Mina tavakodanikuna sooviksin nüüd küll selgitust, mis eesmärgil ja kelle algatusel toimus ja toimub see ninas surkimine. Kõik teavad, et suust saab ka, aga ikkagi sorgitakse nina. Minul endal pole selle suhtes mingeid erilisi emotsioone, olen mitmeid kordi ninast testi andnud, pole midagi talumatut. Aga tänu oma lapsele tean, et see pole mitte kõigi inimeste jaoks niisama lihtne. Seega, MIKS ikka veel on kasutusel see testimeetod, mis on paljude jaoks raskesti talutav?
‘Ninas surkimine’ oli varem väja töötatud diagnostikameetod, süljest testimine tuli hiljem juurde. Sina oma lapsega peaksid kindlasti tihedalt külastama psühhiaatrit, koroonatestide tegijatel siin küll mingit süüd ei näe. Lapsed, kes iga liigutuse peale kaarega oksendavad, küll kindlasti päris normaalsed ei ole. Psühhiaater teil loodetavasti pidevalt töös?
Sul endal on loodetavasti funktsionaalse lugemisoskuse eraõpetaja pidevalt töös. Kui ma kirjutan, et mu laps on erivajadusega, siis sina jõuad selle peale järeldusele, et ta pole kindlasti päris normaalne? Vaaaauuuu, nõu šitt, šerlok. Iga liigutuse peale ta õnneks siiski ei oksenda, mine nüüd palu oma lugemisõpetajal, et ta sulle tekstist näpuga selle koha kätte näitaks, kus on kirjeldatud, mille peale mu laps oksendab.
Ja mis vahet seal on, kui süljest testimine tuligi hiljem. Teemaalgatus on sellest, et ka PRAEGU veel testitakse koolides lapsi ninast, kuigi alternatiiv on olemas.
Huvitavad käod siin foorumis, lugeda ei oska, aga muudkui vorbivad vastuseid kirjutada. Sellise hälvega tuleks ehk psühhiaater töösse võtta?