Esileht Väikelaps Viieaastane ajab pere lõhki

Näitan 30 postitust - vahemik 121 kuni 150 (kokku 152 )

Teema: Viieaastane ajab pere lõhki

Postitas:
Kägu

Mina soovitaksin lasta lapsele vereanalüüsi teha, et välja selgitada ega tal mõne vitamiini või mineraali puudust pole. Näiteks b-grupi vitamiinid on nö närvisüsteemi vitamiinid.

Lisaks jälgida väga hoolikalt lapse toitumist, mõned lapsed on e-ainete osas tundlikumad , väga paljud neist tekitavad jällegi erinevaid käitumishäireid. Guugelda.

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu noorem laps on praegu kuuene, aga temaga on ka väga huvitavaid aegu seljataga. Sisuliselt juba sünnist saati (ja tegelikult siiamaani) oli ja on laps väga tundlik igasuguse lärmi suhtes. Mehega ei saanud isegi kõvemini rääkida (näiteks tapeedi värvi selgeks vaielda) ilma et laps nutma poleks hakanud. Kõikidele, kel on teksti mõistmine keeruline- oligi valjemal häälel rääkimine, mingit röökimist ega füüsilist vägivalda peres reeglina ei praktiseeri. Lapse kasvades vältisin tema väga jõulist keelamist ja karistamist, sest laps ju isegi tundliku närvisüsteemiga jne. Ühel hetkel, kui laps oli 4-5a, sain aru, et asjad väljuvad minu kontrolli alt. Laps jonnis vahel väga pikalt mingite täiesti mõttetute asjade üle ja kuigi tema ise lärmi ei salli, siis lärmas ise omajagu (ja lärmab vahel siiani). Ühel hetkel otsustasin, et nii edasi ei saa. Ja hakkasingi last jõuliselt keelama- tegin kõvemat häält ja vajadusel keelasin järjest kasvõi 100 korda ja laps ei olnud selle üle väga õnnelik. Mingiks ajaks läksid asjad hullemaks, aga siis vaikselt läks paremaks. Olin väga järjekindel ja tegelikult on praegu juba väga hästi. Laps on selle paari aasta jooksul muutunud väga sõnakuulelikuks ja teab, mis on talle lubatud ja mis mitte. Praegu vahel laps tahab jonnima hakata ja ütleb, et ta ei tule minuga jalutama vms. Ma ütlen, et väga hea siis, üksi ongi parem loodusehääli kuulata. Ja hetk hiljem ütleb laps, et ta ikka tegi nalja ja tuleb minuga kaasa. Siis ma muidugi täpsustan, et mina tegin samuti nalja ja temaga koos on ikka kõige parem koos välja minna. Kui laps vahel väga kõvasti karjub, siis vahel kisan ka mõne lause sekka. Laps ehmub koheselt ja jääb vaatama, et mis mul viga on. Siis ütlengi, et vot sama mulje jätad sina, kui sa niimoodi röögid. Loomulikult on kõik inimesed erinevad ja ma ei oska aimata ka, mis TA lapse probleem on, aga minu kogemus on see, et konkreetselt minu lapsel oli vaja teada, mis on talle lubatud ja mis mitte. Filmisin ka vahel last, kui ta väga nõmedalt käitus ja pärast näitasin talle. Ise ka pärast naeris. Samas meil on kõik see negatiivne vooderdatud hellitamise ja muuga, st 99% ajast saab mu laps hellitatud ja siis vahel ma ütlen talle, et mulle ei meeldinud see või teine või kutsun väga jõuliselt korrale. Olen väga mõjuvatel põhjustel kaks korda last ka tutistanud (ükskord tegi loomale haiget) ja ei saaks öelda, et selline käitumine süvenenud oleks, pigem vastupidi. Laps on praegu väga rõõmus laps ja vahel harva tuleb mingi minijonnihoog, aga läheb kiiresti mööda.

Ütlen veelkord, et ma ei poolda ei füüsilist ega vaimset vägivalda (seda viimast eriti), aga laps peab teadma, mis on tema õigused ja kohustused. Meil toimis ka see nö lapsele etteütlemine. Järsud kannapöörded tekitasid alati trotsi. Mõistan seda 100%, sest ma ise olen ka loomult pigem planeerija ja spontaanseid asju väga ei jumalda. Miks ma arvan, et vaimne vägivald füüsilisest hullem on, on juba hoopis teine teema. Olen ise aastate kaupa vaimset vägivalda talunud ja oleks ausalt meelsamini ühe nähvaka vitsa saanud selle aastaid kestnud näägutamise ja alandamise asemel.

Tuttaval on sarnane laps nagu TA-l, aga 10-aastane ja neid vanemaid tõesti ei kadesta. Kõik ühised üritused rikub ära ja täiskasvanud ei saa üldse midagi rääkida ega koos aega veeta, sest koguaeg on tähelepanu lapsel. Küll sai keegi parema kingituse kui tema, keegi võttis kogemata tema asja mängimiseks vms. Põhimõtteliselt kui see laps kuskil läheduses on, on pidevalt mingi kisa ja draama. Ja paratamatult isegi pingutades on raske selliseid lapsi võõrastel sallida. Mõtlen õudusega, et paar aastat veel ja laps jõuab puberteediikka. Hirmus mõeldagi, kuidas vanemad temaga siis hakkama saavad.

Väga sarnane kogemus.

Kuna ma ise ja ka abikaasa oleme väga tugeva iseloomuga, siis arvestasin võimalusega, et ka lapsed võivad selle meilt pärida. Peale mõningaid röökimis ja jauramisepisoode hakkasin neid ignoreerima. Reegliks oli, et oma arvamust võib avaldada rahulikult ja argumenteeritult, röökida, teisi häirida ei või, Vitsakimp oli tegelikult ka kapi peal olemas, aga löönud ma neid ei ole.

Tänaseks on lapsed täiskasvanud, ka  puberteet möödus väga rahulikult. Ja mõned nädalad tagasi kirjutas minu eraldielav 21-aastane: “aitäh, emps”. Kui ma uurisin, mille eest, siis tuli välja, et ta oli kohtunud tuttavate lapsega, kelle mauramise peale vanemaid kuidagi reageerida ei osanud.

