… laps ootab nii õhinaga, kuid olen kindel, et ta ei saa ühtegi kaarti… miks sellist asja vaja on? Kuidas seletada lapsele, miks ta jääb ilma, kuigi on tore ja hea poiss (ja on kah!) Nii kurb on ja süda tahab valust lõhkeda.
… laps ootab nii õhinaga, kuid olen kindel, et ta ei saa ühtegi kaarti… miks sellist asja vaja on? Kuidas seletada lapsele, miks ta jääb ilma, kuigi on tore ja hea poiss (ja on kah!) Nii kurb on ja süda tahab valust lõhkeda.
Aga saada talle ise, sa oled ju ka tema sõber
Las teeb koolist poppi. Võta ise ka vaba päev ning tehke koos midagi lõbusat.
Jah, need igasugused sõbra-, isade-, emade- ja vanavanematepäevad on alati kellegi jaoks väga valusad ning see on tõeliselt kurb.
Minu lapsed ise ei viitsi ka kellelegi sõbrapäevakaarti teha. Kuna nad ise ei viitsi, siis ei ole õnneks ka ootust, et keegi teine teeks. Kas teil siis koolis tehakse massiliselt üksteisele sõbrapäevaüllatusi?
Pakkusin lapsele kaarti joonistada, tema keeldus, öeledes, et klassis pole tal sõpru. Ühele tüdrukule ostis mänguasja ja ka ainult sellepärast, et tüdruk lubas vastu kingituse osta.
Meil üleval sõbrapäeva postkastid ja siis õpetaja õhtul jagab saadetud kirjad klassis laiali…. Mind ennast jätab selline päev täitsa külmaks, kuid lapsele on oluline. Ega ta klassi popim laps pole ja selline asi teeb kurvaks.
kui selline kord on koolis-klassis, siis õpetaja ise peaks tegema mõned kaardid tagasihoidlikematele lastele, ei ole ju tarvis alla panna, kellelt. Emale ütleks, et tuleks muuta oma suhtumist – kui siia kirjutad, et ‘vihkan’, siis kajastub see ka su olekus ja ka laps hakkab põdema. Paljude asjade kohta peab ju ütlema ‘ei ole hullu’ ja see on üks neist. Nii tuleb seda ka lapsele välja näidata, ja mitte mingil juhul küsida ‘kas said kaardi’. Ma koolist puudumist ei soovitaks, siis nagu tõstaks ise lapse kollektiivist välja, aga ütleks, et meie teeme endile sel-ja sel päeval sõbrapäeva, või pane ta lauale kaardike, kus on kirjas ‘minu parimale sõbrale’ ja seal on kirjas, mis sa talle selleks puhuks välja mõelnud oled. Nt looma-aia külastus, kui võimalik, midagi ikka välja mõtleb. Üllatus on praegu, teostus mingil teisel ajal – mina olen saanud niimoodi sünnipäevakingitusi. Väga meeldiv on see 🙂
Minu meelest selline sõbrapäeva postkastide teema ongi väga halb mõte, sest see joonistab eriti reljeefselt välja need lapsed, kellel niigi vähe sõprussuhteid. Äkki tasub õpetajaga sellest rääkida ja küsida, kas ehk ei võiks see traditsioon järgmisel korral mingi teise vastu vahetada?
Meil koolis tehakse hoopis sõbrapäevalaat ja igaüks saab vahetada üksteisega oma maiustusi, või paari sendi eest osta.
Pakkusin lapsele kaarti joonistada, tema keeldus, öeledes, et klassis pole tal sõpru. Ühele tüdrukule ostis mänguasja ja ka ainult sellepärast, et tüdruk lubas vastu kingituse osta.
…kaardi võiks ikka joonistada, see paneks lapse fantaasia tööle. ‘Minu tuttavale siilile’, ‘Karule, kes magab talveund’, ma muidugi ei tea, kui vana laps on. Alati on parem olla lahkema ja lahtisema loomuga inimene, ja vanem saab seda ju ikka veidi reguleerida, kas lapsel sõpru on või mitte. Alustama peaks sellest. Hea oleks, kui saaks asja veidi huumoriga võtta. Kas lapsed õpetajale ei tee kaarte? Tema ju võiks teha siis, ilma allkirjata, kui seda ei taha panna.
Las teeb koolist poppi. Võta ise ka vaba päev ning tehke koos midagi lõbusat.
