Esileht Väikelaps Viieaastane ajab pere lõhki

Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 151 )

Teema: Viieaastane ajab pere lõhki

Postitas:

Jättes kõrvale need jonnihood, kuidas on lapsel kõne areng, kas tema jutust saab selgelt aru ka võõras inimene, kui lai on tema sõnavara ja eneseväljendusoskus? Hästi palju frustratsiooni tekitab väikelapsele just see, et temast ei saada aru, sest kõne või sõnavara on puudulik ja selles vanuses on pidurdusmehhanismid nõrgalt arenenud ning olukord, kus laps väljendab oma pahameelt, väljub tema enda kontrolli alt. Mitte mingil juhu ei tohi last selle eest lüüa nagu siin eespool mõni soovitab.

Õpeta last oma emotsioone kontrollima,  aruta temaga eelseisvad toimingud läbi, valige koos talle riided-jalanõud. Küsi tema arvamust, mis värvi taldrikut ta täna tahaks, küsi ka suuremalt lapselt, et väiksem saaks aru, et kõigi arvamus on sulle tähtis ja et vältida olukorda, kus väiksem laps hakkab dikteerima, mis värvi taldrikutest terve pere süüa võib.

Pane paika mingi premeerimissüsteem- räägi lapsega oma ootused läbi- kui täna hüsteeriahoogu ei tule on õhtul midagi preemiaks oodata, kui ta suudab terve nädala tubli olla, saab ta mõne lego või mänguauto või lähete ujuma. Positiivsed emotsioonid panevad teda oma negatiivseid emotsioone kontrollima ja sellega treenib ta oma pidurdusnehhanisme. Soovitan soojalt pöörduda ka lasteaia eripedagoogi poole, lastepsühholoogi või psühhiaatri poole, nad oskavad anda nõu, kuidas aidata lapsel oma emotsioone kontrollida. Võimalik on muidugi mingi ATH või kerge asperger, aga no kes meist normaalne on, kõigil on mingi kiiks, mida tuleb teistel tundma õppida ja sellega arvestada.

Minul oli laps selline 3-4 aastaselt, täiesti hulluks ajas, päästikuks võis olla misiganes sündmus, mida ei olnud võimalik ette näha. Hetkel on ta 9a ja veel teatud olukordades kipub ta enesevalitsust kaotama, kuid võrreldes 5a taguse ajaga on areng meeletu. Kui ta oli 4a viskas ta ebasobiva taldriku lihtsalt kildudeks, vale toit, vale pilk ja tõmbas seina küljest ukseliistu lahti. Küprokseina sisse lõhkus uksega pekstes augu jne.

Tugevat närvi!

+3
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Vabandust, aga mis pingeid ta igapäevaselt hommikyst õhtuni välja elab? Kas teda pekstakse ja piinatakse kogu aeg? Pommid langevad ümberringi?

Normaalne pere, ema-ise, soe tuba ja söök, meelelahtust kurguaugni. Ja ikka on jubedad pinged?

+18
-9
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Võtame lapse seisukohast. Jonnihoog, laps tajub, et asjad on tema tõttu halvasti, ülejäänud pere on häiritud. Samas võetakse ta sülle, temaga tegeldakse ja lohutatakse, mis on iseenesest kena. Aga kas laps saab ka selge signaali, et jonnida ei tohi? Et tema käitumine on lubamatu? Et kui jonnib, siis järgneb karistus? Või tajub ta pigem, et teeb halvasti aga ka vanemad on abitud ega tea, kuidas teda aidata? Sest temaga on midagi väga halvasti, teda tuleb vedada erinevate arstide vahelt, sest selle koleda jonniga, mis tema sees elab, ei oska keegi toime tulla, vanemad ka mitte. Need ainsad, kes peaks panema piirid paika ja teadma, mis on lubatud ja mis mitte. Ja segaduses laps jonnib üha uuesti, sest muud ta lihtsalt teha ei oska, väike on veel.