 

 

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Enam ei jaksa, ei meie mehega, ega vanem laps. Viiene (sai just 5) ajab pere hulluks. Ärkab hea tujuga, kõik on korras ja sekundiga muutub kôik. Hakkab karjuma, millegiga nõus ei ole, hüsteeritseb tunde. Oli plaan sõpradega tunnikeseks metsas kokku saada, laps keeldus saapaid jalga panemast, karjus ca pool tundi, kõigil juba tuju halb. Saime lõpuks riidesse, siis lihtsalt keeldus autosse istumast. Jälle kisa, lihtsalt lõugamine, eieiei karjumine. Vanem laps ja mees sõitsid minema. Nii läbi oleme sellest kõik, mingeid plaane teha ei saa, ta hetkega halvaks muutuv tuju võib kôik ära rikkuda. Tal nagu mingi pinge sees, mida ta siis tundidepikkuse karjumisega endast välja proovib saada. Iga jumala päev. Psühholoogi juures korduvalt käidud – täitsa terve laps, mingit põhjust teda edasi uurida polevat.

No mida teha?

Kas see laps on teil mehega ühine ning samamoodi vanem laps?

Jah, ühised lapsed. Rahulik pereelu. Mees reguleerib ise oma tööaega, tegeleb lastega palju. Mina töötan kolmel päeval nädalas kodus.

Helikoptervanemad

+1
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Terapeut

Soovitan perearstil vereanalüüs teha, et äkki D- või B12-vitamiini puudus. Lisaks psühhiaatril kontrollida. Kui kõik korras, siis pereteraapia, sest ilmselt on reeglid erinevad või kõikuvad. Tegu võib olla ülitundliku lapsega, kes vajab teistmoodi lähenemist. Mul endal on kodus 4a ülitundlik laps ja kui sellest aru ssin, siis läks lihrsamaks. Vaja on rutiini, reegleid ja päevaplaani. Laps peab ette teadma, mis järjekorras midagitoimub, siis suudab end ümber häälestada.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vabandust, aga mis pingeid ta igapäevaselt hommikyst õhtuni välja elab? Kas teda pekstakse ja piinatakse kogu aeg? Pommid langevad ümberringi?

Normaalne pere, ema-ise, soe tuba ja söök, meelelahtust kurguaugni. Ja ikka on jubedad pinged?

Pingeid võib vabalt tekitada lasteaed. Nüüd sa ütled, et mis see lasteaed siis nii paha on. Sõbrad, palju mänguasju, õpetajad mõtlevad põnevaid tegevusi välja jne. Aga on lapsi, keda see kõik meeletult väsitab. On täiskasvanuid, kellele lasteaed tekitab hirmujudinaid ja kellel on üldse raske aru saada, kuidas need vaesed lapsed seal vastu peavad. Iga päev üks ja see sama tilu-lilu. Ainult käsud ja keelud. Ära kiigu nii, ära hüppa kiige pealt, ära võta nii palju mänguasju. Nüüd lähme kõik kohustuslikus korras käsi pesema, wc-sse, magama. Sul on ümber 20 rüblikut, kes karjuvad üksteisest üle. Sul ei lasta midagi üksi ehitada, sest juba järgmine tuleb ja lõhub kõik ära. Õues olemine on piiratud ja kui tahaks just sopaga minna mängima, ütlevad õpetajad, et täna on kole ilm ja me õue ei lähe. Ma ütleks ka kõige selle peale, et mida kuradit. Mis elu see väikelapsel on? Ei suutnud mina lasteaias käia ja ei käinud ka minu abikaasa päevagi lasteaias. Aga kahjuks meil pole selliseid vanavanemaid, kes meie lapsi vaataks. Sellised privileegid jäid vene aega, kui mindi varakult pensionile ja vaadati lapselapsi.

Ma mõistan hästi teemaalgatajat. Meil sattus sellise kange iseloomuga olema just kolmas laps. Ega need esimesedki kuku-paid polnud, aga vähemalt lasteaias olid eeskujuliku käitumisega. Meil nüüd kolmas laps saab varsti 5-aastaseks. Juba väiksena oli arusaadav, et see laps on teisest puust. 1,5-aastaselt virutas mulle juba kruusiga vastu pead, kui ma kohe talle tähelepanu ei pööranud. Ja nii see edasi läks. Õnneks hüsteeriahooge suudan vaid mina lõpetada ja ikka nii, et haaran lapse tugevalt oma kaissu, vajadusel katan ka ta suu, sest tema kiljumine ei mõju mu kõrvadele hästi ja naabrid ka ei rõõmusta selle üle. See on ka füüsiline vägivald, sest ma teen seda päris tugevalt ja ta võib haiget saada. Aga laps suhteliselt kiirest rahuneb maha. Räägin temaga vaikselt, silitan selga. Viimati oli see just jõululaupäeval, kui ta kapitaalselt ära pööras ja asjad hakkasid söögilauale lendama. Ta ei olnud nõus lauda istuma.
Minul kodus temaga väga probleeme pole. Ma olen harjunud sellega, et tal on kange iseloom, ta röögib jne. Ma võtangi teda sellisena nagu ta on. Muidugi on kõik sellest häiritud. Suuremad lapsed on ikka väga tigedad ja eks ta käib neid pidevalt kiusamas ja löömas, et neilt tähelepanu saada ja siis läheb madinaks lahti. Aga meil on probleem tekkinud lasteaias. Õpetajad ei saa temaga hakkama ja asjaga tegeleb eripedagoog. Laps on teistsugune, aga lasteaias võetakse kõiki ühe pulgaga nagu lambakarja. Õnneks laps ei ole vägivaldne. Lihtsalt röögib, ei kuuletu õpetajatele ja eks sealt suust ka krõbedamad sõnad pudenevad.
Mina näiteks ei näe hetkel vajadust minna psühhiaatrite juurde. Mis see mulle annab? Ma tean teooriat ja üritan seda ka praktikas rakendada kodus, aga ma ei saa õpetajate eest töö ära teha. Aga ma tean, et poiss elab välja lasteaiapingeid ja ta ei ole selles ise süüdi. Ta ei ole süüdi, et ta on pärinud oma geenid isalt, kellele psühhiaatrid kindlasti annaks kohe kamalutäie diagnoose. Ma olen oma mehega õppinud koos elama ja ma saan ka hakkama tema väikese teisikuga. Ma tean, et sellest väikesest mehest saab kunagi tegija. Minu asi on õpetada talle mis on hea ja mis halb, jagada talle meeletult armastust ja lasta tal süles ennast tühjaks röökida.

+6
-20
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

14:14 Käole – lihtsalt huvi pärast küsin, kas lasteaed ei palu last enam mitte aeda tuua?