Jah, need igasugused sõbra-, isade-, emade- ja vanavanematepäevad on alati kellegi jaoks väga valusad ning see on tõeliselt kurb.
valusad on nad ainult siis, kui sa seda endale valusaks lased teha. Mõni mees ei too oma naisele iial lilli, siis peaks nii sünnipäevadel kui emade- kui naistepäeval nõrdinud olema ja valus vaevlema. Aga kui sa endale selgeks teed, et ta niisugune ongi, muidu tubli ja et sa sellisena ta omale meheks võtsid, siis teed ise perele ilusa kohvilaua ja ütled endale mis vaja, selle asemel, et kurvastada. Ja kui nii paar-kolmkümmend aastat mööda läheb, küll siis ka mees märkama hakkab 🙂 Sõbrapäev on üldse üks meile külgepoogitud asi ju
Mul oli sama teema tüdrukuga. Teadsin ette, et ega ta ühtki kaarti ei saa, oli koolis uus ka ja mitte eriti populaarne:( . Tegin ise kaardi ja panin meie postkasti. Nime alla ei kirjutanud. Tüdruk oli nii rõõmus ja elevil. Nüüd on ta üle 20 ja ma pole kunagi talle sellest rääkinud ega räägi ka.
oh ei tea…sundida ma teda ei saa ju. Laps esimeses klassis. Oma sõpradeks nimetab paari lasteaia kaaslast, kellega mängivad koos õues ning minu sõbranna tütre. Nendele on vägagi nõus kaarte joonistama.
…kaardi võiks ikka joonistada, see paneks lapse fantaasia tööle. ‘Minu tuttavale siilile’, ‘Karule, kes magab talveund’, ma muidugi ei tea, kui vana laps on. Alati on parem olla lahkema ja lahtisema loomuga inimene, ja vanem saab seda ju ikka veidi reguleerida, kas lapsel sõpru on või mitte. Alustama peaks sellest. Hea oleks, kui saaks asja veidi huumoriga võtta. Kas lapsed õpetajale ei tee kaarte? Tema ju võiks teha siis, ilma allkirjata, kui seda ei taha panna.
oh ei tea…sundida ma teda ei saa ju. Laps esimeses klassis. Oma sõpradeks nimetab paari lasteaia kaaslast, kellega mängivad koos õues ning minu sõbranna tütre. Nendele on vägagi nõus kaarte joonistama.
Mina olen tavaliselt suunanud last tegema kaarte kõikidele tüdrukutele. Päris sõprusega on sellel päeval tegemist just nii palju, kui on, seega üritan anda enda poolt parima, et vähemalt oleks neid lapsi võimalikult vähe, kes päris kaardita jäävad.
valusad on nad ainult siis, kui sa seda endale valusaks lased teha. Mõni mees ei too oma naisele iial lilli, siis peaks nii sünnipäevadel kui emade- kui naistepäeval nõrdinud olema ja valus vaevlema. Aga kui sa endale selgeks teed, et ta niisugune ongi, muidu tubli ja et sa sellisena ta omale meheks võtsid, siis teed ise perele ilusa kohvilaua ja ütled endale mis vaja, selle asemel, et kurvastada. Ja kui nii paar-kolmkümmend aastat mööda läheb, küll siis ka mees märkama hakkab ???? Sõbrapäev on üldse üks meile külgepoogitud asi ju
Lapselt on sellist enesesugestiooni palju oodata. tema arvamus asjast sõltub peaasjalikult teiste vanusekaaslaste arvamusest.
Mitmes klass? Kas laps on varem ise kaarte teinud teistele? Minu laps unustas eelmisel aastal sõbrapäeva ära (ega me kodus seda ei tähista ja ka alles hommikul tuli meelde) ja ei teinud ühtegi kaarti. Ise aga sai suure hunniku neid. Nüüd sel aastal hakkas juba varakult mõtlema ja joonistas mitu päeva erinevatele sõpradele isikupäraseid kaarte. Nii et kui laps ise eelmisel aastal teistele tegi, siis ehk mõned neist teevad sel aastal ka talle?
