Jättes kõrvale need jonnihood, kuidas on lapsel kõne areng, kas tema jutust saab selgelt aru ka võõras inimene, kui lai on tema sõnavara ja eneseväljendusoskus? Hästi palju frustratsiooni tekitab väikelapsele just see, et temast ei saada aru, sest kõne või sõnavara on puudulik ja selles vanuses on pidurdusmehhanismid nõrgalt arenenud ning olukord, kus laps väljendab oma pahameelt, väljub tema enda kontrolli alt. Mitte mingil juhu ei tohi last selle eest lüüa nagu siin eespool mõni soovitab.
Õpeta last oma emotsioone kontrollima, aruta temaga eelseisvad toimingud läbi, valige koos talle riided-jalanõud. Küsi tema arvamust, mis värvi taldrikut ta täna tahaks, küsi ka suuremalt lapselt, et väiksem saaks aru, et kõigi arvamus on sulle tähtis ja et vältida olukorda, kus väiksem laps hakkab dikteerima, mis värvi taldrikutest terve pere süüa võib.
Pane paika mingi premeerimissüsteem- räägi lapsega oma ootused läbi- kui täna hüsteeriahoogu ei tule on õhtul midagi preemiaks oodata, kui ta suudab terve nädala tubli olla, saab ta mõne lego või mänguauto või lähete ujuma. Positiivsed emotsioonid panevad teda oma negatiivseid emotsioone kontrollima ja sellega treenib ta oma pidurdusnehhanisme. Soovitan soojalt pöörduda ka lasteaia eripedagoogi poole, lastepsühholoogi või psühhiaatri poole, nad oskavad anda nõu, kuidas aidata lapsel oma emotsioone kontrollida. Võimalik on muidugi mingi ATH või kerge asperger, aga no kes meist normaalne on, kõigil on mingi kiiks, mida tuleb teistel tundma õppida ja sellega arvestada.
Minul oli laps selline 3-4 aastaselt, täiesti hulluks ajas, päästikuks võis olla misiganes sündmus, mida ei olnud võimalik ette näha. Hetkel on ta 9a ja veel teatud olukordades kipub ta enesevalitsust kaotama, kuid võrreldes 5a taguse ajaga on areng meeletu. Kui ta oli 4a viskas ta ebasobiva taldriku lihtsalt kildudeks, vale toit, vale pilk ja tõmbas seina küljest ukseliistu lahti. Küprokseina sisse lõhkus uksega pekstes augu jne.
Tugevat närvi!
