Kas keegi veel peale minu vihkab armumist? Pean silmas just sellist meeltut armumist, kui üks mees on su mõttes iga hetk, iga tund, nii ööl kui päeval. Aga sina ei tea sedagi, kas ta üldse tahaks sinuga kohtuda . Olete kohtunud nt korra-paar mitu kuud tagasi juhuslikult seoses mingite ühiste ettevõtmistega, väiksemas seltskonnas ja nüüd neid ettevõtmisi ei ole lähima aasta jooksul. Sul on mehe kontaktid, sa tead ,et ta on osav remondimees nt -ja sul on vaja remondi juures abi, kuid sa ei julge sellele mehele kirjutada. Vaatad fb-s iga päev, et ta on vestlusse logitud, aga ainult põed, põed, põed… Ja tüütad oma põdemisega oma parimat sõbrannat.
Oi ma vihkan seda tunnet! Tahaksin selgusele jõuda, kas selle mehega oleks võimalik kasvõi sõbraks saada, aga kardan ise ühendust võtta.
“Teises nooruses” pea 50 aastane naine olen. Ei mäleta, millal viimati nii tobedalt tundsin end, ehk tõesti teismelisena.
Teema: Vihkan armunud olemist!
Tahaksin selgusele jõuda, kas selle mehega oleks võimalik kasvõi sõbraks saada, aga kardan ise ühendust võtta.
Ah ära aja lapsejuttu suust välja.
Kirjuta talle, kirjelda probleemi ja lihtsalt küsi, kas tal oleks aega aidata.
Kui on siis on, kui pole siis pole. Kogu video.
vahet pole, mis on naise vanus, mõistuselt on ta ikka laps
Mul oli veel eriti täbar lugu. Olin väga sügavalt armunud oma kolleegi, flirtimine oli kahepoolne, kõik tööpäevad olid tänu temale nii päikselised ja helged. Augustis pärast puhkust tööle tagasi tulles sain teada, et ta oli vahepeal abiellunud…
Mitte kunagi ei rääkinud ta oma tüdruksõbrast, naisest, kihlatust. Mitte kunagi.
Mõtlesin isegi vahepeal töökohta vahetada, olen nii katki, pettunud ja vihane.
Samas, natuke lihtsam on temast üle saada, teades, et ta on lihtsalt järjekordne playboy, kui on peatselt abiellumas, aga flirdib ja sebib hoopis teisega.
Mul oli veel eriti täbar lugu. Olin väga sügavalt armunud oma kolleegi, flirtimine oli kahepoolne, kõik tööpäevad olid tänu temale nii päikselised ja helged. Augustis pärast puhkust tööle tagasi tulles sain teada, et ta oli vahepeal abiellunud…
Mitte kunagi ei rääkinud ta oma tüdruksõbrast, naisest, kihlatust. Mitte kunagi.
Mõtlesin isegi vahepeal töökohta vahetada, olen nii katki, pettunud ja vihane.
Samas, natuke lihtsam on temast üle saada, teades, et ta on lihtsalt järjekordne playboy, kui on peatselt abiellumas, aga flirdib ja sebib hoopis teisega.
paljudel naistel sama käitumismuster. Suur indlemine käib, flirdivad ja siis mõne kuu pärast on endal kõht ees. No okei siis.
Ei viitsiks tõesti ise ka niimoodi armunud olla nagu teemaalgataja kirjeldab. Mäletan selliseid armumisi küll ja ei ole see ikka õige asi. Sa ju tegelikult ei tunne teda, kujutad lihtsalt ette, et ta on n-ö normaalne inimene.
Võeh, ma ütlen! Mul on praegu sarnane probleem, ainult tegemist inimesega, keda tunnen juba kümme aastat. See lapsik armumine lihtsalt lööb mind nii lukku, et enam ei tunne end tema seltskonnas isegi vabalt – mõtleks vaid, kui ta aru saab ja mind sellepärast tõrjuma hakkab! Ise püüan natuke rohkem distantsi hoida, et tundemöll jahtuks, samas unistan sellest, et hoopis tema mulle läheneks. Enesetunne oleks suurepärane, kui asi oleks kahepoolne! Muidugi võin salaja nii mõndagi loota, aga oma viimast aruraasukest kokku kraapides (appi, ma olen jälle teismeline!) suudan ise ka aru saada, et ses olukorras ei ole mul midagi teha. Püüan elusolemise tunnet nautida ja jätta see asi talle mainimata, ehk jääb vähemalt sõprus alles. Siiani olen ikka olnud see, kes esimese sammu astub, nüüd tunnen, et on aeg end iga hinna eest vaos hoida.