Mis on need õiged sõnad, mida õhtul lapsele öelda, kui tuleb jutuks sõbrapäev ja tähelepanematus tema suhtes? Ma nimetaks seda just tähelepanematuseks,märkamatuseks kui ta kellelegi ei meenu sõbrana. Ta ei pruugi olla halb ja kiuslik kaaslane. Neile saab vaikides ka täna näidata, et nende käitumises on kaaslaste arvates vigu. Neid ei tunnustata ega rõõmustata täna. aga just selline vaikne, tagasihoidlik laps, kes ehk ei julge kunagi oma arvamustki kaitsta, kartes tüli. Mida öelda, kui laps kurb on?
minu 1. klassi laps tegi kaarte neile, keda klassist sõbraks peab ning neile, kes talle jõuludeks tegid. ehk saab vanem seda kaardivahetust ise nii palju suunata, et teete mingiteks tähtpäevadeks lastele kaarte ja nii see teineteise märkamine algab?
…kaardi võiks ikka joonistada, see paneks lapse fantaasia tööle. ‘Minu tuttavale siilile’, ‘Karule, kes magab talveund’, ma muidugi ei tea, kui vana laps on. Alati on parem olla lahkema ja lahtisema loomuga inimene, ja vanem saab seda ju ikka veidi reguleerida, kas lapsel sõpru on või mitte. Alustama peaks sellest. Hea oleks, kui saaks asja veidi huumoriga võtta. Kas lapsed õpetajale ei tee kaarte? Tema ju võiks teha siis, ilma allkirjata, kui seda ei taha panna.
oh ei tea…sundida ma teda ei saa ju. Laps esimeses klassis. Oma sõpradeks nimetab paari lasteaia kaaslast, kellega mängivad koos õues ning minu sõbranna tütre. Nendele on vägagi nõus kaarte joonistama.
Siis on ju kõik hästi, lapsed on erinevad, tal on veel aega küll sõpru saada. Kui kuskil V-VI-VII klassis selline olukord oleks, siis ma muretseks 🙂 Las hoiab ja hindab esialgu neid, kes olemas on, küll teised ka varsti tekivad
ma üritasin oma 14 aastastele selgitada, miks võiks sõbrapäeva postkasti koolis kaotada. aga ega see õpilasesinduses ikka läbi ei lähe.
Mis on need õiged sõnad, mida õhtul lapsele öelda, kui tuleb jutuks sõbrapäev ja tähelepanematus tema suhtes? Ma nimetaks seda just tähelepanematuseks,märkamatuseks kui ta kellelegi ei meenu sõbrana. Ta ei pruugi olla halb ja kiuslik kaaslane. Neile saab vaikides ka täna näidata, et nende käitumises on kaaslaste arvates vigu. Neid ei tunnustata ega rõõmustata täna. aga just selline vaikne, tagasihoidlik laps, kes ehk ei julge kunagi oma arvamustki kaitsta, kartes tüli. Mida öelda, kui laps kurb on?
sellele ei oska vastata, aga ma soovitaks last utsitada oma arvamust kaitsma, alata võiks pere ringist. Kui ta tüli kardab, siis esialgu väljaspool kodu järsku seda soovitada ei maksaks, enne tuleb teda õpetada oma arvamust kaitsma. Ma söandaks siia tuua ühe näite ühest oma koerast – me ei olegi ju käitumise algpõhjuste poolest loomariigist nii erinevad. Näide oleks seline: Väiksepoolsel koeraemal oli kolm kutsikat. Ema ise oli energiline, äge koer, ka kaks tema kutsikat olid üsna liikuvad, kolmas aga peamiselt magas ja haigutas kogu aeg. Ta ema püüdis teda togida, liikuma sundida, mitte miski ei aidanud. Lõpuks kargas sellel väikesel emal hing täis, ta kargas sellele kutsikale kallale ja tegi talle tuupi, niiet see üles ärkas ja vastu hakkas. Mind hämmastas kõige rohkem see koeraema rahulolu ja uhkus, kui ta siis minema kõndis. Oli täiesti selge, et ta tegi seda meelega, mingi instinkti ajel, aga ta tegi seda, mis tema meelest oli õige. Ehk siis inimeste maailma üle tuues – sisendada lapsesse enesekindlust ja julgust. Ja veel ma ütleks, et ega alati ei peagi kurbust tasalülitama, kurbuse tundmine on ka inimesele vajalik.
valusad on nad ainult siis, kui sa seda endale valusaks lased teha. Mõni mees ei too oma naisele iial lilli, siis peaks nii sünnipäevadel kui emade- kui naistepäeval nõrdinud olema ja valus vaevlema. Aga kui sa endale selgeks teed, et ta niisugune ongi, muidu tubli ja et sa sellisena ta omale meheks võtsid, siis teed ise perele ilusa kohvilaua ja ütled endale mis vaja, selle asemel, et kurvastada. Ja kui nii paar-kolmkümmend aastat mööda läheb, küll siis ka mees märkama hakkab ???? Sõbrapäev on üldse üks meile külgepoogitud asi ju
Lapselt on sellist enesesugestiooni palju oodata. tema arvamus asjast sõltub peaasjalikult teiste vanusekaaslaste arvamusest.