+14
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 25.12 12:42; 25.12 13:41; 25.12 20:42;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu noorem laps on praegu kuuene, aga temaga on ka väga huvitavaid aegu seljataga. Sisuliselt juba sünnist saati (ja tegelikult siiamaani) oli ja on laps väga tundlik igasuguse lärmi suhtes. Mehega ei saanud isegi kõvemini rääkida (näiteks tapeedi värvi selgeks vaielda) ilma et laps nutma poleks hakanud. Kõikidele, kel on teksti mõistmine keeruline- oligi valjemal häälel rääkimine, mingit röökimist ega füüsilist vägivalda peres reeglina ei praktiseeri. Lapse kasvades vältisin tema väga jõulist keelamist ja karistamist, sest laps ju isegi tundliku närvisüsteemiga jne. Ühel hetkel, kui laps oli 4-5a, sain aru, et asjad väljuvad minu kontrolli alt. Laps jonnis vahel väga pikalt mingite täiesti mõttetute asjade üle ja kuigi tema ise lärmi ei salli, siis lärmas ise omajagu (ja lärmab vahel siiani). Ühel hetkel otsustasin, et nii edasi ei saa. Ja hakkasingi last jõuliselt keelama- tegin kõvemat häält ja vajadusel keelasin järjest kasvõi 100 korda ja laps ei olnud selle üle väga õnnelik. Mingiks ajaks läksid asjad hullemaks, aga siis vaikselt läks paremaks. Olin väga järjekindel ja tegelikult on praegu juba väga hästi. Laps on selle paari aasta jooksul muutunud väga sõnakuulelikuks ja teab, mis on talle lubatud ja mis mitte. Praegu vahel laps tahab jonnima hakata ja ütleb, et ta ei tule minuga jalutama vms. Ma ütlen, et väga hea siis, üksi ongi parem loodusehääli kuulata. Ja hetk hiljem ütleb laps, et ta ikka tegi nalja ja tuleb minuga kaasa. Siis ma muidugi täpsustan, et mina tegin samuti nalja ja temaga koos on ikka kõige parem koos välja minna. Kui laps vahel väga kõvasti karjub, siis vahel kisan ka mõne lause sekka. Laps ehmub koheselt ja jääb vaatama, et mis mul viga on. Siis ütlengi, et vot sama mulje jätad sina, kui sa niimoodi röögid. Loomulikult on kõik inimesed erinevad ja ma ei oska aimata ka, mis TA lapse probleem on, aga minu kogemus on see, et konkreetselt minu lapsel oli vaja teada, mis on talle lubatud ja mis mitte. Filmisin ka vahel last, kui ta väga nõmedalt käitus ja pärast näitasin talle. Ise ka pärast naeris. Samas meil on kõik see negatiivne vooderdatud hellitamise ja muuga, st 99% ajast saab mu laps hellitatud ja siis vahel ma ütlen talle, et mulle ei meeldinud see või teine või kutsun väga jõuliselt korrale. Olen väga mõjuvatel põhjustel kaks korda last ka tutistanud (ükskord tegi loomale haiget) ja ei saaks öelda, et selline käitumine süvenenud oleks, pigem vastupidi. Laps on praegu väga rõõmus laps ja vahel harva tuleb mingi minijonnihoog, aga läheb kiiresti mööda.

Ütlen veelkord, et ma ei poolda ei füüsilist ega vaimset vägivalda (seda viimast eriti), aga laps peab teadma, mis on tema õigused ja kohustused. Meil toimis ka see nö lapsele etteütlemine. Järsud kannapöörded tekitasid alati trotsi. Mõistan seda 100%, sest ma ise olen ka loomult pigem planeerija ja spontaanseid asju väga ei jumalda. Miks ma arvan, et vaimne vägivald füüsilisest hullem on, on juba hoopis teine teema. Olen ise aastate kaupa vaimset vägivalda talunud ja oleks ausalt meelsamini ühe nähvaka vitsa saanud selle aastaid kestnud näägutamise ja alandamise asemel.

Tuttaval on sarnane laps nagu TA-l, aga 10-aastane ja neid vanemaid tõesti ei kadesta. Kõik ühised üritused rikub ära ja täiskasvanud ei saa üldse midagi rääkida ega koos aega veeta, sest koguaeg on tähelepanu lapsel. Küll sai keegi parema kingituse kui tema, keegi võttis kogemata tema asja mängimiseks vms. Põhimõtteliselt kui see laps kuskil läheduses on, on pidevalt mingi kisa ja draama. Ja paratamatult isegi pingutades on raske selliseid lapsi võõrastel sallida. Mõtlen õudusega, et paar aastat veel ja laps jõuab puberteediikka. Hirmus mõeldagi, kuidas vanemad temaga siis hakkama saavad.

+12
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma arvan, et laps on pandud perepeaks ja pukki, kõik käib tema pilli ja tralli ja suva järele, ja see ongi see, mis lapse psüühikale põntsu on pannud. Vanemad ei oska olla vanemad, vaid on mingid alandlikud “jah, isand” teenijad, kes käivad kõrvadel, et jälle mingit kisa jumala eest ei tuleks. Tal pole autoriteetui, kes ütleks, kuidas on ja kuidas peaks või ei peaks olema. Viiesele pole see sobiv, tema tahaks, et vanemad otsustaks, kuidas on, mida teeme, kuhu minek. Kui protsetib ja seletab, miks ta ei taha, ok, vahel võib lapse arvamust kuulda võtta ka. Lisaks, ühel on väga hea mõte, et lapsele anda teada küllalt ette, mis homme tuleb jne, mis pikemad plaanid on- ka laps peab tundma, et tema natukene kontrollib oma elu ja mõned lapsed reageerivad halvasti järkudele ootamatutele plaanimuutustele (mõned täiskasvanudki ei salli, kui nende tegemistesse “sisse sõidetakse”, see on ju normaalne). Tal pole normaalseid piire “nüüd teeme nii, läheme sinna ja ootame sinult sellist ja sellist käitumist”. Talle on pandud suur koorem ja ei lasta laps olla, kellest “ülemad” on tema vanemad.

