Teema: Vihane sõbranna

no mis sõbranna see on, kui sa temast midagi ei tea. ammugi ei tea meie, võõrad inimesed.

Mul on paar korda poeg küsinud, et miks sa nii vihane oled. Ma ei ole kaugeltki mitte vihane, ma olen nii mõttesse vajunud, et ei päne ümbrust tähelegi, saati siis näoilmet.

#3513774:

Olen tähele pannud, et üks sõbranna on pidevalt vihane. See on selline allasurutud ja viisaka naeratuse, malbe kontrollitud hääle taha peidetud viha. Talle silma vaadates on näha, et inimene sisiseb raevust, aga miskipärast seda välja endast ei lase. Vahel harva on ka hetki, kus ta ongi päriselt rõõmus ja naeratab päriselt, on korraks õnnelik.

Millest see tuleb? Ma ei tea, et tal olulisi elumuresid oleks? Ma ei julge ka küsida, mis teda vaevab. Esiteks ta ei ava end, vaid vastab, et pole midagi. Teiseks kui avab, siis pinnapealselt, näiteks toriseb midagi paari sõnaga ja tund aega hiljem teeb näo, et on heas tujus. Vahel nagu hakkab rääkima, aga siis kiirelt mõtleb ümber, või vaikib.

Arvatavasti käid talle närvidele! Üritab küll head nägu teha aga tegelikult ei kannata su rumalat juttu ja siis läheb hetkeks ka teesklemine meelest.

Ma pean tunnistama, et ma ei saa ka sellisest sõprusest aru, kus päriselt nagu sõbrad siiski ei olda; üksteist ei usaldata ja käib mingi veider pilkude mäng koos repliikidega “ära kujuta ette…”

No parem on ka ju, kui ei räägi sellisele “sõbrannale” oma muresid- tuleb too kohe perekooli arutama…

#3514159:

Ma ei tõlgenda, vaid päriselt panen tähele. Huuled kokku surutud, tige läbitungiv pilk, näos ei liigu ükski lihas kui räägib. Vahel harva naeratab.

“Tiina, kas midagi on juhtunud? Sa oled näost nii ära…Kas ma saaks kuidagi aidata…?”
Täiesti VÕIMATU küsimus teemaalgataja jaoks.

Aga sõbranna vist polegi naiste jaoks sama, mis on sõber mehe jaoks?
Sõbranna on lihtsalt teine samast soost isik, kellega saab rahuldada oma lobisemisvajadust; isiklikel teemadel temaga ei räägita.

Siis tekib küsimus, et kellega naised siis üldse räägivad, sest perekoolist saab lugeda, et oma meestega nad ka ju ei räägi?
Ok, tean: lastega.
Kui need alla puberteediealised on.

#3514355:

Räägib ainult siis, kui talle on sobiv hetk. Nii lihtsalt on. Ma juba harjunud, et ei saa igal suvalisel hetkel talle kaela lennata süva-analüüsiga.

Mina vist olengi kui mitte see, siis vähemalt sellesarnane sõbranna.

Ei räägi, kui sõbranna mulle keset tööpäeva “Tšau, mis teed seal” töö juurde helistab (teab, et meil üsna pingeline töö ja eriti aega rääkida ei ole) ja õhtul kinos või kaupluse kassas olles ütlen ka, et helistan pärast tagasi ja panen telefoni kinni.

Ja nüüd, kui olen puhkusel, helistab ta tavaliselt kl 8-9 ajal hommikul, ehkki teab, et tahaksin vähemalt kella 10-ni magada. Kusjuures need kõned algavad tavaliselt “Ma tean küll, et kell on vähe ja oled pahas tujus”:) Kui olen telefoni hääletu peale pannud ja kohe vastu ei võta, siis helistab mu mehele, emale või mõnele lastest ja küsib, kas minuga on kõik ikka korras … Tema on ju hoolitsev, mina olen tujukas:)

#3514490:

Ei räägi, kui sõbranna mulle keset tööpäeva “Tšau, mis teed seal” töö juurde helistab (teab, et meil üsna pingeline töö ja eriti aega rääkida ei ole) ja õhtul kinos või kaupluse kassas olles ütlen ka, et helistan pärast tagasi ja panen telefoni kinni.

Ja nüüd, kui olen puhkusel, helistab ta tavaliselt kl 8-9 ajal hommikul, ehkki teab, et tahaksin vähemalt kella 10-ni magada. Kusjuures need kõned algavad tavaliselt “Ma tean küll, et kell on vähe ja oled pahas tujus”:) Kui olen telefoni hääletu peale pannud ja kohe vastu ei võta, siis helistab mu mehele, emale või mõnele lastest ja küsib, kas minuga on kõik ikka korras … Tema on ju hoolitsev, mina olen tujukas:)

Jube ju tegelt. Täiesti ahistav. Helistab mehele, emale, lastele.

#3514534:

Mitte lihtsalt jube vaid haiglane! Ja sellise käitumisega veel leppida?

Inimesel on ilmselt valida, kas selline ahistajast “sõbranna” või üldse mitte ühtegi.

Siis võtabki pigem selle.
Ma saadaks sellise kohe kuu peale. Mehele ja emale helistada ja küsida, kas on ok – no hallooo. Kerge puude moodi näib.

Ma olen nagu TA sõbranna, vägagi sarnane… Ei räägi mitmel põhjusel. Esiteks, ei taha teistele tunnistada, et olen nõrk ja teen head nägu, kuigi tahaks nutta. Et olen läbi kukkunud mitmes mõttes. Teiseks, kui hakkangi avanema, räägitakse mu jutule sisse ja siis ma jään vait, naeratan ja ütlen, et kõik on korras. Miks inimene küsib, kui ta tegelikult ei kuula? Suunavate küsimuste asemel hakatakse oma juttu vahele rääkima.

Mul on ka kuri ja vihane pilk 98% ajast ees. Aga ma ei oskagi eriti teistsuguse näoga olla.
Mul on hästi tundlikud silmad ja ere valgus(eriti päike) ning tuul ajab mind silmi kissitama ja kulmu kortsutama. Ja suure osa ajast olen ma kusagil sügaval oma mõttetes.
No teise inimesega vestluse ajal olen ikka kohal, aga ma ei pane ise tähelegi, kui kulm krimpsus jälle on-st, et ma mõtlen räägitavale jutule kaasa.