Teema: vihkan oma meest!

Tihti-tihti tõstab Perekooli foorumis pead küsimus, et miks te selliste jobudega koos olete ja et kas siis seda jobudust tõepoolest enne abielu/kooselu/rasedust näha polnud. Mul on ausalt hää meel, et suur osa kommenteerijaid pole selle olukorraga varem kokku puutunud ning seega nad ei saagi olla antud küsimuses pädevad. Mina elasin oma jobuga koos ikka mitu head aastat, enne kui otsustasin tema kosimisele positiivselt vastata. Oligi kaunis ja kena elu, kuni jäin rasedaks ja siis muutus mees üleöö. Uskumatu? Jah! No ei tee see isaks saamine kõigist poistest mehi.

No minu eksemplari kohta on \”ämblik\” öelda siiski pisuke liialdus. Vaat, enne last oligi kõik suurepärane – õrnus, lähedus ja seks. Tema tahtis last juba enne mind, õigemini öeldes avaldas ta mulle survet last saada. Õnneks endalgi hakkas bioloogiline kell peas tiksuma veidi enne rasedust ja saan nüüd öelda, et tütar polnud plaaniväline laps. Täiesti oodatud. Arvatavasti mõtles mees, et nii need asjad siin elus kord juba käivad, kuid tegelikult polnud ta veel valmis isaks saama (vanust sel hetkel 26.a). Ise ta trügis sünnitusele kaasa, kuid oh imet, kohe peale väljutusperioodi lõppu tuli temal uni ja nõudis perepalatit. Läkski ära magama. Vägev! Nii me juba aastaid elamegi, et kui temal on uni, siis ta lihtsalt magab ja ülejäänud pere peab sellega arvestama. Selliseks absurdiks ei saa mitte kuidagi valmistuda. Naine peab seda vankrit lihtsalt üksi edasi vinnama ja otsustama, kas minna või mitte. Minu puhul pole muide rahaline pool määrav, saan ise hakkama, kuid siiani on veel imelik kasvatada teise naise kasvatamata jäänud poega.

Paljud mehed muutuvad pärast laste saamist, kuigi enamus siin imestavad, et ega ta ju üleöö ei muutunud. Muidugi muutuvad. Kui last pole, siis ei saa ju vaadata, kas mees lapsega tegeleb, ei saa ette ennustada, kuidas mees või naine pärast seksi suhtub, kuidas mees väljas käima hakkab (enne käidi ju koos ja polnud probleemi, nüüd saab käia ainult üks, enamasti mees, sest eeldatakse millegipärast, et naise kohus on lapsega kodus olla). Ehk siis lapse sünniga muutuvad väga paljud asjad. Mul oli mees, kes käis 2 nädala kaupa tööl. 2 nädalat oli ta kodus ja vedeles niisama, puhkas. Vahest putitas autot, korteris midagi teha polnud ka. Mina käisin koolis. Mind ei häirinud, et mees niisama vedeles, vabal ajal vedelesime koos, mõnus oli. Peale lapse sündi aga mees ikka vedeles niisama, lapsest sai ainult minu kohustus, lisaks veel koristamine ja söögitegemine ja nõudepesemine, pesupesemine ja kõik muu. Varem tegin seda ka, aga see oli loomulik, nüüd oli laps, kes nõudis tähelepanu ja mees, kes ei teinud MITTE MIDAGI. Seksi nõudis küll. Enne seksisime 3 korda päevas, mind see ei häirinud, aga kui laps sündinud oli, siis tema tahtis ikka 3 korda päevas, ei tahtnud kuidagi aru saada, et lapse sünniga paljud asjad muutuvad. Oma lähedastega käitus ta ka lugupidamatult, nii ema kui õdedega, aga seda ohumärki tajusin alles siis, kui rase olin juba. Ja pornosõltlane oli ta ka, minu meelest igal vabal hetkel tegeles eneserahuldamisega, ka siis kui mina kõrval magama üritasin jääda… Ma ei suutnud sellist mees armastada, ja kuigi sõltusin temast, sest tema maksis arved (niisama raha andis mulle väga harva, kuigi sain miinimumvanemahüvitist ja kogu majapidamine ja söök oli minu õlul), läksin koos lapsega ema juurde tagasi. Pole siiani seda kahetsenud, nüüd juba elan omaette koos maailma parima mehega. See eksmees aga muutub järjest jubedamaks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Paljud mehed muutuvad pärast laste saamist, kuigi enamus siin imestavad, et ega ta ju üleöö ei muutunud. Muidugi muutuvad. Kui last pole, siis ei saa ju vaadata, kas mees lapsega tegeleb, ei saa ette ennustada, kuidas mees või naine pärast seksi suhtub, kuidas mees väljas käima hakkab (enne käidi ju koos ja polnud probleemi, nüüd saab käia ainult üks, enamasti mees, sest eeldatakse millegipärast, et naise kohus on lapsega kodus olla). Ehk siis lapse sünniga muutuvad väga paljud asjad. Mul oli mees, kes käis 2 nädala kaupa tööl. 2 nädalat oli ta kodus ja vedeles niisama, puhkas. Vahest putitas autot, korteris midagi teha polnud ka. Mina käisin koolis. Mind ei häirinud, et mees niisama vedeles, vabal ajal vedelesime koos, mõnus oli. Peale lapse sündi aga mees ikka vedeles niisama, lapsest sai ainult minu kohustus, lisaks veel koristamine ja söögitegemine ja nõudepesemine, pesupesemine ja kõik muu. Varem tegin seda ka, aga see oli loomulik, nüüd oli laps, kes nõudis tähelepanu ja mees, kes ei teinud MITTE MIDAGI. Seksi nõudis küll. Enne seksisime 3 korda päevas, mind see ei häirinud, aga kui laps sündinud oli, siis tema tahtis ikka 3 korda päevas, ei tahtnud kuidagi aru saada, et lapse sünniga paljud asjad muutuvad. Oma lähedastega käitus ta ka lugupidamatult, nii ema kui õdedega, aga seda ohumärki tajusin alles siis, kui rase olin juba. Ja pornosõltlane oli ta ka, minu meelest igal vabal hetkel tegeles eneserahuldamisega, ka siis kui mina kõrval magama üritasin jääda… Ma ei suutnud sellist mees armastada, ja kuigi sõltusin temast, sest tema maksis arved (niisama raha andis mulle väga harva, kuigi sain miinimumvanemahüvitist ja kogu majapidamine ja söök oli minu õlul), läksin koos lapsega ema juurde tagasi. Pole siiani seda kahetsenud, nüüd juba elan omaette koos maailma parima mehega. See eksmees aga muutub järjest jubedamaks.[/tsitaat]