Kuidas ta teie meelest koolis ja kollektiivis ja elus hakkama saab, olukoradades kus tema pole boss ja asjad ei käi alati nii nagu tema ütleb?

Sellist asja karistada teeb ainult olukorra halvemaks, sest mille eest te last karistate? Et vanemad ei oska olla vanema rollis.

Mul on ka tuttav pere 6a lapsega, kes “me küsime Peetrilt luba, kas ta tahab tulla ja siis kui tema on nõus, siis tuleme!”, või “oi, Peeter ei tahtnud tulla, me ei saa!” No päris nii see asi ei käi. Jah, last informeeritakse ja arvestatakse tema tahtmisega ka, kui ta pole enam titt, aga mitte nii, et KÕIK käib nii nagu laps ütleb. Tal on juba koolis raskusi, sest üllatus-üllatus, õpetaja ei tee alati nii nagu Peeter tahab!

 

Kasvatusteadlased soovitavad- premeeri head käitumist ohtralt ja alati, ebasobivat käitumist   ignoreerida või takistada, kui üle võlli läheb. Seega sobib näiteks mingi kleebiste või tähekeste kogumise süsteem, kas üks kleebis iga jonnihoota möödunud päeva eest vms. Kui teatud arv “hea käitumise” kleepsusid täis saab, võib laps saada mõne auhinna, olgu siis asi, või mingi ihaldatud tegevus (seikluspark või misiganes). Karistamine on erandjuht, kui tõesti on üle piiri asi läinu, midagi lõhkunud jms. Vihane võib olla, viha on normaalne tunne ja viha tundmise eest ei karistata, aga karistamist väärt on viha väljendamine kellelegi haigettegemise või lõhkumise vms kaudu, mis teisi kahjustab, (ka röökimine häirib teisi, nt naabreid). SEDA karistatakse.

 

Mida teemaalgataja siis TEEB, kui jonnihoog tuleb? Lohutab, kaisutab jne. Kas ka annab mingi signaali, et lapse käitumine pole OK?? Ma ei räägi vitsaga peksmisest. Ja kui lapsega rääkida, siis mitte jonnihoo ajal vaid tegelikult siis, kui lapsel on hea tuju. Mina olen vahepeal küsinud ise laste käest, et mida ma tegema pean, et te paremini sõna kuulaks. No mõni soovitus on vahel asjalik ka 🙂

+14
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kui minu nüüdseks tubli ja mõistlik teismeline oli väiksem, olid tal ka jonnihood-hüsteerilisied. Peamiselt õnneks kodus. Ja avastasin et aitab üks karvane sõber, kutsusin ruttu koera tema juurde, ise muuseas eemaldusin ja veidi aja pärast tulid teisest toast kaks rõõmsat sõpra. Meil see aitas.

+2
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 25.12 15:41; 25.12 23:00;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kommentaar eemaldatud.

4.6 seadusrikkumisele üleskutsuvad ning kehtivate õigusaktidega vastuollu minevad sõnumid (rikuvad head tava, sisaldavad riigisaladusi, õhutavad rahvuste ja sugudevahelist või rassilist vihavaenu, vägivalda, propageerivad narkootikume, alkoholi ja /või tubakatooteid, piraatlust, jagatakse/müüakse ravimeid vms)

Perekooli Moderaator

+2
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 26.12 00:00; 26.12 09:06;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Viiesed jonnivadki, see on selline iseteadlik iga, aga sa pead ikka ennast kehtestama ja mitte jõu ega lohutamisega, vaid põnevuse ja kavalusega.

Miks sa lased tal jonnida? Viiene on justkui suur, aga samas veel väike. Fantaasia töötab ilusti, seda saad ju ära kasutada. Ütledki 2 minutit enne autosse istumist, et nüüd sõidame ühte hästi põnevasse kohta, ja hüppa ruttu autosse. Sa ei ütle talle, et me lähme metsa, kus on külm ja igav, kus oleme 5 tundi, sest onu Jüri ja issi mõtlesid nii. Sa teed asja põnevaks, et laps ei tahakski jonnida. Kohale jõudes juba leiab endale tegevust ja ongi kokkuvõttes põnev päev.