Samas on energiat palju üle ja see on küll väga kasulik!
Võeh, ma ütlen! Mul on praegu sarnane probleem, ainult tegemist inimesega, keda tunnen juba kümme aastat.
Ma küll aru ei saa, kuidas saab olla armunud inimesse, keda tunned kümme aastat, no paari aastaga peaks ikka põnevus ja suurem tuhin üle läinud olema:)
Üldiselt mulle tundub, et sellise armumise vastu aitab päris hästi oma armumisobjekti parem tundmaõppimine (v.a. see 10 a vanune tutvus) – enamasti mõtlevad naised tundmatule inimesele kuldse kuu selga, aga kui selle inimese pahupoolega, mida võõramatele nii väga ei näidata, ka tutvuda, siis see ju hajutab sellise eluvõõra kire.
See ongi kõige tobedam olukord üldse! Suudaks siis teha selle sammu, et võtta ühendust (minu puhul siis) või reeta tundeid ja saada teada, et teine neile ei vasta (postituse 21.56 tegija puhul), siis saaks ju edasi liikuda. Aga vot, ei saa kuidagi seda sammu tehtud ????
Kui sul on teisele inimesele konkreetne tööpakkumine, siis sa ju saadki talle selle tööpakkumise teha. Ja siis ta tuleb ja teeb ja sa avastad, et tal nt sokid haisevad või et tal on kombeks lärmakalt nuusata ja su tunded sulavad nagu või tänavusel suvel õues päikese käes.
Võeh, ma ütlen! Mul on praegu sarnane probleem, ainult tegemist inimesega, keda tunnen juba kümme aastat.
No mis siis nüüd järsku juhtus? 10 aastat olite normaalsed ja järsku sõitis katus ära?
See 10 aastat võib tähendada vabalt seda, et esimest korda nägi teda 10a tagasi ja vahepeal on kohtunud umbes 7 korda.
4 neist poes ja vilksamisi.
No mis siis nüüd järsku juhtus? 10 aastat olite normaalsed ja järsku sõitis katus ära?
Kui lühidalt kokku võtta, siis tuttavaks saime, kui mul oli esimene tõsine suhe ja ei tulnud pähegi kedagi teist sellise pilguga vaadata. Saime väga hästi läbi, aga nüüd mõtlen, et interneti kaudu ega telefoni teel pole me kunagi ühenduses olnud. Suhtlesimegi silmast-silma (sama eriala inimesed, puutusime päris tihedalt kokku) ja kui mõned aastad tagasi kolisin, jäi ka see ära. Nüüd olen siinmail tagasi ja ühise sõbra kaudu hakkasime jälle suhtlema. Aga katus sõidab küll, jah. Ja tema paremini tundma õppimine on ainult õli tulle valanud, muust nagu enam mõelda ei olekski. Oeh.
No mis siis nüüd järsku juhtus? 10 aastat olite normaalsed ja järsku sõitis katus ära?
Kui lühidalt kokku võtta, siis tuttavaks saime, kui mul oli esimene tõsine suhe ja ei tulnud pähegi kedagi teist sellise pilguga vaadata. Saime väga hästi läbi, aga nüüd mõtlen, et interneti kaudu ega telefoni teel pole me kunagi ühenduses olnud. Suhtlesimegi silmast-silma (sama eriala inimesed, puutusime päris tihedalt kokku) ja kui mõned aastad tagasi kolisin, jäi ka see ära. Nüüd olen siinmail tagasi ja ühise sõbra kaudu hakkasime jälle suhtlema. Aga katus sõidab küll, jah. Ja tema paremini tundma õppimine on ainult õli tulle valanud, muust nagu enam mõelda ei olekski. Oeh.
Tead, sõbrake, kui mul oleks see olukord, et me mõlemad oleme põhimõtteliselt vabad ja minul katus sõidab, siis mina astuksin küll mõne sammu. Ütleb sulle ära, no siis saad rahulikult nurgas põdeda. Ei ütle kohe.. eks siis näeb, mis edasi saab.
Ma kutsuks torusid remontima ja laseks selle käigus ka oma torud korda teha 😉
Ma võin sulle veel hullema stsenaariumi pakkuda. Ise oled abielus, sul on kodus hea mees ja kari lapsi, ja armud kellessegi esimesest silmapilgust ja tema sinusse samuti. Lihtsalt tunned, et ei suuda ilma selle inimeseta enam elada, samas oma mees on nii hea ja armas, et sa tead, et elus ei taha temast lahku minna ega talle kuidagi haiget teha. Samas see õhkamine teise järele on nii meeletu, et tahaksid juba ainuüksi süümepiinadesse surra ja lihtsalt ootad ja loodad, et see ise üle läheks. Vältida teda ei suuda, kuigi tead, et jutuajamisest kaugemale te ei lähe, kuigi teil on meeletu vastastikune tõmme. Fuck, ma vihkan oma elu ja iseennast.