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

TA, küsin veel, et kas ka lasteaed on probleemidele tähelepanu juhtinud? Minu noorim laps läks sõime koos kamba omavanustega 1a 7k vanuselt. Lasteaeda mineku ajaks 2 õppeaastat hiljem, oli selge, et üks lastest (mitte minu oma) vajab diagnoosi ja tugiisikut. Ülejäänud seni mitte – mis ei tähenda, et nad mõnikord ei jonniks. Soovitan TA-le lapse õpetajatega suhelda. TA-l on 2 last, aga õpetajad näevad igal aastal umbes 20 last. Võrdlusmomenti on rohkem.

+4
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Vabandust, aga mis pingeid ta igapäevaselt hommikyst õhtuni välja elab? Kas teda pekstakse ja piinatakse kogu aeg? Pommid langevad ümberringi?

Normaalne pere, ema-ise, soe tuba ja söök, meelelahtust kurguaugni. Ja ikka on jubedad pinged?

Pingeid võib vabalt tekitada lasteaed. Nüüd sa ütled, et mis see lasteaed siis nii paha on. Sõbrad, palju mänguasju, õpetajad mõtlevad põnevaid tegevusi välja jne. Aga on lapsi, keda see kõik meeletult väsitab. On täiskasvanuid, kellele lasteaed tekitab hirmujudinaid ja kellel on üldse raske aru saada, kuidas need vaesed lapsed seal vastu peavad. Iga päev üks ja see sama tilu-lilu. Ainult käsud ja keelud. Ära kiigu nii, ära hüppa kiige pealt, ära võta nii palju mänguasju. Nüüd lähme kõik kohustuslikus korras käsi pesema, wc-sse, magama. Sul on ümber 20 rüblikut, kes karjuvad üksteisest üle. Sul ei lasta midagi üksi ehitada, sest juba järgmine tuleb ja lõhub kõik ära. Õues olemine on piiratud ja kui tahaks just sopaga minna mängima, ütlevad õpetajad, et täna on kole ilm ja me õue ei lähe. Ma ütleks ka kõige selle peale, et mida kuradit. Mis elu see väikelapsel on? Ei suutnud mina lasteaias käia ja ei käinud ka minu abikaasa päevagi lasteaias. Aga kahjuks meil pole selliseid vanavanemaid, kes meie lapsi vaataks. Sellised privileegid jäid vene aega, kui mindi varakult pensionile ja vaadati lapselapsi.

Ma mõistan hästi teemaalgatajat. Meil sattus sellise kange iseloomuga olema just kolmas laps. Ega need esimesedki kuku-paid polnud, aga vähemalt lasteaias olid eeskujuliku käitumisega. Meil nüüd kolmas laps saab varsti 5-aastaseks. Juba väiksena oli arusaadav, et see laps on teisest puust. 1,5-aastaselt virutas mulle juba kruusiga vastu pead, kui ma kohe talle tähelepanu ei pööranud. Ja nii see edasi läks. Õnneks hüsteeriahooge suudan vaid mina lõpetada ja ikka nii, et haaran lapse tugevalt oma kaissu, vajadusel katan ka ta suu, sest tema kiljumine ei mõju mu kõrvadele hästi ja naabrid ka ei rõõmusta selle üle. See on ka füüsiline vägivald, sest ma teen seda päris tugevalt ja ta võib haiget saada. Aga laps suhteliselt kiirest rahuneb maha. Räägin temaga vaikselt, silitan selga. Viimati oli see just jõululaupäeval, kui ta kapitaalselt ära pööras ja asjad hakkasid söögilauale lendama. Ta ei olnud nõus lauda istuma.

Minul kodus temaga väga probleeme pole. Ma olen harjunud sellega, et tal on kange iseloom, ta röögib jne. Ma võtangi teda sellisena nagu ta on. Muidugi on kõik sellest häiritud. Suuremad lapsed on ikka väga tigedad ja eks ta käib neid pidevalt kiusamas ja löömas, et neilt tähelepanu saada ja siis läheb madinaks lahti. Aga meil on probleem tekkinud lasteaias. Õpetajad ei saa temaga hakkama ja asjaga tegeleb eripedagoog. Laps on teistsugune, aga lasteaias võetakse kõiki ühe pulgaga nagu lambakarja. Õnneks laps ei ole vägivaldne. Lihtsalt röögib, ei kuuletu õpetajatele ja eks sealt suust ka krõbedamad sõnad pudenevad.

Mina näiteks ei näe hetkel vajadust minna psühhiaatrite juurde. Mis see mulle annab? Ma tean teooriat ja üritan seda ka praktikas rakendada kodus, aga ma ei saa õpetajate eest töö ära teha. Aga ma tean, et poiss elab välja lasteaiapingeid ja ta ei ole selles ise süüdi. Ta ei ole süüdi, et ta on pärinud oma geenid isalt, kellele psühhiaatrid kindlasti annaks kohe kamalutäie diagnoose. Ma olen oma mehega õppinud koos elama ja ma saan ka hakkama tema väikese teisikuga. Ma tean, et sellest väikesest mehest saab kunagi tegija. Minu asi on õpetada talle mis on hea ja mis halb, jagada talle meeletult armastust ja lasta tal süles ennast tühjaks röökida.

See oli nüüd küll päris õudne lugemine. Sinu jaoks on sinu laps kukununnu pisipoja, aga tead, need ülejäänud tegelased seal lasteaias ja need kaks vanemat last sinu kodus vajavad samuti turvalist ja rahulikku keskkonda, mitte ei pea taluma ühte röökurit.

+24
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Vabandust, aga mis pingeid ta igapäevaselt hommikyst õhtuni välja elab? Kas teda pekstakse ja piinatakse kogu aeg? Pommid langevad ümberringi?

Normaalne pere, ema-ise, soe tuba ja söök, meelelahtust kurguaugni. Ja ikka on jubedad pinged?

Pingeid võib vabalt tekitada lasteaed. Nüüd sa ütled, et mis see lasteaed siis nii paha on. Sõbrad, palju mänguasju, õpetajad mõtlevad põnevaid tegevusi välja jne. Aga on lapsi, keda see kõik meeletult väsitab. On täiskasvanuid, kellele lasteaed tekitab hirmujudinaid ja kellel on üldse raske aru saada, kuidas need vaesed lapsed seal vastu peavad. Iga päev üks ja see sama tilu-lilu. Ainult käsud ja keelud. Ära kiigu nii, ära hüppa kiige pealt, ära võta nii palju mänguasju. Nüüd lähme kõik kohustuslikus korras käsi pesema, wc-sse, magama. Sul on ümber 20 rüblikut, kes karjuvad üksteisest üle. Sul ei lasta midagi üksi ehitada, sest juba järgmine tuleb ja lõhub kõik ära. Õues olemine on piiratud ja kui tahaks just sopaga minna mängima, ütlevad õpetajad, et täna on kole ilm ja me õue ei lähe. Ma ütleks ka kõige selle peale, et mida kuradit. Mis elu see väikelapsel on? Ei suutnud mina lasteaias käia ja ei käinud ka minu abikaasa päevagi lasteaias. Aga kahjuks meil pole selliseid vanavanemaid, kes meie lapsi vaataks. Sellised privileegid jäid vene aega, kui mindi varakult pensionile ja vaadati lapselapsi.