Andke nüüd andeks, aga see jutt on kõige ehtsam näide sellest, et mees tegelikult ju ei muutunud seoses lapse sünniga. Muutus naine, aga mees oli samasugune edasi.
Tagantjärgi targutamisest ei ole midagi kasu ja seda ma ei tee ka. Minu küsimus oli tingitud varasematest sarnastest teemadest, kus naistele tundub, et mees on muutunud seoses lapse sünniga, kuid lähemalt kirjeldades selgub, et muutunud on naine. Mis on normaalne, ärge nüüd valesti aru saage.

Mis puutub sellesse, et enne lapse sündi ei saa näha, kuidas mees lastesse suhtub, siis kas sugulastel/sõpradel/tuttavatel siis kellelgi last pole olnud? Kindlasti ei ole see sama, mis oma laps, sest mõni inimene hoiabki võõraste lastega distantsi, aga mingi aimu saab ikka.

Kindlasti ma ei õigusta siin loodritest mehi, kuid võib-olla sellistest kogemustest lugedes jääb mõni tulevane poolik perekond loomata.
Kes juba on sellises olukorras, võiks kõigepealt oma mehega rääkida, sest üldiselt sellised inimesed ise ei saa arugi, et midagi valesti on, eriti kui naine kõik ette-taha endiselt ära teeb ja otseselt nagu midagi ei ütle ka. Ja kui siis ka kõik endiseks jääb, siis tulebki lahku minna.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Viimasele.. sa räägiksid justkui nagu minu mehest. Olen teemaalgataja. [/tsitaat]
Väga huvitav. Meil oli ka nii, et tema puhkas ja magas, siis kui tema tahtis. Ärkas hommikul, sõi, viskas diivanile ja magas. Aga kui mina ükskord peale lapsega üleval oldud ööd ja koolipäeva puhata tahtsin, palusin, et olgu pool tundi lapsega teises toas vaikselt, siis öeldi mulle, et lapsed magavad päeval. Jutt on muidu ka väga sarnane, aga tean, et pole sama mees. siiski, soovitus jääb samaks:)

