Kui ma olin laps, eelkooliealine, ajas mind kõige rohkem närvi see, et vanemad ei pidanud vajalikuks mulle piisavalt vara ette teatada, mis plaane nemad minule korraldanud olid. Mina olin plaaninud näiteks rahulikult omaette joonistada ja pildiraamatut vaadata, äkki kargab ema tuppa ja kuskile minek-minek-minek!!! Korra ütled oma lapsekeeles emale, et ei taha!! Ja siis algab skandaal – ema närvitseb ja kamandab, isa pööritab silmi. Mina nutan, sest minu päev on pekki keeratud. Protesteerin ja loobin jalatseid.
Ja kõige selle vältimise võti oleks see olnud, kui ema oleks kaks-kolm päeva ette hakanud rääkima, et laupäeval (või näiteks “magad kolm korda öösel ära ja siis”) läheme sinna ja sinna. Teeme seal seda ja seda ja koju tuleme siis kui…. (läheb pimedaks, lõuna söödud, hommik käes, laulusaade otsa saab vms vms). Mitte aga käsutatakse-käsitsetakse rasaki nagu mingit kotti, lihtsalt tõstetakse siia ja sinna ning isegi ei küsita, kas ma tahan tulla või ei. Või isegi mitte seda, mida ma selga tahan panna ja kas vajan tund joonistuse lõpetamiseks või ei.
Kui lapsel puudub sõnaõigus (üksi koju ei jäta), siis võiks talle vähemalt piisavalt vara ja selgelt kommunikeerida, et siis ja siis me teeme seda ja seda ja sina, laps, teed seda ka. Ning mida see teegvus hõlmab ja kaua kestab.
Austus, seda oleksin ma oma emalt siis oodanud. Kuidas talle endale oleks meeldinud, kui tema elu korraldab isa ära, keegi temalt ei küsi ja piisavalt selgelt ja vara ette ka ei hoiata. Lihtsalt karatakse tuppa, et nüüd, plaks-plaks, naine, pane raamat käest! Ruttu, naine, marss riidesse (JA PANED SELGA JUST NEED RIIDED, MIS MA SULLE VALMIS PANIN) ja Marko, Mareki ja Lempsiga mootorrattanäitusele, kalanduspoodi ja õllesaali minek.