Mõni ikka jätab hea abielu ja läheb tunnete järgi, nagu Cerli ja Metsatöllu Atso. On sellise otsuse üle õnnelikud. Riskisid, sest muudmoodi ei saanud.
…kunagi veel tuleb aeg, mil sa tahaksid olla armunud, paraku siis ei leia sa enam kedagi, sest ühel üks viga, teisel teine ja kolmas on apsul ebausaldusväärne. Minu elukogemus – hea on, kui sind armastatakse…aga suurim õnn on see, kui ise suudad veeel kedagi armastada! Ja kuni suudad armuda – niikaua oled ka noor!
Hea teema
Mina olen arumunud olnud viimased 15 a ühte mehesse, kes ei ela üldse Eestis, kellega olen kohtunud loetud korrad umb 3-5 a vahega. Iga kord (nt korra aastat) kui tuleb sõnum või kiri sellelt inimeselt hakkab mul niimoodi sees keerama, nagu esimesel kohtamisel. Kui olen pidanud veel kokku saama temaga, on totaalne minestuse tunne.
See ei kao, see on megaadrenaliin ja ma olen sellest raudselt juba sõltuvuses.
Minu puhul on seekõik ka keelatud, ehk siis riskin meeletult, aga selles olukorras pole mul mõistusehäälel absoluutselt võimu.
Kui sina ei riski, siis milles küsimus – kirjuta kohe, anna võimalus. Noorena me ju nii ettevaatlikud polnud, aga selline pragmaatilisus tapab kogu loomungulise protsessi 😉
Edu!
Vaatad fb-s iga päev, et ta on vestlusse logitud, aga ainult põed, põed, põed… Ja tüütad oma põdemisega oma parimat sõbrannat.
Oi ma vihkan seda tunnet! Tahaksin selgusele jõuda, kas selle mehega oleks võimalik kasvõi sõbraks saada, aga kardan ise ühendust võtta.
“Teises nooruses” pea 50 aastane naine olen. Ei mäleta, millal viimati nii tobedalt tundsin end, ehk tõesti teismelisena.
Teie vanuses pole enam aega raisata, see mees tuleb üles otsida ning oma salasoovid teoks teha. Muidugi naiseliku kavalusega tuleb seda probleemi lahendada, meest ei tohi ära ehmatada. Kõige parem oleks kui leiaks mingi ühise teema aga miks mitte kutsuda remontima midagi ja seejärel pakkuda enda valmistatud maitsvat kooki. Teil mõlgub kindlasti endalgi mõttes mõni hea idee.
Kas keegi veel peale minu vihkab armumist? Pean silmas just sellist meeltut armumist, kui üks mees on su mõttes iga hetk, iga tund, nii ööl kui päeval. Aga sina ei tea sedagi, kas ta üldse tahaks sinuga kohtuda . Olete kohtunud nt korra-paar mitu kuud tagasi juhuslikult seoses mingite ühiste ettevõtmistega, väiksemas seltskonnas ja nüüd neid ettevõtmisi ei ole lähima aasta jooksul. Sul on mehe kontaktid, sa tead ,et ta on osav remondimees nt -ja sul on vaja remondi juures abi, kuid sa ei julge sellele mehele kirjutada. Vaatad fb-s iga päev, et ta on vestlusse logitud, aga ainult põed, põed, põed… Ja tüütad oma põdemisega oma parimat sõbrannat.
Oi ma vihkan seda tunnet! Tahaksin selgusele jõuda, kas selle mehega oleks võimalik kasvõi sõbraks saada, aga kardan ise ühendust võtta.
“Teises nooruses” pea 50 aastane naine olen. Ei mäleta, millal viimati nii tobedalt tundsin end, ehk tõesti teismelisena.
Teemaalgataja!
Armuda võib ka vanuses 50+. Sõbrannad kuulavad, aga käigu saame teha ainult ise.
Aga mida on kaotada kui kirjutada üks mõnusalt sõbralik sõnum ja uurida seeläbi kas teine pool tunneb huvi?
Pole võimalik end kuidagi lolliks teha, vaid saab endale kinnituse- kas eluga edasi minna või jäädagi lõksu tundesse, mis tegelikult laastab, kui on ühepoolne.
Rohkem julgust, eriti vanemas eas! Meil on see üks elu ainult ja peame selle elama meile parimal viisil ehk julgus elada ongi peamine!