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
/…/
Mis puutub sellesse, et enne lapse sündi ei saa näha, kuidas mees lastesse suhtub, siis kas sugulastel/sõpradel/tuttavatel siis kellelgi last pole olnud? Kindlasti ei ole see sama, mis oma laps, sest mõni inimene hoiabki võõraste lastega distantsi, aga mingi aimu saab ikka./…/[/tsitaat]
Kahjuks on minul vastav kogemus olemas. Olen elus kaks korda kolisevasse ämbrisse astunud. Esimese lapse isa kantseldas lastelaagris pisikesi nagu need oleks ta enda omad, kasis ja koristas, kui ühise lapse saime, jäi selle kasvatamine ja kodused tööd ainult minu kaela, kui lahku läksime, kaotas ta oma lapse vastu üldse huvi.
Teise lapse isaga elasime aastaid koos, enne kui ühise lapse otsustasime saada, selleks ajaks oli ta mu vanema lapsega näidanud ennast muster(kasu)isana, käidi üritustel ja tehti koos nn meestetöid. Kui ühine laps sündis, jäi selle kantseldamine ainult minu asjaks, ok, koristamise ja kokkamise tööjaotusega oli tõesti juba enne probleeme, see ei muutunud, mees lihtsalt ei saanud aru, et kui minu koormus uue titega kasvas, siis peab tema koormus ka kasvama. Pärast lahkuminekut tunneb ta lapse vastu peamiselt teoreetilist huvi, räägib ainult, kui väga ta lapsest hoolib, selle hoolimise realiseerimiseni jõuab aga harva.

Niisiis: tuttavate lastega läbisaamine ei ole ka mingi usaldusväärne indikaator.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kõiki mehe vigu teadsid sa juba varem. Miks lapse saamine peaks muutma inimest, ega ta ei muuda sind samuti. Sa lihtsalt oled frustreeritud ja maandad oma pingeid mehepeal välja. Mismoodi tööle saades lõhud oma perekonna, milleks sulle seda suhet siis üldse vaja oli?
/…/[/tsitaat]
Miks peaks lapse saamine muutma inimest? Vastus väga lihtne: lapse saamine muudab inimese ELU. Lapsevanemateks saadakse kahekesi. Miks peaks lapsesaamine muutma ainult ema elu? Ikka normaalses peres muutub ka isa elukorraldus – ka tema peab nüüd lapsevanemaks hakkama.

Krt, selliseid teemasid lugedes on mul järjekordselt hea meel, et ma kunagi lapsi ei taha.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kus see kirjas on, et EMA PEAB ISTUMA? Lapsevanemaks said ju mõlemad, kohustused tuleb ära jagada. Lapsega tegelemine ja tema eest hoolitsemine ei ole lapse ümber istumine. Kui mees ei taha isaks saada, siis ta ei pea lapsi muretsema. Viimati oli isaks saamine ka vaba valik, nagu ka emaks saamine, aga see ei tähenda seda, et mina olen nüüd isa ja sina mine minema, või et mina olen nüüd ema ja sina mine minema. Koos tehakse, koos kasvatatakse.[/tsitaat]

sinu kommentaar on tüüpiline nägelemine. ükski mees ei oska mitte midagi sellise suhtlusviisi juures muuta. rääkida tuleb täpsetest asjadest ja neid samm-sammult lahendada.

99% mehi küsib – mis sul viga on? õigustatult küsivad

Te ei ole ilmselt kaua aega koos olnud. Oota veel veidi, siis muutub see vihkamine mehe vastu nii, et hakkad teda põlgama ja kaob ka armastus. On lihtsam enda ja lapse prioriteete-heaolu ümber hinnata.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Andur, oleme küll koos peaaegu igapäev. Seksi ikka mõtled? Aga lihtsalt tema suhtumine on väga vastik. Ainult siis oskabki vist hea ja tore olla, kui temale midagi vaja.[/tsitaat]

Ta mõtles vist ikka seda, kui kaua te üldiselt koos olete olnud. Kaua te enne lapse sündi üldse paar olite?

Eks seda ole muidugi keeruline prognoosida, milliseks isaks mees saab. Mina valisin kuti, kellel oli koer. Ta viitsis koeraga mängida ja ta suutis oma elu ülikooliõpingute kõrvalt korraldada nii, et koer oli toidetud ja jalutatud, töökoht oli tal ka. Nüüd on meil kolm last ja 20 aastat ühist elu. Halbu üllatusi pole olnud:-).