Ma mõistan hästi teemaalgatajat. Meil sattus sellise kange iseloomuga olema just kolmas laps. Ega need esimesedki kuku-paid polnud, aga vähemalt lasteaias olid eeskujuliku käitumisega. Meil nüüd kolmas laps saab varsti 5-aastaseks. Juba väiksena oli arusaadav, et see laps on teisest puust. 1,5-aastaselt virutas mulle juba kruusiga vastu pead, kui ma kohe talle tähelepanu ei pööranud. Ja nii see edasi läks. Õnneks hüsteeriahooge suudan vaid mina lõpetada ja ikka nii, et haaran lapse tugevalt oma kaissu, vajadusel katan ka ta suu, sest tema kiljumine ei mõju mu kõrvadele hästi ja naabrid ka ei rõõmusta selle üle. See on ka füüsiline vägivald, sest ma teen seda päris tugevalt ja ta võib haiget saada. Aga laps suhteliselt kiirest rahuneb maha. Räägin temaga vaikselt, silitan selga. Viimati oli see just jõululaupäeval, kui ta kapitaalselt ära pööras ja asjad hakkasid söögilauale lendama. Ta ei olnud nõus lauda istuma.

Minul kodus temaga väga probleeme pole. Ma olen harjunud sellega, et tal on kange iseloom, ta röögib jne. Ma võtangi teda sellisena nagu ta on. Muidugi on kõik sellest häiritud. Suuremad lapsed on ikka väga tigedad ja eks ta käib neid pidevalt kiusamas ja löömas, et neilt tähelepanu saada ja siis läheb madinaks lahti. Aga meil on probleem tekkinud lasteaias. Õpetajad ei saa temaga hakkama ja asjaga tegeleb eripedagoog. Laps on teistsugune, aga lasteaias võetakse kõiki ühe pulgaga nagu lambakarja. Õnneks laps ei ole vägivaldne. Lihtsalt röögib, ei kuuletu õpetajatele ja eks sealt suust ka krõbedamad sõnad pudenevad.

Mina näiteks ei näe hetkel vajadust minna psühhiaatrite juurde. Mis see mulle annab? Ma tean teooriat ja üritan seda ka praktikas rakendada kodus, aga ma ei saa õpetajate eest töö ära teha. Aga ma tean, et poiss elab välja lasteaiapingeid ja ta ei ole selles ise süüdi. Ta ei ole süüdi, et ta on pärinud oma geenid isalt, kellele psühhiaatrid kindlasti annaks kohe kamalutäie diagnoose. Ma olen oma mehega õppinud koos elama ja ma saan ka hakkama tema väikese teisikuga. Ma tean, et sellest väikesest mehest saab kunagi tegija. Minu asi on õpetada talle mis on hea ja mis halb, jagada talle meeletult armastust ja lasta tal süles ennast tühjaks röökida.

Uskumatult egoistlik kommentaar! Tahad nalja teada – õpetajad lasteaias VALLANDATAKS, kui nemad lapse suud vägisi kinni hoiaks, ja kui nad teeksid seda lapsele valu tekitades, võidaks neile kriminaalsüüdistus esitada. Mis vahendid sinu meelest õpetajal on, kui lapsel on juba piirid nihutatud sinnani, kuhu sa need nihutanud oled – õpetajal pole ju samu vahendeid lihtsalt võimalik kasutada?!
Ehk siis see, kuidas sa oma lapsesse suhtud ja kuidas teda kasvatad, tuleb praegu väga teiste laste arvelt. Nii su oma pere teiste laste kui “hullu” lapse lasteaiakaaslaste. Pigem ikka mine psühhiaatri poole ja äkki leiate koostöös mingi lahenduse, mis ei suruks last liigselt alla, kuid laseks elada ka õpetajatel ja lapse rühmakaaslastel.

+24
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Vabandust, aga mis pingeid ta igapäevaselt hommikyst õhtuni välja elab? Kas teda pekstakse ja piinatakse kogu aeg? Pommid langevad ümberringi?

Normaalne pere, ema-ise, soe tuba ja söök, meelelahtust kurguaugni. Ja ikka on jubedad pinged?

Pingeid võib vabalt tekitada lasteaed. Nüüd sa ütled, et mis see lasteaed siis nii paha on. Sõbrad, palju mänguasju, õpetajad mõtlevad põnevaid tegevusi välja jne. Aga on lapsi, keda see kõik meeletult väsitab. On täiskasvanuid, kellele lasteaed tekitab hirmujudinaid ja kellel on üldse raske aru saada, kuidas need vaesed lapsed seal vastu peavad. Iga päev üks ja see sama tilu-lilu. Ainult käsud ja keelud. Ära kiigu nii, ära hüppa kiige pealt, ära võta nii palju mänguasju. Nüüd lähme kõik kohustuslikus korras käsi pesema, wc-sse, magama. Sul on ümber 20 rüblikut, kes karjuvad üksteisest üle. Sul ei lasta midagi üksi ehitada, sest juba järgmine tuleb ja lõhub kõik ära. Õues olemine on piiratud ja kui tahaks just sopaga minna mängima, ütlevad õpetajad, et täna on kole ilm ja me õue ei lähe. Ma ütleks ka kõige selle peale, et mida kuradit. Mis elu see väikelapsel on? Ei suutnud mina lasteaias käia ja ei käinud ka minu abikaasa päevagi lasteaias. Aga kahjuks meil pole selliseid vanavanemaid, kes meie lapsi vaataks. Sellised privileegid jäid vene aega, kui mindi varakult pensionile ja vaadati lapselapsi.