Nii iga asjaga. Tee sellest lõbus mäng või väljakutse. Kes nädala jooksul kõige kiiremini saapad jalga sai ja hambad pestud sai, saab auhinna ja auhinnaks on siis see, mida laps tahtnud on. On see siis üllatusmuna või mingi mänguasi, seda tead juba ise.

0
-14
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 26.12 00:27; 26.12 10:10;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kommentaar eemaldatud.

Ma ei mõista, kas paljud ei tea või ignoreerivad asjaolu, et laste füüsiline karistamine on Eestis seadusega keelatud ning lausa kriminaalkorras karistatav. Pole ime, et lapsed käituvad halvasti, tekivad depressioon, ärevus, kui täiskasvanud kutsuvad üles vägivalda kasutama.

Ei pea tantsima lapse pilli järgi ja laps ei ole otsustaja, kuid löömine rikub sellise raske iseloomuga lapse kindlasti.

+8
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 25.12 14:29; 25.12 14:52; 25.12 16:37; 25.12 16:44; 25.12 17:03; 26.12 01:40; 26.12 19:20;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kommentaar eemaldatud.

Ma ei mõista, kas paljud ei tea või ignoreerivad asjaolu, et laste füüsiline karistamine on Eestis seadusega keelatud ning lausa kriminaalkorras karistatav. Pole ime, et lapsed käituvad halvasti, tekivad depressioon, ärevus, kui täiskasvanud kutsuvad üles vägivalda kasutama.

Ei pea tantsima lapse pilli järgi ja laps ei ole otsustaja, kuid löömine rikub sellise raske iseloomuga lapse kindlasti.

Selle lapse psühhika ongi ju juba rikutud ja seda täiesti vägivallavabalt.

Ainult hellitades ja lohutades ning piire mitte kehtestades sellised katkised lapsed kasvavadki. Seda näitab ka Eestis puuetega laste tohutu arv ja noorte enesetappude kasv.

TA on teemas aktiivne olnud, aga mitte ridagi pole karistustest. Juttu pole ka mehe mõtetest, tema pakutud võimalikest lahendustest. Kas isa on jäetud passiivsesse rolli? Naine teeb-korraldab- muretseb ja mees kannatab ära?

+7
-8
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu noorim laps saab paari kuu pärast 5. Palju sellest loost tundus tuttav. Meil oli (seni) kõige hullem iga 3.5-4.5 aastat.

Oma lapse pealt olen õppinud, et ta vajab õhtuti peale lasteaeda tunnikese inimestest puhkust. Toimetab rahulikult toas mänguasjadega või vaatab telekat. Kui keegi küsima läheb, et kuidas lasteaias läks vms, siis möiratab. Kui on oma tunni vaba aega kätte saanud ja midagi söönud, suudab ka suhelda ja muidu enam-vähem käituda.

Kui nädalavahetuseks plaane teeme, siis mõnikord laps ütleb, et “tahan kodus puhata”. Võimalusel ta seda ka saab.

Hüsteeriahood tekivad minu lapsel enamasti siis kui mõlemad vanemad korraga kohal on. Kui emb-kumb temaga kahekesi on, siis on rahulikum. Kui TA-l sama, siis kordamööda tegelemine võimaldaks kordamööda puhata.

TA – kas tegemist on poisi või tüdrukuga? Minu noorim on poiss ja mulle tundub, et tema vanemad õed suutsid end selles vanuses paremini kontrollida.

+3
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 26.12 08:53; 27.12 17:39;
To report this post you need to login first.
Postitas:

See ema võiks minna vaimse tervise keskusesse Hipodroomi lähedale, seal on neid lapsi palju, kellele pole seatud piire, kelle iga virvenduse peale lapsevanem reageerib, kes on terve elu saanud, mida tahab.

Laps ei pea olema kuningas, kes kõike saab. Halvale teole järgneb karistus. MOTT.

Mina näen, et teemaalgatajas puudub otsustavus, et ta midagi tegema peaks või arusamine, et tema on ise sellise lapse arengus osaline. Selline lapsevanem võib käia 10 aastat koolitusel, talle jääb sealt meelde ainult sobiv jutt ning teave, mis nõuab tegevust, seda ta ei kuula ega kinnista. Teine grupp on tööalaselt väga hõivatud (või sellised, kes seda muljet proovivad elu eest jätta), et sellega vabandada oma lapse kasvatamata jätmist. Kahjuks ei tule ükski psühholoogi su last koju kasvatama, selle töö peab iga vanem ise ära tegema.

Veel kõige hullem, mis tehakse, minnnakse lahku: siis eskaleerub piirideta laps veel rohkem ja keegi ei võta vastutust. Osad lapsed kasvatab ühiskond suureks ja nad saavad hakkama, teine osa hakkab ennast lõikuma ja aineid kasutama jms.