Appi, vana teema.
Ei viitsiks tõesti ise ka niimoodi armunud olla nagu teemaalgataja kirjeldab. Mäletan selliseid armumisi küll ja ei ole see ikka õige asi. Sa ju tegelikult ei tunne teda, kujutad lihtsalt ette, et ta on n-ö normaalne inimene.
No just! Tean temast ainult seda, et ta on vaba ja oma alal väga hea spetsialist. Tean ka ühte tema parimat sõpra, kellega olen tööalaselt mõnikord rohkem kohtunud, tean põgusalt nende huvialasid- paljud kattuvad minu huvidega.
Ja otse loomulikult pole ma talle veel siiani kirjutanud ???? Tegemata töö lihtsalt seisabki tegemata, kuni ma kord julguse leian temaga kontakti võtta.
Pööraks nüüd olukorra ümber – sinusse on keegi armunud… mida nõmedat selles on? Kas suhtud halvasti koheselt, kui kellelegi üliväga meeldid? Ja kui ta ka teada saab, siis tunneb end ehk pigem meelitatuna ikka…teie eas…
Võta julgus rindu ja küsi, mis see või too remonditöö maksab ja kas ta teeks?
Vanusest tingituna oskad end kindlasti ka mõistlikult ülal pidada. Mida hullu saab sellel remonditöö päeval ikka juhtuda… Naudi päeva!
Ja kui mingit suurt armuromaani ei järgne, siis elad üle, hea remondimees tutvusringkonnas ka väga kasulik nähtus ju!
Vana teema jah, aga aktuaalne igavesti, mulle tundub. Eriti kui kevad vaikselt tulema hakkab.
Mulle jälle päris meeldib vahel veidi armunud olla, aga ikka mõõdukalt, kui kogu aeg ainult armumise objektist mõelda, hakkab elu segama. Aga mõõdukas koguses annab energiat ja teotahet, selline mõnus dopamiini (vist?) laks kogu aeg.
Mina näiteks olen 40+, ontlik pereema, ja hetkel armunud kirurgi, kes mind hiljuti opereeris. Pole ka ime, targad ja käeliselt osavad mehed on alati mu nõrkus olnud. Aga see on muidugi sedasorti armumine nagu teismelisena filmistaaridesse, st pole mingit variantigi, et ma selles suhtes kuidagi tegutsema hakkaksin ju.
Appi, vana teema.
Keegi on jälle saanud tükitöö vanu teemasid upitada.
Üldiselt mulle tundub, et sellise armumise vastu aitab päris hästi oma armumisobjekti parem tundmaõppimine (v.a. see 10 a vanune tutvus) – enamasti mõtlevad naised tundmatule inimesele kuldse kuu selga, aga kui selle inimese pahupoolega, mida võõramatele nii väga ei näidata, ka tutvuda, siis see ju hajutab sellise eluvõõra kire.
Tekkis huvi-tõmme kellegi vastu, keda lähemalt ei tundunud. Astusin sammu, astusin kaks – tekkis temapoolne huvi. Tema tegi esimese sammu, aga mina olin enne seda teinud tibusammud. Sellest on möödas kolm aastat ja seda kogemust ei vahetaks millegi teise vastu. Ma ei oleks uskunud, et inimeste vahel võib olla selline tõmme ja klapp.
Tekkis huvi-tõmme kellegi vastu, keda lähemalt ei tundunud. Astusin sammu, astusin kaks – tekkis temapoolne huvi. Tema tegi esimese sammu, aga mina olin enne seda teinud tibusammud. Sellest on möödas kolm aastat ja seda kogemust ei vahetaks millegi teise vastu. Ma ei oleks uskunud, et inimeste vahel võib olla selline tõmme ja klapp.
Ja miks te siis koos ei ole, kui selline klapp oli?
Tekkis huvi-tõmme kellegi vastu, keda lähemalt ei tundunud. Astusin sammu, astusin kaks – tekkis temapoolne huvi. Tema tegi esimese sammu, aga mina olin enne seda teinud tibusammud. Sellest on möödas kolm aastat ja seda kogemust ei vahetaks millegi teise vastu. Ma ei oleks uskunud, et inimeste vahel võib olla selline tõmme ja klapp.
Ja miks te siis koos ei ole, kui selline klapp oli?
Aga kes ütles, et ei ole. Juba mitu aastat koos. Tahtsin sellega teemaalgatajale öelda, et alati tasub proovida, sa ei tea kunagi ette, kuidas see võib lõppeda. Muidugi peab olema valmis ka äraütlemiseks, aga kes ei proovi …
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