Ma mõistan hästi teemaalgatajat. Meil sattus sellise kange iseloomuga olema just kolmas laps. Ega need esimesedki kuku-paid polnud, aga vähemalt lasteaias olid eeskujuliku käitumisega. Meil nüüd kolmas laps saab varsti 5-aastaseks. Juba väiksena oli arusaadav, et see laps on teisest puust. 1,5-aastaselt virutas mulle juba kruusiga vastu pead, kui ma kohe talle tähelepanu ei pööranud. Ja nii see edasi läks. Õnneks hüsteeriahooge suudan vaid mina lõpetada ja ikka nii, et haaran lapse tugevalt oma kaissu, vajadusel katan ka ta suu, sest tema kiljumine ei mõju mu kõrvadele hästi ja naabrid ka ei rõõmusta selle üle. See on ka füüsiline vägivald, sest ma teen seda päris tugevalt ja ta võib haiget saada. Aga laps suhteliselt kiirest rahuneb maha. Räägin temaga vaikselt, silitan selga. Viimati oli see just jõululaupäeval, kui ta kapitaalselt ära pööras ja asjad hakkasid söögilauale lendama. Ta ei olnud nõus lauda istuma.

Minul kodus temaga väga probleeme pole. Ma olen harjunud sellega, et tal on kange iseloom, ta röögib jne. Ma võtangi teda sellisena nagu ta on. Muidugi on kõik sellest häiritud. Suuremad lapsed on ikka väga tigedad ja eks ta käib neid pidevalt kiusamas ja löömas, et neilt tähelepanu saada ja siis läheb madinaks lahti. Aga meil on probleem tekkinud lasteaias. Õpetajad ei saa temaga hakkama ja asjaga tegeleb eripedagoog. Laps on teistsugune, aga lasteaias võetakse kõiki ühe pulgaga nagu lambakarja. Õnneks laps ei ole vägivaldne. Lihtsalt röögib, ei kuuletu õpetajatele ja eks sealt suust ka krõbedamad sõnad pudenevad.

Mina näiteks ei näe hetkel vajadust minna psühhiaatrite juurde. Mis see mulle annab? Ma tean teooriat ja üritan seda ka praktikas rakendada kodus, aga ma ei saa õpetajate eest töö ära teha. Aga ma tean, et poiss elab välja lasteaiapingeid ja ta ei ole selles ise süüdi. Ta ei ole süüdi, et ta on pärinud oma geenid isalt, kellele psühhiaatrid kindlasti annaks kohe kamalutäie diagnoose. Ma olen oma mehega õppinud koos elama ja ma saan ka hakkama tema väikese teisikuga. Ma tean, et sellest väikesest mehest saab kunagi tegija. Minu asi on õpetada talle mis on hea ja mis halb, jagada talle meeletult armastust ja lasta tal süles ennast tühjaks röökida.

Päris huvitav suhtumine. Sa ei lähe lapsega psühhiaatri juurde, sest see ei anna sulle midagi? Sina saad lapsest vägivallaga jagu, aga teised inimesed, sh su teised lapsed kannatagu. Kas see oleks sinu jaoks ok, kui teised ka samu meetodeid su lapse rahustamiseks kasutaksid? Muidugi ei ole laps ise süüdi oma käitumises, aga lapsevanem ikkagi vastutab ja hetkel sina ei taha küll mingit vastutust võtta, suhtumine on selline, et sina oled õppinud temaga elama, peavad teised ka õppima. Kuigi laps ei ole oma käitumises ise süüdi, ei tähenda, et see käitumine on õige ja et seda ei peaks korrigeerima. Aga sina arvad, et hoopis teised peavad kohanema. Vaene laps, ma kujutan ette, et sa oled selline lapsevanem nagu nendes meediast läbi käinud lugudes, kus laps on vägivaldne või häirib tugevalt teiste laste elu lasteaias, aga lapsevanem probleemi ei tunnista ja siis pole lasteaial ka väga palju võimalusi probleemi lahendamiseks.

+15
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Siinseid kommentaare lugedes jääb mulje, et ma olen ikka eriti kuri ja “vaimselt vägivaldne” lapsevanem. Ma olen küll peale käratanud, et kui laps tahab järjekindlalt jõurata, siia arvestagu, et pärast terve õhtu mängib üksi, läheb üksi voodisse ja unejutt jääb ka ära (tavaliselt oleme enne magama jäämist koos voodis, loeme unejuttu ja vestleme omavahel, kallistame jmt). Miks peaks tema saama armastusväärset käitumist, kui ei oska ise teistega armastusväärselt käituda? Või kui kukub koridoris jõurama (elame korteris), siis ütlen, et mõni naaber ehk magab või puhkab ja keegi ei taha seda jonnimist kuulata. Teistega peab ka arvestama. Oleme nt ka õue tagasi läinud, kui koridoris mingi kisa lahti läheb ning siis peab laps uuesti hakkama trepist üles tulema. Enne tuppa ei lähe, kui oskab enam-vähem vaikselt olla. Selliseid võtteid peab õnneks harva kasutama, kuna enamasti suudab laps ennast korralikult üleval pidada.

+9
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siinseid kommentaare lugedes jääb mulje, et ma olen ikka eriti kuri ja “vaimselt vägivaldne” lapsevanem. Ma olen küll peale käratanud, et kui laps tahab järjekindlalt jõurata, siia arvestagu, et pärast terve õhtu mängib üksi, läheb üksi voodisse ja unejutt jääb ka ära (tavaliselt oleme enne magama jäämist koos voodis, loeme unejuttu ja vestleme omavahel, kallistame jmt). Miks peaks tema saama armastusväärset käitumist, kui ei oska ise teistega armastusväärselt käituda? Või kui kukub koridoris jõurama (elame korteris), siis ütlen, et mõni naaber ehk magab või puhkab ja keegi ei taha seda jonnimist kuulata. Teistega peab ka arvestama. Oleme nt ka õue tagasi läinud, kui koridoris mingi kisa lahti läheb ning siis peab laps uuesti hakkama trepist üles tulema. Enne tuppa ei lähe, kui oskab enam-vähem vaikselt olla. Selliseid võtteid peab õnneks harva kasutama, kuna enamasti suudab laps ennast korralikult üleval pidada.

Selle asja nimi on normaalne kasvatus. Samas, kui ongi jonnakam laps ja arglik ema annab jonnile juba mõned korrad järele, siis laps õpibki, et röökimisega saab ennast maksma panna ja lõpuks on kõik õnnetud, see röökur ise samamoodi.