Kuigi lahendus oleks väga lihtne, end kehtestada järjepidevalt. Viiene ei pea möirgama.

 

 

+9
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 26.12 00:00; 26.12 09:06;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma ei hakka midagi soovitama, sest siin on juba nii häid nõuandeid antud kui absurdselt ja piinlikult targutatud piisavalt. Ütlen lihtsalt, et mõistan teemaalgatajat ja tunnen väga kaasa. Ja lehvitan üle internetisilla.

Sarnaselt käituva nüüdseks 10-aastase lapse ema.
Vahel nii väsinud, et tahaks alla anda.
Ajaga on siiski paremaks läinud ja puberteedieale lihtsalt keeldun veel mõtlemast.
1 päev korraga.

Jõudu, jaksu!

+6
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 26.12 09:34; 27.12 20:05;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kuidas magusa söömise, limpsi joomise ja arvutimängudega on? Mitu harrastust väikelapsele külge on poogitud. Need on asjad, mis ajavad isegi täiskasvanud inimesel peast  hulluks. Veresuhkut on kontrollitud millal viimati? Mis piire me pidevalt kehtestame, kas meil endal on piirid? Ei ole ju tegelikult- hirmus vajadus on sõpru näha, kasvõi metsas.  Lisaks feissbookid, instagramid, sõbrad, semud ja seal kuskil lapsed.

Ma ei tea, kui ma viiene oleksin, kas ma viitsiksin selleks saapaid jalga ajada, et ema mulle ilusa tuttmütsi pähe paneks, metsa sõpradega lobisema läheks ja mind jälle hullult pildistaks. Mul on võibolla klotsimäng kodus pooleli. Ma tõesti röögiksin kõva häälega.  Laske kõik diagnoosid välja kirjutada. Minu diagnoos on: laps!

+7
-7
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu üks lastest hakkas, ka umbes selles vanuses sedasi käituma. Algul arvasin, et piiride kompamine. Aga iga korraga muutus asi hullemaks ja hullemaks. Poiss muutus vägivaldseks nii enda kui ka teiste pereliikmete vastu  Psühholoog mind aidata ei osanud. Neuroloog saatis umbes aasta pärast poisi psühhiaatri juurde. Kuus päeva olime Paldiski mnt haiglas jälgimisel. Diagnoosiks sai laps autismi agressiivne vorm. Hakkas ravimeid saama ning asi muutus rahulikumaks. Ravimeid vahetatakse iga 3 kuu tagant. Ja sedasi on ta juba 26 aastat elanud. Üksi ta hakkama ei saa ning mingi hetk olin sunnitud ta hooldekodusse panema. Seal on tal 24/7 järelvalve ning hooldus.

+8
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma oleks sellise lapse koju jätnud ja ise mehe ja teise lapsega metsa läinud (või siis teeselnud, et nii juhtub, tegelt võiks 10-15 min autoga nurga taga oodata ja siis minna kontrollima, kas rahunes maha ja sai õppetunni ja soovib nüüd ehk kaasa tulla). Vaevalt et ta kodus kellelegi üksi sellist näitemängu viitsib etendada.

Viieaastast ei või üksi koju jätta. Laps oleks trauma saanud kui terve pere oleks temata ära sõitnud. Miks sa midagi sellist soovitad üldse?

Nii paljud soovitavad siin väikesele lapsele füüsilist jõudu näidata, sest muidu kasvab temast üks piirideta laps ja muidu kratt. See on vale.

Kõik viiesed näitavad iseloomu, teemaalgataja laps pole ainus. Küll aga pole mõtet last süüdistada. Tegelikult see kõik on ealine käitumine ja lapsevanem saab palju ära teha, et laps ei läheks hüsteeriasse. Sellest lohutamisest ma ka aru ei saa. Kõigepealt lubad jonnida nii, et maa on must ja laps karjub ja jonnib ja siis lohutad alles? See ei toimi ju.

+1
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 26.12 00:27; 26.12 10:10;
To report this post you need to login first.
Postitas:
Anonymous

Pigem ei ole see ikka tavapärane ealine käitumine. Tasub ikka edasi uurida. Psühhiaatrist oleks mõistlikum vast alustada.

+9
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Selline käitumine tootab inimesi, kellele õpetatakse, et oma tõelised tunded (ja tõeline “mina”) tuleb alla suruda ja teiste eest varjata.

Ja  kui need tunded ja tõeline mina on destruktiivsed, siis tulebki need alla suruda ja ümber õppida.
Lõpetage ometi kord see ninnunännuhala.

+13
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 25.12 12:59; 25.12 13:03; 26.12 12:50; 26.12 12:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kahjuks ei tule ükski psühholoogi su last koju kasvatama, selle töö peab iga vanem ise ära tegema.

