Ma ei suuda neid liigutusi, sirutusi, keerutamisi, togimisi enam taluda. Need tõesti häirivad ja teevad mind kurjaks, nii kopp ees juba! Palun öelge, et ma pole ainuke…
Nädalaid 41…
Veel natukene ei kannata enam oodata, mil laps sünnib? Kui sul juba 41+ on, siis kindlasti on sul juba esilekutsumiseks saatekiri olemas, kui just ise ei hakka tulema.
Ma ei suuda neid liigutusi, sirutusi, keerutamisi, togimisi enam taluda. Need tõesti häirivad ja teevad mind kurjaks, nii kopp ees juba! Palun öelge, et ma pole ainuke…
Nädalaid 41…
Mis valik sul on su arust?
Sa ikka tead, et ta kavatseb veel järgmised 18+ aastat igasuguseid häirivaid ja kurjakstegevaid asju korda saata?
Ole õnnelik, et liigutab. Vähemalt on terve ja tal on kõik korras
Ole õnnelik, et liigutab. Vähemalt on terve ja tal on kõik korras
Jah, väga õige kommentaar, kui mina käisin 20. nädalal meditsiinilistel põhjustel rasedust katkestamas, oli seal 40. nädalat rase kõrval, kelle laps oli kõhus surnud. Ja koos siis sünnitasime oma surnud lapsed välja.
Sellises kontekstis tundub hädaldamine lapse liigutamise üle päris nõme jah. Ma võiks kümme tuhat korda välja kannatada, et ta liigutab, kui ma ta tagasi saaksin 🙁
Ära pööra õelatele ja kibestunud kägudele liigselt tähelepanu 😉
Sinu väsimus ja tüdimus on täitsa arusaadavad ja mõistetavad. Sa ei ole sellepärast halb ema. Seda enam, et tegelikult oleks teda ju juba nädal tagasi oodanud. Mul on hetkel neljanda raseduse viimane nädal ja olen samuti surmani tüdinenud. Samas ei ole ükski laps mind kunagi nii kurnanud kui raseduse ajal 😉 Varsti-varsti on see möödas ja läheb lihtsamaks. Pea vastu!
Ära pööra õelatele ja kibestunud kägudele liigselt tähelepanu ????
Sinu väsimus ja tüdimus on täitsa arusaadavad ja mõistetavad. Sa ei ole sellepärast halb ema. Seda enam, et tegelikult oleks teda ju juba nädal tagasi oodanud. Mul on hetkel neljanda raseduse viimane nädal ja olen samuti surmani tüdinenud. Samas ei ole ükski laps mind kunagi nii kurnanud kui raseduse ajal ???? Varsti-varsti on see möödas ja läheb lihtsamaks. Pea vastu!
Et minu lapse surm on muutnud mind õelaks ja kibestunuks? Aitäh.
Mina soovisin juhtida tähelepanu sellele, et maailmas on palju jubedamaid asju kui see, et lapse liigutustest siiber on. Teil on väga vedanud, kui te ei ole pidanud selliseid õudusi üle elama. Ma olen endiselt sügavas leinas ja tegelen sellega, päev päeva kaupa katsun hakkama saada ja vaadata tulevikku lootusrikkalt. Leinaprotsessi juurde käib ka see, et teie poolt nimetatud probleemid tekitavad ahastava tunde. Et mis mõttes?!
Aga saan aru, teie jaoks ongi see kõige suurem mure, sest suuremaid hetkel ei ole. Vaatamata sellele ei soovi ma kellelegi sellist jubedust, mis minuga juhtus, ja veel mitme naisega, keda haiglas kohtasin.
Mina soovisin juhtida tähelepanu sellele, et maailmas on palju jubedamaid asju kui see, et lapse liigutustest siiber on.
Absoluutselt on. Mul on kahju, et teiega selline õudne asi juhtus aga see ei anna teile õigust teiste lapseootel emade tundeid pisendada. Leinaga tuleb teadlikult tegeleda.
Olenemata sellest mis jubedusi maailmas igapäevaselt juhtub on inimese mure tema jaoks ikkagi suur ja väärt jagamist. Kellegil ei ole õigust seda tühiseks pidada lihtsalt seetõttu, et kellelgi on alati kuskil hullem.
ma võiks rase olla ja sünnitada ka, aga beebit ei taha 😛
ma igatsen just neid sirutusi ja luksumist.
Et minu lapse surm on muutnud mind õelaks ja kibestunuks? Aitäh.
Mina soovisin juhtida tähelepanu sellele, et maailmas on palju jubedamaid asju kui see, et lapse liigutustest siiber on. Teil on väga vedanud, kui te ei ole pidanud selliseid õudusi üle elama. Ma olen endiselt sügavas leinas ja tegelen sellega, päev päeva kaupa katsun hakkama saada ja vaadata tulevikku lootusrikkalt. Leinaprotsessi juurde käib ka see, et teie poolt nimetatud probleemid tekitavad ahastava tunde. Et mis mõttes?!
Aga saan aru, teie jaoks ongi see kõige suurem mure, sest suuremaid hetkel ei ole. Vaatamata sellele ei soovi ma kellelegi sellist jubedust, mis minuga juhtus, ja veel mitme naisega, keda haiglas kohtasin.
