Ühest küljest tunnen kaasa – päris raske võib olla elada, kui tunned viha nii levinud nähtuse vastu, nagu seda on lapsed.
Aga teisest küljest on veidi kõhe mõelda, et mu laps tuleb näiteks koolist koju, astub bussi ja seal põrnitsevad teda vihaselt mitu inimest, kes vihkavad teda ainuüksi tema vanuse pärast.
Üks tark mees on öelnud: need, kel on oma egoga probleeme, neid ajab laste käitumine vihale.
Aga teisest küljest on veidi kõhe mõelda, et mu laps tuleb näiteks koolist koju, astub bussi ja seal põrnitsevad teda vihaselt mitu inimest, kes vihkavad teda ainuüksi tema vanuse pärast.
“Kahtlemata meeldivad mulle lapsed, aga nad peavad olema tingimata 19 aastat vanad ja tütarlapsed”, või kuidas see oligi… kui juba vanuse järgi meeldimiskriteeriume seada. 🙂
Naisterahvas, kes paneb teema pealkirjaks “vihkan lapsi”, tal ei ole küll kahe kõrva vahel kõik korras. Mida siin kadestada?
Kulla tibuemme, mul on kahe kõrva vahel rohkem, kui sul ja su titekarjal kokku.
Oman doktorikraadi.
See doktorikraad ei anna garantiid, et kahe kõrva vahel kõik korras on. Psühhopaadid on ka tihti kõrge intelligentsiga.
Naisterahvas, kes paneb teema pealkirjaks “vihkan lapsi”, tal ei ole küll kahe kõrva vahel kõik korras. Mida siin kadestada?
Kulla tibuemme, mul on kahe kõrva vahel rohkem, kui sul ja su titekarjal kokku.
Oman doktorikraadi.
See doktorikraad ei anna garantiid, et kahe kõrva vahel kõik korras on. Psühhopaadid on ka tihti kõrge intelligentsiga.
Ja ega doktorikraad ei anna arusaamist maailma toimimisest ka.
Tavaliselt on need kuskil ikka mööda pannud, kes peavad mingis suvalises netivestluses järsku oma doktorikraadi omamist välja tooma.
Naisterahvas, kes paneb teema pealkirjaks “vihkan lapsi”, tal ei ole küll kahe kõrva vahel kõik korras. Mida siin kadestada?
Kulla tibuemme, mul on kahe kõrva vahel rohkem, kui sul ja su titekarjal kokku.
Oman doktorikraadi.
Minul ei ole titekarja. Aga teada tuntud tarkus on see, et ega haridus inimest targaks ei tee. Tänapäeval on see nothing special.
Sul võib see kraad olla, aga kui sa midagi sellega peale hakata ei oska, siis…
Ma väga kahtlen, kas ükski doktorikraadiga inimene kasutab sellist väljendusviisi nagu teema algataja….
Ma olin ka kunagi olukorras, kui käisin mehega kaasas tema sõpradel külas. Mehed jutustasid omas nurgas ja naised kogunesid oma nurka. Kõigil peale meie olid lapsed. Naistel ei olnud ühiseid huvisid, seega kõik rääkisid lastest või nendega seonduvast. Nii ma siis istusingi seal 5-6 tundi ja kuulasin lugusid lastest. Mees nautis sõprade seltskonda. Vahel ei läinud kaasa. Praegu on meil ka laps, käin mehega kaasas, kui laps terve. Mehed jutustavad oma nurgas, naised oma nurgas ning vaatavad laste järgi, lapsed mängivad omavahel. Kui lapsest küsitakse, siis ütlen sõna sekka, vahel küsitakse kuidas tööl, kus reisimas käisite, siis vestlen heameelega. Olen küll lapsevanem kuid leian, et elu ei keerle ainult lapse ümber ja huvitav on vestelda kirjandusest, kunstist, majandusest, päevakajalistest asjadest, ajaloost, spordist, toidust, reisimisest jne. Saime lapse suhteliselt hilises vanuses. Ma leian, et kõik naised ei kaota ennast pärast lapsesaamist.
Jah, laps(ed) on üks üsna suur osa elust.