See on küll tõsi, aga teemaalgatuse laps näib siiski olevat erijuhtum. Põhimõtteliselt tunnen kaasa. Ise ei oskaks samuti midagi peale hakata ja seega nõu anda ka mitte. Peate proovima, mis välja kukub ja kui juhtub mõni asjalikum spetsialist, siis on hästi läinud ja saate proovida ka häid nõuandeid. Eks see ajaga lähe üle muidugi, samas on siin ka üks hirmutav näide, kus laps lõpetaski hooldekodus.
Vahel aitab see, kui paned vaimus vastutuse maha. See pole sinu süü, sa pead sellega lihtsalt toime tulema. Süütunne lapse pärast on halvav ja põhjustab sageli halbu meeleheitlikke otsuseid.

+4
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 25.12 12:59; 25.12 13:03; 26.12 12:50; 26.12 12:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Võib olla tegu piiride puudumisega, aga ka mingi tervisehädaga. Minu tutvusringkonnas avastati nt uuringutel sarnase käitumisega poisil väike ajukasvaja mis aga pidevalt kuskile surudes peavalu tekitas. Sellest seisundist tulenevalt oligi laps pidevalt hüsteerias ja pahur, õppimisvõime oli madal, nt kõne ei arenenud nii hästi nagu peaks, käelise oskused halvad, laps kohmakas jne. See omakorda tekitas veel pinget lapses juurde, kui ta ei suutnud paljusid asju teha nii nagu soovis. Kui kasvaja avastati ning ära opereeriti, muutus see poiss päeva pealt teiseks lapseks. Hakkas meeletu kiirusega arenema, sorav kõne tekkis logopeedi abiga vähem kui poole aastaga, kohmakus kadus jne. Tänaseks on kolmandas klassis, rõõmus ja rahulik poiss.

Seega mina soovitaks uuringuid juba kasvõi selle pärast, et välistada kõikvõimalikud füüsilisest tervisest tulenevad probleemid. Psühhiaatrilise uuringu käigus uuritakse laps muuhulgas sisuliselt pealaest jalatallani läbi. Väga hea koht selliseks uuringuks on lisaks Tallinnale ja Tartule ka  nt Viljandi haigla  lastepsühhiaatria osakond. Ooteajad on igal pool pikad, aga sellise suure uuringu läbimine tasub igati ära.

Ükski diagnoos probleemi ei lahenda, aga kui see selgub, siis on vähemalt olemas suund kuidas edasi minna.

Olenemata sellest, kas on diagnoos või mitte, on sageli väga hea vahend sellise lapse aitamiseks saviteraapia kas iganädalaselt või üle nädala regulaarselt vähemalt 10x nö kuurina. Sellega võib alustada sobiva terapeudi leidmisel kohe, ilma igasugu diagnoosita. See teraapia aitab lapsel turvaliselt pingeid ja ärevust maandada ning sageli selguvad seal mingi aja jooksul ka ehk asjad, mis last pingesse ajavad või ärritavad.

+14
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Selline käitumine tootab inimesi, kellele õpetatakse, et oma tõelised tunded (ja tõeline “mina”) tuleb alla suruda ja teiste eest varjata.

Ja kui need tunded ja tõeline mina on destruktiivsed, siis tulebki need alla suruda ja ümber õppida.

Lõpetage ometi kord see ninnunännuhala.

Põhjus on selles, et lapsevanemad on kuskilt poole kõrvaga kuulnud, et laps peab saama tundeid väljendada. Ja siis nad tõlgendavad seda nii, et lapse peab saama karjuda, jonnida ja nutta. Tegelikkuses tähendab tunnete väljendamine seda, et laps õpetatakse maast madalast oma tunnetest rääkima. Näit kui ema süütab vale värvi küünla ja laps röökima pistab, siis ema ütleb, et ma näen, et sa oled pettunud jne. Loomulikult see ei toimi esimesel korral, aga lõppude lõpuks peaks laps saama aru, et ta peab ütlema, et on vihane, mitte ei viska pikali. Tavaliselt lapsevanemad rääkimise osa ei harjuta, küll aga õpib laps reageerima igale ebameeldivale olukorrale nutuga. Vanemad aga on rahulolevad, et vaata kui tore, laps väljendab tundeid ja tunneb ennast meiega vabalt.