+7
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen Kägu 14:14. Nagu alati, saadakse minust täiesti valesti aru ja kui mul on oma arvamus asjast, siis on see loomulikult ülejäänud kägude arvates täiesti vale. Vägivald on ka see, kui laps nurka pannakse, paha lapse tooli peale istuma. Eriti jõhker emotsionaalne vägivald on lapse peale kurja hääle tegemine või ta mõnest meeldivast asjast ilma jätmine. Absoluutselt kõik on vägivald. Targad raamatud õpetavad seda, et kui haarad lapse enda kaissu, siis laps rahuneb maha. Ja ta tõesti rahuneb maha. Kui õpetaja teeb seda sama, siis palun väga. See ei ole kriminaalkorras karistatav. Ja ma ei saa lasta lapsel kõrvulukustavalt kiljuda. Käega summutangi seda. Ega ma last siis ei lämmata. Kui laps ennast kuskil poes pikali viskab ja ma ta kaenlasse võtan, kas see on ka kriminaalselt karistatav, või. Laps võib ju haiget saada. Andke andeks käod, aga te olete natuke ikka asja üle võlli keeranud.
Psühhiaatri juurde minek on seepärast mõttetu, et laps käitub seal ju viisakalt. Ta ei hakka lambist karjuma. Selles suhtes ta ei ole päris nagu teemaalgataja laps, et iga väiksemgi asi viib endast välja. Minu laps solvub näiteks selle peale, et keegi lasteaias teeb talle haiget, aga keegi ei märka seda ja õpetajad ei tee välja. Siis ta keeldub edasistest tegevustest. Õpetaja jälle arvab, et poiss jonnib. Meie poiss aga hakkabki selle peale karjuma, kui teda sunnitakse midagi tegema, aga tema on solvunud.
Laps saabki abi, sest eripedagoog jälgib teda, annab nõu ka õpetajatele. Asjaga tegeletakse ja mul on ülimalt hea meel selle üle. Eripedagoog on ka mulle väga palju nõu andnud, aga ega tema jutus midagi uut polnud. Ma juba teadsin kõike seda raamatutarkust. Ainus asi, mida teada tahaks saada on nipid, kuidas õpetada last nii, et ta oskaks ise maha rahuneda.

Suuremad lapsed peavad aru saama, et kui väiksem tuleb lööma, siis tuleb takistada löömist ja rääkida, mitte last vastu lüüa. Umbes nii, et sina tegid mulle, mina teen sama sulle. Aga 4-aastane ei saa sellest aru, et tema alustas sellega, sest tema arvates ta ei alustanudki. Alustas hoopis see suurem laps, kes ei tahtnud parasjagu väiksemaga mängida. Ma olen rangelt ära keelanud igasugused löömised, aga ikka tuleb neid ette. Ma ei ole veel näinud perekonda, kus kõik lapsed omavahel idülliliselt mängivad ja saavad hästi läbi. Meie vanemad lapsed olid nagu kass ja koer. See kisklemine oli kohutav, nii et ma lõpuks nutsin üksinda magamistoas. Aga see on mingi aeg ja mida vanemaks saadakse, seda paremini omavahel läbi saadakse. Ma olen selle lärmi sees elanud juba viimased 13 aastat. Ma ise ei tõsta enam üldse häält, sest kunagi olen laste peale oma hääle ära karjunud ja häälepaelad on vist kahjustada saanud. Nii kui kõvemat häält teen, hakkan köhima. Seepärast ma kasutangi seda süllehaaramistehnikat ja räägin lapsega hästi vaikselt.
Lapse õpetamine peaks olema lasteaia ja lapsevanema vaheline koostöö. Mina ei saa lasteaeda minna ja seal last maha rahustada. Selleks on meil väljaõppe saanud pedagoogid, kes peavad toime tulema igasuguste lastega. Kõik ei ole kerged lapsed ja see töö ei ole kerge.
Laps ise räägib küll, et teda ei taheta lasteaeda, et ta on paha poiss. Seda kuulda on äärmiselt valus. Tegelikult on õpetajad väga toredad ja ma ei usu, et keegi teda lasteaeda ei taha. Lihtsalt iga kord ma tuletan lapsele meelde, et kuula õpetajate sõna ja ole hea poiss. Aga ikka see paha tuju kipub peale tulema.

+5
-15
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

No aga ometi võiks ju vaikselt õppida seda paha tuju teadvustama ja sellega toime tulema? Eks meist paljudel ole plahvatusohtlikke kolmeseid olnud, aga nad suudavad õppida ju.

kokkuleppeid sõlmime vist küll iga päev

Meil nt olid lastega sellised reeglid, mille me panime küll koos kokku, aga mis hakkasidki kehtima (kõigile), mitte ei teinud me iga päev uusi kokkuleppeid. Mis mõte neil iga-päev-uutel on?

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen Kägu 14:14. Nagu alati, saadakse minust täiesti valesti aru ja kui mul on oma arvamus asjast, siis on see loomulikult ülejäänud kägude arvates täiesti vale. Vägivald on ka see, kui laps nurka pannakse, paha lapse tooli peale istuma. Eriti jõhker emotsionaalne vägivald on lapse peale kurja hääle tegemine või ta mõnest meeldivast asjast ilma jätmine. Absoluutselt kõik on vägivald. Targad raamatud õpetavad seda, et kui haarad lapse enda kaissu, siis laps rahuneb maha. Ja ta tõesti rahuneb maha. Kui õpetaja teeb seda sama, siis palun väga. See ei ole kriminaalkorras karistatav. Ja ma ei saa lasta lapsel kõrvulukustavalt kiljuda. Käega summutangi seda. Ega ma last siis ei lämmata. Kui laps ennast kuskil poes pikali viskab ja ma ta kaenlasse võtan, kas see on ka kriminaalselt karistatav, või. Laps võib ju haiget saada. Andke andeks käod, aga te olete natuke ikka asja üle võlli keeranud.

Psühhiaatri juurde minek on seepärast mõttetu, et laps käitub seal ju viisakalt. Ta ei hakka lambist karjuma. Selles suhtes ta ei ole päris nagu teemaalgataja laps, et iga väiksemgi asi viib endast välja. Minu laps solvub näiteks selle peale, et keegi lasteaias teeb talle haiget, aga keegi ei märka seda ja õpetajad ei tee välja. Siis ta keeldub edasistest tegevustest. Õpetaja jälle arvab, et poiss jonnib. Meie poiss aga hakkabki selle peale karjuma, kui teda sunnitakse midagi tegema, aga tema on solvunud.

Laps saabki abi, sest eripedagoog jälgib teda, annab nõu ka õpetajatele. Asjaga tegeletakse ja mul on ülimalt hea meel selle üle. Eripedagoog on ka mulle väga palju nõu andnud, aga ega tema jutus midagi uut polnud. Ma juba teadsin kõike seda raamatutarkust. Ainus asi, mida teada tahaks saada on nipid, kuidas õpetada last nii, et ta oskaks ise maha rahuneda.