PS: Pane tähele, ühel hetkel on kõigil lapsed suured ja kodunt välja lennanud, siis hakkavad kolleegid haigustest ja rohtudest rääkima. 😀
Minu meelest on üks koige suurem pettus see, et on olemas kuskil hästikasvatatud lapsed, kes hoiduvad alati piiridesse ega kunagi kisa. Ei ole. Jah, on eri temperamendiga lapsi, aga enamasti on lihtsalt tingimused ja stressiallikad: lapse jonnil on enamasti mingi väga arusaadav põhjus. Ja enamasti vanemad teavad, mis tee jonnini viib, ja mida teha, et nad ei läheks seda teed, aga vanemad ei suuda oma soovidest loobuda. See on normaalne, aga olgem enda vastu – ja laste suhtes – ausad.
Aga mis puutub lastevihkamisse, siis on kurb, et inimene ei nàe selle taga mingit enda kompleksi. Tõsi ta on, et lastega pole tihti kerge koos olla – ja hea, kui inimene tunneb end ja otsustab enne lastesaamist, et talle ei sobi see. Aga et lausa nii ärrituda laste teemal… see maskeerib mingeid enda paineid.
Muide, laste maailmas on väga palju muud lisaks hootistele jonnidele. Seega pole ka päris õige väita, et vihkad lapsi, kui sa neist suurt midagi ei tea.
Mul on sugulased – kaks 40-aastast lastetut naist, kes lähevad ülimalt endast välja, kui nendega vesteldes kasvõi korraks lastest rääkida (ei pruugigi enda omadest rääkida) või kui bussis näiteks mõni imik natuke vigiseb jne. Samas kui tahad, et nad kurjaks ei muutu, tuleb leida neutraalne jututeema ja selleks on ainul ja ainult koerad (noh, ehk kassid ka). Täitsa pael ju.
Aga teada tuntud tarkus on see, et ega haridus inimest targaks ei tee. Tänapäeval on see nothing special.
See “haridus pole haritus” klišee on levinud inimeste seas, kes põhikoolist kaugemale ei jõudnud kuid on täiesti kindlad, et on targemad, kui kõrgkooli lõpetanu. Kui pole nothing special, siis miks endal see doktorikraad tegemata on? Miks isegi magister enamikele üle jõu käib?
Aga mõtle siis ise huvitavad teemad välja – milles saaksid kõik vestelda. Õpi vestluse juhtimise kunsti ja kui teema muutub sulle ebahuvitavaks, siis vii sujuvalt üle sulle huvitavale teemale. Muidugi teisi vestlejaid peaks see ka huvitama.
Mul on üks tuttav, kes võib unustuseni oma tööst ladrata ja teine, kes räägib ka lastest, kusjuures ainult enda omadest. Kui kokku juhtume, siis tuleb mõlemal puhul ammendav ülevaade. Õnneks igapäevaselt ei juhtu.
Kusjuures ei ole sugugi nii, et mina saaks soovi korral (mida mul tegelikult ei ole) oma lastest ja tööst vastu rääkida. Olen proovinud, lihtsalt huvi pärast. Korraks vakatavad jahmunult ja lasevad siis oma juttu edasi. Kui veel katkestada, siis kaob üldse huvi ja lähevad minema.
No ja siis see ka, et ühe elus polegi muid huvisid kui töö ja teise elus lapsed. Mida sa seal arendad. Neid ei huvitagi miski muu sama kirglikult kui omad asjad ja võimalus neist monoloogi pidada. Selle nimi on egoism ja enesekesksus ja kuulamisoskuse puudumine. Mina lihtsalt üritan selliseid inimesi võimalusel vältida.
Kui aus olla, siis ma olen ka tähele pannud, et lapse saamine mõjub osade naiste ajutegevusele pärssivalt. Enamikul taastub vana seis, kui lapsed juba kaela kannavad, aga mõni jääb neid igavesti jumaldama.
Sama vähe viitsin ma muidugi kuulata, kuidas mõni lastetu pikalt oma koerast või kassist pajatab. See tundub veel naeruväärsem. Aga millegipärast tundub kõigile, et ei laste ega loomade kohta ei tohi midagi kriitilist öelda, kohe oled kalk valmis. Teemaalgatus oli muidugi provokatiivne, ilmselt meelega, ja läkski kisaks lahti.
Ma ei miinustaks teemaalgatajat, paljud võiks pigem peeglisse vaadata.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