+8
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 25.12 15:36; 25.12 15:49; 25.12 16:03; 25.12 16:05; 25.12 16:22; 26.12 15:02; 27.12 19:34; 28.12 13:20; 30.12 12:50;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu noorem laps oli ka 5-aastaselt selline. Headel hetkedel arukas ja hea, halbadel  nagu kurjast vaimust vaevatud. Meil aitas hea-halva politseiniku taktika. Kui jonni sihtgrupp oled ennekõike sina, siis jalutad jonniva lapse juurest lihtsalt ära, kui isa või keegi jääb temaga. Väljenda oma tundeid, nt “sinu käitumine ajab mind nii vihaseks/kurvaks et ma nüüd lähen jalutan natuke.” Üksi 5aastast küll ei jätaks, ammugi hüsteeriahoos, sest see poleks turvaline.  Jonniva lapsega arutada pole mõtet. Loe kokku tema unetunnid ööpäevas, kas on piisav. 4-5 on tihti vanus kus kodus enam ei magatatud, aga ööund vajatakse selle võrra rohkem kui suur õde või vend. 5aastane saab juba aru tagajärgedest pärast jonni. Rääkisin talle, et kahjuks ma lauamängu sinuga mängida ei jaksa, olen kole väsinud su hommikusest jonnihoost. Mine mängi ise midagi ja homme ma äkki jaksan, kui homme on parem päev. Ja tunnustan kui on vähegi põhjust: mul on täna nii hea olla, juba lõunaaeg ja sa oled terve päeva hea laps olnud. Minu laps on alles 6 ja need jaburad jonnid on täiesti lõppenud, hoopis väga empaatiline ja reeglitest kinni pidav laps on temast saanud.

+9
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kasvatusteadlased soovitavad- premeeri head käitumist ohtralt ja alati, ebasobiv käitumine võib ignoreerida või takistada, kui üle võlli läheb. Seega sobib näiteks mingi kleebiste või tähekeste kogumise süsteem, kas üks kleebis iga jonnihoota möödunud päeva eest vms. Kui teatud arv “hea käitumise” kleepsusid täis saab, võib laps saada mõne auhinna, olgu siis asi, või mingi ihaldatud tegevus (seikluspark või misiganes).

Jaa, minu last kleepsude süsteem aitas. Kusjuures mina isegi arvan, et ära esialgu auhinda välja pakugi. Tee asi lapsele põnevaks. Joonistad ise nädalapäevad kuskile paberile ja iga päeva eest, mis ei jonninud, paned sinna kleepsu. Minu lapsel oli neid kleepse õhtuti oodata põnev, auhinda ma ei pakkunud, kleeps iseenesest oli auhind. Aga kui näiteks laupäeva hommikuks on 5 kleepsu reas siis võiksid muidugi koos lapsega rõõmustada ja pakkuda, et on nii tubli laps olnud ja 5 kleepsu kogunud, mida toredat ta täna teha tahaks. No ja siis teekski tema pakutut. Kui soovib kodus pannkooke küpsetada, teete seda, kui soovib veekeskusesse minna, teete seda. Kui võimalik, siis vältida asjadega premeerimist, aga just toredate tema poolt valitud tegevustega.  Ja loomulikult kiita igal õhtul ka, kui kleepsu kleepida saate.

+5
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 25.12 13:53; 25.12 15:06; 25.12 16:07; 26.12 16:50;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kui kaua ta öösel uneaega magab ja mis kell ta magama läheb?

Jessas, palun ainult ärge vastake, et siis, kui ta on nõus minema või 11 paiku öösel… Või midagi sellist.

+2
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 26.12 18:20; 26.12 18:44;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kui vana vanem laps on?

Viiene on tüdruk ja suurem poiss?

Kas saate kindlad olla, et suurem laps ei kiusa väiksemat selliselt, et lôpuks viiene ongi hüsteerias, sest pidev stress ja suhtumine ongi selline, et “ahh titt jälle hüsteeritseb vms”, mis ajabki teda stressi, sest vanem ôde/vend torgib koguaeg ja saab oma tahtmist rohkem (ei pruugi saada, aga viiesel on selline ebaõigluse tunne)?

Kindlasti võib spetsialist teha head, aga ilmselt olete lihtsalt ühte mustrisse kinni jäänud ja on keeruline suurt pilti näha.

Hea, et selliseid lugusid jagatakse – neid on kindlasti rohkem kui TA.

Ilusat aasta lôppu – anna kindlasti teada kuidas asi lahenes, hoian pöialt!

+1
-4
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kui uneaega on tõesti piisavalt ja magama minek on viisakal ajal õhtul, siis järgmiseks määraks ma suhkruvaba perioodi. Ei suhkrule ja nisujahule. Katsetaks kolm nädalat.

Pigem praegu ma siiski arvaks, et tegu nats pehmete vanematega, kellel ennast rohkem kehtestav laps.

Muuseas meil ka üks lastest oli selline paras röökija. Teised on ka olnud, aga üks oli ikka rohkem. Meie lahendus oli see, et tead röögi, aga teises toas. Rekord oli mehega vaheldumisi viia teda tuppa järjest 19 korda. Aga need võitlused olid enne kui ta kolmeseks sai.

