Eelmise aasta lõpus vihastasin oma tuttavate peale ja pean siiani viha. Olen aeglane vihastaja, kuid pikavihaline inimene. Kõik sai alguse nendepoolsest pakkumisest minna autoga sõitma. Olin nõus ja autosse istudes tõmbas tuttava mees kohapealt minema niimoodi, et mu kott jäi autoukse vahele. Ise veel ei saanud aru ka, pidin ütlema, siis alles taipas. Sõitis nii, nagu istuks ralliauto roolis või veaks palke. Mingit vabandust selle eest muidugi ei tulnud. Et sellest veel vähe oleks, hakkas tuttav minu kallal koheselt võtma stiilis kuidas mul kunagi aega ei ole temaga kokku saada ja midagi teha. Miks olen nii endasse tõmbunud jne ja kas külla võib tulla jne. Tegelikult on mul lihtsalt pidevalt kiire ja pole ka tahtmist kusagil hängida ja möla ajada. Mind ajas suht närvi see, et tuttava mees oma naist korrale ei kutsunud vaid kaasa muigas tema “vaimukustele”. Tundsin end viienda ratta ja täiesti lollina. Õnneks sain autost välja ja tegin minekut nii kiirelt, kui sain. Mõtlesin endamisi, et nendega enam ei suhtle. Juba paar päeva hiljem ilmus see tuttav minu kiuste jälle välja ja tegi nägu, nagu midagi poleks olnud. Kuna olin suht vihane kõige pärast, eriti jutustama ei jäänud. Kahjuks nüüd see tuttava mees üritab minuga ikkagi rääkida. Umbes, et tere, kuidas läheb jne. Püüab viisakas olla. Mina jällegi ei suuda temaga enam üldse rääkida ja selle tuttavaga ka mitte. Mulle suht meeldis see mees, jättis alguses viisaka rahuliku mulje. Paraku lähemal tundmaõppimisel osutus pööraseks rullnokaks.
Miks see tuttava mees minuga veel rääkida üritab? Õhtu oli täiesti ebaõnnestunud ju. Tuju rikuti ära, käekott on kriime täis. Vihasena ma lihtsalt lähen lukku ja olen sellest saati neid ignoreerinud. Eriti seda meest, sest tema pärast see jama juhtuski.