Suuremad lapsed peavad aru saama, et kui väiksem tuleb lööma, siis tuleb takistada löömist ja rääkida, mitte last vastu lüüa. Umbes nii, et sina tegid mulle, mina teen sama sulle. Aga 4-aastane ei saa sellest aru, et tema alustas sellega, sest tema arvates ta ei alustanudki. Alustas hoopis see suurem laps, kes ei tahtnud parasjagu väiksemaga mängida. Ma olen rangelt ära keelanud igasugused löömised, aga ikka tuleb neid ette. Ma ei ole veel näinud perekonda, kus kõik lapsed omavahel idülliliselt mängivad ja saavad hästi läbi. Meie vanemad lapsed olid nagu kass ja koer. See kisklemine oli kohutav, nii et ma lõpuks nutsin üksinda magamistoas. Aga see on mingi aeg ja mida vanemaks saadakse, seda paremini omavahel läbi saadakse. Ma olen selle lärmi sees elanud juba viimased 13 aastat. Ma ise ei tõsta enam üldse häält, sest kunagi olen laste peale oma hääle ära karjunud ja häälepaelad on vist kahjustada saanud. Nii kui kõvemat häält teen, hakkan köhima. Seepärast ma kasutangi seda süllehaaramistehnikat ja räägin lapsega hästi vaikselt.

Lapse õpetamine peaks olema lasteaia ja lapsevanema vaheline koostöö. Mina ei saa lasteaeda minna ja seal last maha rahustada. Selleks on meil väljaõppe saanud pedagoogid, kes peavad toime tulema igasuguste lastega. Kõik ei ole kerged lapsed ja see töö ei ole kerge.

Laps ise räägib küll, et teda ei taheta lasteaeda, et ta on paha poiss. Seda kuulda on äärmiselt valus. Tegelikult on õpetajad väga toredad ja ma ei usu, et keegi teda lasteaeda ei taha. Lihtsalt iga kord ma tuletan lapsele meelde, et kuula õpetajate sõna ja ole hea poiss. Aga ikka see paha tuju kipub peale tulema.

Oot, et siis kodus läheb väiksem laps vanemaid lapsi lööma, aga ise ei saanud arugi, et tema alustas, aga lasteaias tehakse hoopis temale haiget? Ja kuidas sa seda tead üldse, kuidas lasteaias täpselt on, kui sinu laps ei saa arugi, kui ta ise alustab ja õpetajad ka väidetavalt ei märka midagi?

Mul ongi su lapsest väga kahju, sest arvata on, et sellise käitumisega sõpru ei võida. Ja ta pole sellises käitumises ise süüdi. Aga sina võiksid ikkagi temaga mingi spetsialisti juures ära käia, isegi kui ta psühhiaatri juures lambist karjuma ei hakka, ei tähenda, et see mõttetu käik oleks.

Ja keegi ei saanud sinust valesti aru, saadi nii aru nagu sa kirjutasid.

+10
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Oot, et siis kodus läheb väiksem laps vanemaid lapsi lööma, aga ise ei saanud arugi, et tema alustas, aga lasteaias tehakse hoopis temale haiget? Ja kuidas sa seda tead üldse, kuidas lasteaias täpselt on, kui sinu laps ei saa arugi, kui ta ise alustab ja õpetajad ka väidetavalt ei märka midagi?

Mul ongi su lapsest väga kahju, sest arvata on, et sellise käitumisega sõpru ei võida. Ja ta pole sellises käitumises ise süüdi. Aga sina võiksid ikkagi temaga mingi spetsialisti juures ära käia, isegi kui ta psühhiaatri juures lambist karjuma ei hakka, ei tähenda, et see mõttetu käik oleks.

Ja keegi ei saanud sinust valesti aru, saadi nii aru nagu sa kirjutasid.

Mis mõttes keegi ei saanud valesti aru, kui isegi sina said valesti aru. Ma ju kirjutasin, et laps ei ole lasteaias vägivaldne, ei terroriseeri lapsi. Seda on õpetajad väitnud, mitte laps ise. Ma tean, et lapse juttu ei tasu puhta kullana võtta. Aga ei, kõik laulavad ikka kaasa, kuidas minu laps terroriseerib kõiki ja peksab ka äkki. Ausalt, mis teil viga on. Ma ei ole kellegi käest nõu küsinud. Ma vastasin ühele käole, kes ei saanud aru, miks lapsel peaks üldse mingid pinged olema. Ja ma kirjutasin teemaalgatajale, kuidas meil need asjad on ja et selliseid lapsi on küll ja küll. Loomulikult ei ole neid lapsi ideaalsetel kägudel, sest nende lapsed kuulevad sõna ja rääkimisest on palju kasu. Aga need käod ei tea seda, et hüsteerias lapsele pole mõtet tegelikult midagi rääkida, sest tema ei kuula midagi. See vaikne rääkimine rahustab tegelikult ema ennast. Last aitab hoopis ema lähedus, see, et talle pööratakse positiivset tähelepanu ja näiteks silitatakse teda. See rahustab teda. Ja kui ta on rahunenud, alles siis hakkab ta ema häält kuulma. Lugege natuke raamatuid ja siis tulge mind hukka mõistma.

+5
-14
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, sulle on siin antud häid nõuandeid B-12, üldse b-vitamiinide, ja vitamiin D osas (viimase puhul peab olema ettevaatlike et ei doseeriks üle, 3-4 kuu tagant tuleb taset kontrollida et liiga kõrgeks ei läheks).

Lisaks soovitaksin väga proovida Omega-3 manustamist, seda siis eelkõige just krilli õli näol. See peab aga olema väga kvaliteetne (soovitavalt Neptune või Antarctic tootja algupäraga). Krilli õli on aidanud väga palju autiste, ADHD jms hädadega lapsi, vastavatest foorumitest leiab selleteemalisi vestlusi igal pool. Ega see mingi imerohi pole ega aita kõiki, kuid leevendab sümptomeid väga paljudel.