Kõigile lastele olen ikka käratanud ka kui ei ole nõus riietuma näiteks lasteaeda minekuks- kurat, viin magamisriietega ja kõik! Aga pole veel jõudnud kedagi nii viia. Ikka hakkavad riidesse panema ja lubavad aidata.

Auto olen ka kinni pidanud ja tõstsin ta välja metsa vahel röökima. Seisime seal ja ootasime. Näiteks röökis autos sellepärast, et viskas mänguasja oma kukla taha ja ei saanud kätte. Õudne jurakas oli. Praegu viis aastat hiljem ajab naerma.

Oleks selline esimene laps olnud, siis poleks vast ennast kehtestada osanudki.

 

+5
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 26.12 18:20; 26.12 18:44;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Lapsele piirid paika, st kohe kui läheb üle piiri, siis temaga räägitakse ja tegeletakse.

Mis nuti? Sellises vanuses laps ei tohiks nutist teadagi, ainult telekat vaadaku, sellest täiesti piisab.

Tead, ikka kui juba kõik häiritud, siis võib ühed urvaplaastrid teha küll! Kehtestamise mõttes.

olen kolme poisi ema, üks neist ka selline pöörane

Ma ei mõista, kas paljud ei tea või ignoreerivad asjaolu, et laste füüsiline karistamine on Eestis seadusega keelatud ning lausa kriminaalkorras karistatav. Pole ime, et lapsed käituvad halvasti, tekivad depressioon, ärevus, kui täiskasvanud kutsuvad üles vägivalda kasutama.

Ei pea tantsima lapse pilli järgi ja laps ei ole otsustaja, kuid löömine rikub sellise raske iseloomuga lapse kindlasti.

Selle lapse psühhika ongi ju juba rikutud ja seda täiesti vägivallavabalt.

Ainult hellitades ja lohutades ning piire mitte kehtestades sellised katkised lapsed kasvavadki. Seda näitab ka Eestis puuetega laste tohutu arv ja noorte enesetappude kasv.

TA on teemas aktiivne olnud, aga mitte ridagi pole karistustest. Juttu pole ka mehe mõtetest, tema pakutud võimalikest lahendustest. Kas isa on jäetud passiivsesse rolli? Naine teeb-korraldab- muretseb ja mees kannatab ära?

Mina pole rääkinud, et piire pole vaja seada. See on samasugune väärkasvatus nagu vitsaga löömine. Piire tuleb seada vägivallavabalt. Lubamatu on lapsele füüsiliselt haiget teha.

+6
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 25.12 14:29; 25.12 14:52; 25.12 16:37; 25.12 16:44; 25.12 17:03; 26.12 01:40; 26.12 19:20;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Lõpetage ära, 5-aastase hüsteeriahood ei vaja psühhiaatrit ja psühholoogi. Inimeste iseloomud ongi erinevad, mõni on rahulikum, mõni närvilisem. Kui lapsega oleks probleem, siis pöörduks vanema poole ka lasteaiakasvatajad. Liiga palju diagnoosimist.

Mõne jaoks on meeldivam mõelda, et tema lapsel on psühholoogiline või psühhiaatriline häire või vitamiinipuudus, mitte et lapsel on lihtsalt kehv iseloom või on ta ära hellitatud ja harjunud oma tahtmist läbi kõva kisa saama.

+11
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 25.12 13:11; 25.12 15:03; 26.12 20:08;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul täiskasvanud autistlike joontega poeg. Vanema diagnoosi järgi asperger.

Täpselt sama käitumine kogu aeg olnud. Ajaga ja minu suure tööga on need hüsteeriahood lühemaks läinud ja enamasti tuleb ta toime.

Ta ise ütleb, et kõik kuhjub ja siis piisab pisukesest (meie teiste arvates, sageli me ei märkagi mis see võis olla) asjast ja hakkab pihta. Autisti meltdown. Lapsena röökis, täiskasvanuna taob oma pead kuhugi vastu.

Seega alustaksin psühhiaatrist. Ja meil on väga pädevad spetsialistid erinevates rehabiliteerimiskeskustes.

Asjaga tuleb tegeleda, see ei lähe üle. Tihti kooli minnes asi võimendub ja samane käitumine on lisaks ka koolis.

Kui läheb üle puberteedieaks nagu siin paljud loodavad, on tore, aga enamasti läheb hullemaks kui teadlikult ei tegele ja spetsialistide abi ei otsi.

Muide, mul ka keegi ei uskunud et laps kodus võimatult käitub ja neid üksikuid hooge väljaspool kodu peeti kasvatamatuseks…

.

 

 

 

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kui sa täna 5 aastasega hakkama ei saa, mida teed siis teismelisega

 

 

+4
-8
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 151 )


Esileht Väikelaps Viieaastane ajab pere lõhki