Teema: Vihkan sõbrapäeva

Teemaalgataja, võiksid sellised ülivänged väljendid nagu “vihkama” jms praegu kõrvale jätta. Ilmselt muretsesid eile hommikul vist pea kõik lapsevanemad, et kas nende last sõbrapäeval keegi ka meeles peab. Isegi pealtnäha popi lapse puhul – kunagi ei tea.

Esimene klass on veel sellised nunnud juntsud, hea kui üldse kalendrit tunnevad. Aga enamjaolt on 1.klassi sõbrapäeva kaardid puhta vanemate poolt suunatud-kästud. Mu enda laps on juba 4.klassis, ja endiselt olen mina see, kes ettenägelikult kappi varus pisikesi nn sussishokolaade kirjaga “Heale sõbrale” ning need koos käsitööpaberilehtedega sõbrapäeva eelõhtul lapse lauale poetas. Laps siis meisterdas ise neist käsitöölehtedest kaarte, kirjutas peale ja lisas shokolaadi.

Siin mõned kirjutavad, et sõbrapäevakaarte peab tegema lausa kogu klassile, või siis kõikidele poistele või kõikidele tüdrukutele. Minu meelest on see täiesti võimatu nõudmine, mis devalveerib sõpruse mõiste ning muudab kaartide tegemise konveieril masstoodanguks. Vähemalt suure klassi puhul küll! Enda lapse klassis on 32 õpilast ja kas kujutate ikka päriselt ette, kuidas panete väikese lapse õhtul vorpima 32 kaarti ning neile kõigile suurest südamlikkusest nõretavaid sõnakesi sisse kirjutama? Laps väsib ja mingist positiivsest tundest ei jää sellise orjatöö juures küll suurt midagi järele.

Kägu kirjutas:

See ei ole ju laste pidu. Valentinipäev on noorte ja armunute püha. Aga ülemaailmne kaubandus on selle ära labastanud ja lagastanud. Ja ma tõesti ei saa aru, miks meie koolid sellega kaasa on läinud.

Kuni lapsevanemad teemat koolis üles ei tõstata, jätkub see mõttetus. Tõstke teema üles, alustuseks näiteks lapsevanemate meililistis.

kuulge, kõik hakkab lõpuks kodust. kui teile on sõbrapäev tähtis, siis on ju lastele ka. kasvatage siis laps enesekindlaks, et teda ei morjendaks mingid nõmedad kommertspühad, mil sõprusega mitte mingit seost ei ole. miks peab sõbrapäevaks kaarte tegema? aega raiskama, raha raiskama ja lõpuks peab keegi, kes need kaardid saanud on, need kas ära viskama või kuhugi tolmuma jätma. milleks? mõttetu tilulilu asemel võiks siis õpetajad koolis klassiga mingit ühistegevust vms plaanida.

Kägu kirjutas:

miks peab sõbrapäevaks kaarte tegema? aega raiskama, raha raiskama ja lõpuks peab keegi, kes need kaardid saanud on, need kas ära viskama või kuhugi tolmuma jätma. milleks? mõttetu tilulilu asemel võiks siis õpetajad koolis klassiga mingit ühistegevust vms plaanida.

Täiesti nõus, ja eriti just selle postkastinduse ja kaardinduse küljega!

Mul on viis last, kõik üsna populaarsed ja sõpru palju. Ja no seda paberipahna tuli ikka põhikooli ajal mõnuga sõbrapäeval 🙂 Olgem ausad, mis väärtust on paari päeva pärast nendel paberitükkidel, kuhu kiiruga värvipliiatsiga süda peale kritseldatud ja kirjutatud a`la “ole sõber alati, muidu teen sust salati”…

See idee on küll hea, et pigem siis mingeid üritusi korraldada, kus kõik osaleda ja end hästi tunda saaks, just nende vaiksemate laste tugevad küljed üles leida ja neid märgatavaks teha. Aga no postkasti on muidugi lihtsam organiseerida…

Aga las ta kirjutab endale ise kaardi ja laseb sinna. Lisaks võiks ka mõnele, kellega paremini läbi saab, kaardid teha. Siis, kui jagatakse, ei jää tema ilma.

Kägu kirjutas:

Aga las ta kirjutab endale ise kaardi ja laseb sinna.

No ilmselgelt läbi kukkunud üritus siis ju kooli poolt, kui mõni laps peab hakkama Muhvi moodi ise endale sõbrapäevakaarte kirjutama. Ja vaevalt need endale kirjutatud kaardid lapse õnnelikumaks teeksid, pigem tekitaksid veel rohkem enesehaletsust.

Kägu kirjutas:

Aga las ta kirjutab endale ise kaardi ja laseb sinna. Siis, kui jagatakse, ei jää tema ilma.

Appi, see on küll väga nõme idee. Kelle jaoks see kaart siis on? Teistele näitamiseks? See soovitus on ju kompleksides ja lõhestunud inimese kasvatamiseks, et olgu nii kehv kui tahes, väljapoole peab paistma super.

Huvi pärast küsin, kas seda olukorda lapsele selgitada pole võimalik? Minu poeg on samas olukorras, ta pole ka ilmselt kunagi ühtegi kaarti ega käevõru saanud, ise vorpis neid kaarte aga teha küll. Nüüd ostsin teist aastat järjest tervele klassile väikesed sõbrapäeva šokolaadid, mis ta siis kõigile, k.a. õpetajale, laiali jagas ja ta enam ei kurvastanud, et jälle ta ei saanud midagi. Seletasin talle ära, et oluline on andmine ja see, et midagi vastu ei saa, pole oluline. Tunne rõõmu sellest, et saad teisi rõõmustada. Traumat ta ei saanud, tuli rõõmsana koju.