[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kusjuures laps ütleb tihti, et ei taha esinema minna, aga alati on sama vastus : meil ei ole kedagi teist panna.[/tsitaat]
Selleks on lapsel olemas vanemad, kes peavad oma lapse huvide eest seisma 🙂 Ja see on lapsevanemate otsene kohustus.
Meil sama lugu. 8.nda klassi poiss käis kahe kuu jooksul viiel olümpiaadil. Pärast andis kuu aega järele vastata kontrolltöid, mis ta puudumiste ajal sai. Osalemise eest (mõnel olümpiaadil läks päris hästi) ei saanud ta ühtegi viit ega muud privileegi. Laps ütles ka, et ei taha enam kuhugi minna.
Mina omal ajal jumaldasin seda tundidest ära käimist ja peale kooli möllamist. Üsna sama teema teemaalgatajaga: koor, ansambel, võrkpall, olümpiaadid (matemaatika, füüsika, keemia, emakeel, inglise keel, bioloogia…), etluskonkursid, omaloomingu võistlused. Gümnaasiumis sai mingitel hetkedel ka ntx. asendatud mõnda ootamatult haigestunudd aineõpetajat põhikooli tundides (õpetajad organiseerisid materjalid ja sai ka uusi osasid nii edasi võetud ja õpetatud – see andis vähemalt väikesegi väljakutse, mille eel pidi veidi pingutama) Mingit erilist pinget küll ei tajunud. Jõudis veel rahulikult tundides raamatuid lugedagi nii, et hinded olid korras (mitte puhtad viied, vaid keskmine kuskil 4,5-4,8 vahel).
Nüüd vaatan last, kes kipub minema sama rada: muusikakool, koolikoor, ansambel, muud esinemised, kõik matemaatika ja õpioskuste võistlused… Ja ta naudib sajaga. Ka mina pigem soosin ainevõistlusi – hea pea, pole see järgiõppimine mingi eriline tragöödia. Las pingutab üks päev viis minutit kauem, rohkem ju ikka ei lähe (tunni tempo on üldjuhul nii aeglane nind uut osakest seletatakse kümnel eri moel, et kõik aru saaksid – taibul üksi ja omas tempos ei kulu selleks rohkem kui paar minutit).
Kui mingi spordivõistluse pärast saaks minu laps matemaatikas põhjuseta puudumise kirja või jääks kontrolltöö tegemata ning pandaks kirja hinne 1, ma lendaks nagu pudrukuul kooli. Kui erinevate ainete õpetajate vahel normaalset koostööd ei toimu, jäägu olemata kõik spordivõistlused. Teadmised, millest ka midagi tolku on (gümnaasiumipääs ja ka kõrgkooli pääsemine), jäävad minu jaoks alati esikohale. Eesti pole ameerika, kus hea pesapallur ülikooli ilma katseteta vastu võetakse.
kaks asja:
kui laps ei taha
ja
kui see segab tema õppimist
siis ei tohi õpetajad teda niimoodi väntsutada. Kõik need osalemised-esinemised peavad olema vabatahtlikud!
Kui laps ise tahab ja õppimine korras, siis andku minna.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui mingi spordivõistluse pärast saaks minu laps matemaatikas põhjuseta puudumise kirja või jääks kontrolltöö tegemata ning pandaks kirja hinne 1, ma lendaks nagu pudrukuul kooli. Kui erinevate ainete õpetajate vahel normaalset koostööd ei toimu, jäägu olemata kõik spordivõistlused. Teadmised, millest ka midagi tolku on (gümnaasiumipääs ja ka kõrgkooli pääsemine), jäävad minu jaoks alati esikohale. Eesti pole ameerika, kus hea pesapallur ülikooli ilma katseteta vastu võetakse.[/tsitaat]
Lihtsalt märkuseks, et jah Eesti Ülikooli ehk ei pääse, aga välismaale täisstipendiumile pääseb kindlasti;)ja muideks väga kõrge tasemega kõrgkoolidesse:)
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