muidugi, ma vastasin sellele kirjale, et need emade- ja vanaemade ja kõik naistepäevad on valusad 🙂 siit tekstist on see osa välja jäänud.
minu 1. klassi laps tegi kaarte neile, keda klassist sõbraks peab ning neile, kes talle jõuludeks tegid. ehk saab vanem seda kaardivahetust ise nii palju suunata, et teete mingiteks tähtpäevadeks lastele kaarte ja nii see teineteise märkamine algab?
olen sellega nõus, ja lisaks et väiksem laps võib ju ka neile kaarte teha, kes talle lihtsalt meeldivad, nende valimise käigus mõtleb ta teiste peale ja leiab neis meeldivaid omadusi. Sõpruse teema on ju niikuinii mitmetähenduslik, kui mõelda, et mõnel on FB-s paarsada sõpra. Kaarte joonistades kogeb laps häid mõtteid jua tundeid, joonistama peaks neid ikka , arvan
Naistepäeva lisasid sa nimekirja ise, et saaksid puuduva inimese asemel puuduvast lillekimbust kirjutada.
Mu esimese klassi poisi jätab see kaardivärk vist täitsa külmaks, vaatasin eile, et tal on mingid käejäljekaardid kotis, küsisin, mis ta nendega teeb ja et kas teeb mõnele sõbrale. Arvas, et viib oma kaardi raamatukogutädile. Päris lahe mõte, arvasin. Kuna klass saab omavahel hästi läbi, siis vist pole üldse seda teemat veel, et kes kellega. Tõsi, kodus me nendele uutele pühadele tähelepanu ei pööra, võib-olla seepärast ei tähtsusta neid ka laps. Küll aga peame sõprussuhteid oluliseks ja investeerime neisse oma aega.
Jah, minugi lapsele on sõbrapäev aastast aastasse üks kõige kohutavam koolipäev olnud. Laps on autistlike joonetega ja sõbrapäeval on ta alati kaartidest ilma jäänud või siis on lausa solvavaid kingitusi tehtud.
Ise, 90. lõpus koolis käies, mäletan samuti neid solvava sisuga “naljakirju” sõbrapäevapostkastist.
Eks selline me ühiskond ongi. Mitte midagi ei ole sisuliselt 27 aastaga muutunud.
Sel aastal on mu lapsel suhe tekkinud ja vahetavad koos sõbrapäevakinke. Kurb, et alles täisealisena on tal sõbrapäevast esimene ilus mälestus võtta.
Lapsed, kes ei saa kaarte, nende vanemad tahaks kohe sõbrapäeva koolis ära keelata. Aga need teised lapsed, kes omavahel kaarte vahetavad ja rõõmsad on ning kellel on sõbrad, nemad peaks siis hoopis kurvad olema?
Lapsed, kes ei saa kaarte, nende vanemad tahaks kohe sõbrapäeva koolis ära keelata. Aga need teised lapsed, kes omavahel kaarte vahetavad ja rõõmsad on ning kellel on sõbrad, nemad peaks siis hoopis kurvad olema?
Vahetagu oma kaarte väljaspool kooli.
Miks välismaal ei peeta tööl sünnipäevi? Sellel on oma sügav mõte olemas. Tööl ei pea sõbrad olema, väljaspool tööd võivad töökaaslased sõbrasuhteid ka arendada. Koolis ei pea ja ei olegi kõik sõbrad. Arendage oma sõbrasuhteid väljaspool kooli. Aga SÕBRALIKUD peavad koolis küll kõik üksteise vastu olema.
Miks meil ÜLDSE sõbrapäeva tähistatakse kui muu maailm tähistab seda valentinipäevana?? Võiks meil ka valentinipäev olla, jääksid lapsed traumeerimata. Täisinimesed ikka taluvad pettumust paremini. Aga eks ilmselt selle sootu Soome järgi see sõbrapäev üle võeti, siis kui üldse kõike Soomest üle võtma ja ülistama hakati. Nüüdsest võiks selle narruse aga lõpetada ja valentinipäevale üle minna.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
