lihtsalt mõnedel on väga peenike painduv pulk ja sellega pole mugav. Müüs mulle mingid natuke paksema pulgaga.
Mõne aja pärast käisin lapsega haiglas plaanilisel operatsioonil. Enne kui sisse võeti, tehti meile mõlemale haigla vastuvõtus eelmisel päeval PCR. Valmistusin jälle hullemaks, varuriided kaasas, küsisin neerukausi ka valmis ja mõtlesin, et kas pean last äkki kinni hoidma, kui nad ta nina tahavad surkida. Suur oli mu hämmastus, kui PCR võeti meil MÕLEMAL suust. Nina ei puutunud keegi. Midagi ei küsitud söömise-joomise ega hambapesu kohta, seega ka need järelikult ei mõjuta proovi tulemust ega ole põhjuseks proovi ninast võtmisele.
Mina tavakodanikuna sooviksin nüüd küll selgitust, mis eesmärgil ja kelle algatusel toimus ja toimub see ninas surkimine. Kõik teavad, et suust saab ka, aga ikkagi sorgitakse nina.
Minul endal pole selle suhtes mingeid erilisi emotsioone, olen mitmeid kordi ninast testi andnud, pole midagi talumatut. Aga tänu oma lapsele tean, et see pole mitte kõigi inimeste jaoks niisama lihtne. Seega, MIKS ikka veel on kasutusel see testimeetod, mis on paljude jaoks raskesti talutav?
Uhuud lasid kohe alguses laulu lahti, kuidas pulk surgatakse ajju välja jms lämin, mis koledused kõik… Kogu see triangel oleks olemata olnud, kui teste oleks suust võetud. Kelle huvides toimus see vee valamine uhuude veskile ja inimeste hirmutamine, et nii kole-kole on see testimine?
Vastuseid muidugi ei ole ega tule. Aga mina vastutustundliku inimesena, kes järgis kõiki koroonareegleid, tegi vaktsiinid ja oli igati hoolas ja valvas olen pettunud ja tüdinenud.