Miks sa reageerid kommentaarile, mis pole sulle üldse mõeldud? Sinu esimene kommetaar polnud kuskilt otsast õel, üksnes hoiatav. Ära reageeri üle.
Minu jaoks olid viimased nädalad väga raske. Laps surus valedele kohtadele, olid närvivalu sööstud ja no igatepidi nii ebamugav, et kuidagi ei suutnud olla. Kusjuures sündis 39+2, ma ei kujuta ette, kuidas sellest punktist veel mitu nädalat edasi saab minna… Eks kõike saab, aga minul oli selleks hetkeks juba olemine väga raske.
Siinsetele kommenteerijatele tahaks meelde tuletada, et iga rasedus on erinev. Mitte keegi meist ei ole tundnud täpselt seda, mida teemaalgataja kirjeldab, seega ei ole mõtet seda arvustada. Tema kogemus on ainulaadne nagu meie kõigi kogemus on ainulaadne. Mõni naudib rasedust, teisele on see raske. Mõni naudib beebiaega, teisele on raske. Kõik on erinev.
Mina näiteks ei nautinud ühtegi osa rasedusest nii väga. Last tahtsin väga ja olen talle hea ema, aga rasedus oli lihtsalt miski, mis tuli läbi teha, et see laps saada.
Pea veel veidi vastu. Eks ongi lõpus raske käia suure kõhuga, zeljavalude, väsimuse ja lapse togimisega valesse kohta. Varsti on beebi sul rinnal ka see kõik möödub 🙂
Tead, mul oli teise lapsega samamoodi. Esimesega olid liigutused puhas õnn ja rõõm, teisega aga… ma ei tea, olid tal rusikad teravamad või rabelese rohkem, oligi nii, et iga liigutus ajas mind füüsiliselt iiveldama ja valus oli ka. Suhtumine oli ühiskonnalt sama, mis siin teemas, st “ole õnnelik, et liigutab ja elus on”. Loomulikult olin ma selle üle õnnelik, aga need liigutused olid ikka väga väga ebameeldivad.
Sündis ja oli keskmisest keerulisem laps, mul läks ütleme neli-viis aastat aega, enne kui ma teda päriselt armastama õppisin. Nüüd oleme üksteisega harjunud ja isegi see, et tal koolieas ATH jooned avaldusid, et takista sooja ja südamlikku suhet. Nii et igat moodi võib minna, teistel ei tasu kohe halvustama hakata.
Jõudu!
Tösi,köik rasedusedused vöivad olla erinevad,samamoodi ka lapse liigutused.Eelmise rasedusega oli üldiselt rahulik,peale suure magusaisu ja kiire kaalutöusu polnud nagu midagi kurta.Laps oli rahulik ja liigutused ka rahulikud.Löpunädalatel olin muidugi samamoodi väsinud ja öösiti magada ei saanud,sest laps surus seljale ja külili magades surus köikidele muudele.
Teise rasedusega oli köige öudsem esimesed kolm kuud,kui oli jube söögiisu ja meeletu unevajadus,lisaks iiveldus ja vahel oli ikka nii halb olla et,kohutav..peale 12.nädalat hakkas paremaks minema aga siis kui hakkasin liigutusi tundma,muidugi algul oli pönev jne aga mida suuremaks laps kasvab seda tugevamaks lähevad liigutused,sealhulgas vahel pannakse tugev müts mööda külge vöi surutakse allapoole,nii et selline tunne varsti vist pistab varbad välja..nädalaid alles 21 aga kui juba müdistama hakkab siis on tunne,läheb hulluks:D
Ma just igatsesin neid togimisi,nügimisi ja trallimisi,mida minu beebi ei teinud. Ta õnneks vahepeal suvatses oma rahulike liigutustega märku anda,et kõik on hästi. Väga laisk kõhubeebi oli mul. Nii et naudi 🙂
Ma just igatsesin neid togimisi,nügimisi ja trallimisi,mida minu beebi ei teinud. Ta õnneks vahepeal suvatses oma rahulike liigutustega märku anda,et kõik on hästi. Väga laisk kõhubeebi oli mul. Nii et naudi ????
Loodetavasti teemaalgataja ikka enam neid kõhubeebi liigutusi nautida ei saa ja naudib juba beebiga koosolemist.
Täiesti normaalne tunda selliseid tundeid, kõik ei peagi meeldima ja emad on ka inimesed. Ei tähenda, et see automaatselt kellestki halva ema teeb. Mingit lahendust pole ja ei peagi olema, inimene tahtis lihtsalt oma häda kurta. Kindlasti tuleb temast hea ema 🙂
Lapse liigutused on ka minu jaoks alati olnud väga ebameeldivad ja vastikud, rasked taluda. Kuid veel hullem on see kui ta mõnikord vähem liigutab, siis palun, et neid liigutusi veel tunneks, ükskõik kui ebameeldivad need on. Iga kell talun pigem neid vastikuid liigutusi (minu jaoks vastikud lihtsalt, mis teha), kui seda muret et mis beebil viga on kui ta vähem liigutab. See aga ei tähenda et peaksin hea näo pähe tegema ja oma tunded nende liigutuste osas alla suruma, see ei ole mentaalsele tervisele hea. Ma armastan ja vihkan neid liigutusi, nii ongi lihtsalt. Rasedus ongi keeruline aeg ja oma muredest rääkimine on just vajalik, mitte nende salgamine. 🙂