Lisaks soovitaksin tõsiselt hankida kogu perele mürasummutavad kõrvaklapid ja tõmmata need kohe pähe kui mürgel hakkab (esimesena peaks need saama teine laps). Tegelikult sellele mürgeldajale endale peaks need samuti hankima ja laskma tal kindlaksmääratud aegadel proovida (mitte nii et tõmbab kohe pähe kui ema midagi teha käsib) – äkki teda aitab, kui ta on helidest isoleeritud ja saab näiteks tund aega rahus omaette tegutseda. Ülejäänud perel aga peab olema piiramatu võimalus ennast tema mauramisest eraldada – eriti teisel lapsel, kes on praegu jõuetu ohver.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul oli ka kodus pisike hüsteerik.  Nüüd 7 aasane ja vahest harva aasta jooksul tuleb ette ja väiksemaid plahvatusi.

Hüsteeria hoog võis alguse saada täiesti suvalisest asjast – vale söök, valesti öeldus sõna jne. Ja esines tal ka ikka ca tunniseid hooge kus temaga suhtlemine oli võimatu.

Aitasid : ignoreerimine – istusin lapse juures aga ei suhelnud temaga kuni näitas rahunemis märke, siis rääkisin ja peegeldasin tema tundeid . Vahest võtsin endale sülle ja hoidsin enda vastas, et maha rahuneks – nt. kui asju hakkas loopima –  kui hoog oli möödas siis rääksin sellest, et ma ei saa teda aidata kui ta minuga ei räägi ja üritasin ikka algpõhjuse ja vallandaja teada saada.

Minu meelest kõige rohkem aitas kui pärast hoogu sain teada tegeliku põhjuste – vahest võis olla asi eelmisel päeval lasteaias juhtunus , vahest tüli õega vahest see, et oli vaja emme kallistusi, mõni juhtunud asi ( sh võis sellest ka juba päevi möödas olla lihtsalt lapsel tuli meelde)…

Samuti oli oluline, et ei pahandanud ja ei läinud ka ise endast välja ( alguses ei oskanud midagi teha ja muutusin ka ise kurjaks ja närviliseks mis omakorda muutis hoo hullemaks)

Nüüd ta räägib juba ise muredest ja nii hulle hüsteeria hooge nagu 4/5 aastaselt ei ole enam ammu juba.Tuleb pigem ise ja räägib, et mul oleks kaisutust vaja ja oma viha oskab ka paremini reguleerid.

Ei ole midagi lapsel viga – sotsiaalselt saab väga hästi hakkama koolis samuti õpetajad ainult kiidavad. Lihtsalt kesmiselt tundlikum laps. Kindlasti ei aita karistamine – jah vb. kaovad hood aga hirmust ja sellest, et laps õppib oma tundeid alla suruma…

 

 

+9
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siinseid kommentaare lugedes jääb mulje, et ma olen ikka eriti kuri ja “vaimselt vägivaldne” lapsevanem. Ma olen küll peale käratanud, et kui laps tahab järjekindlalt jõurata, siia arvestagu, et pärast terve õhtu mängib üksi, läheb üksi voodisse ja unejutt jääb ka ära (tavaliselt oleme enne magama jäämist koos voodis, loeme unejuttu ja vestleme omavahel, kallistame jmt). Miks peaks tema saama armastusväärset käitumist, kui ei oska ise teistega armastusväärselt käituda? Või kui kukub koridoris jõurama (elame korteris), siis ütlen, et mõni naaber ehk magab või puhkab ja keegi ei taha seda jonnimist kuulata. Teistega peab ka arvestama. Oleme nt ka õue tagasi läinud, kui koridoris mingi kisa lahti läheb ning siis peab laps uuesti hakkama trepist üles tulema. Enne tuppa ei lähe, kui oskab enam-vähem vaikselt olla. Selliseid võtteid peab õnneks harva kasutama, kuna enamasti suudab laps ennast korralikult üleval pidada.

Sina oled normaalne ema, kellel on normaalne laps. Teemaalgataja on normaalne ema, kellel on käitumisprobleemidega laps, seega on sinust äärmiselt küüniline siia targutama tulla.

+9
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siinseid kommentaare lugedes jääb mulje, et ma olen ikka eriti kuri ja “vaimselt vägivaldne” lapsevanem. Ma olen küll peale käratanud, et kui laps tahab järjekindlalt jõurata, siia arvestagu, et pärast terve õhtu mängib üksi, läheb üksi voodisse ja unejutt jääb ka ära (tavaliselt oleme enne magama jäämist koos voodis, loeme unejuttu ja vestleme omavahel, kallistame jmt). Miks peaks tema saama armastusväärset käitumist, kui ei oska ise teistega armastusväärselt käituda? Või kui kukub koridoris jõurama (elame korteris), siis ütlen, et mõni naaber ehk magab või puhkab ja keegi ei taha seda jonnimist kuulata. Teistega peab ka arvestama. Oleme nt ka õue tagasi läinud, kui koridoris mingi kisa lahti läheb ning siis peab laps uuesti hakkama trepist üles tulema. Enne tuppa ei lähe, kui oskab enam-vähem vaikselt olla. Selliseid võtteid peab õnneks harva kasutama, kuna enamasti suudab laps ennast korralikult üleval pidada.

Sina oled normaalne ema, kellel on normaalne laps. Teemaalgataja on normaalne ema, kellel on käitumisprobleemidega laps, seega on sinust äärmiselt küüniline siia targutama tulla.

Siinkohal tuleb nüüd küll toonitada, et enamikku käitumisprobleeme saab leevendada ja lahendada vanem ise.  Mille põhjal sa järeldad, et kui teemaalgataja rakendaks järjekindlalt samu kasvatusvõtteid, siis ka tema laps ei võiks jonnimisest välja kasvada?

Kuskilt teemaalgataja jutust ei tule välja, mis järgneb jonnile. Kallistused ja paitamine ning küsimine, miks sa seda teed, aga see on ka kõik.

+1
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minul toimis nende röökimiste peale see, kui viisin röökiva lapse omaette tuppa röökima öeldes, et jah, sinul on õigus oma tundeid väljendada, aga sinu isal, emal, õel ja vennal on õigus rahulikule elule ja võimalusele mõistlikus helirežiimis oma koolitöid teha. Ma ei jäänud lapse juurde, sest mina ei ole absoluutselt seda meelt, et röökivale lapsele tuleb tähelepanu pöörata. Vastupidi. Tähelepanu saab ta siis kui suudab oma tunnetega hakkama saada ja maha rahuneb. Toast välja võis tulla kohe kui maha rahunes aga reeglina hakkas ta seal igavusest joonistama ega tahtnudki tükk aega kuhugi minna. Minu meelest on vastuvõetamatu see olukord, kus kogu ülejäänud pere, ka need vanemad õed- vennad peavad kannatama, et karjuva lapse tunded ei saaks riivatud. Aga vanema õe- venna tunded? Ka neil on tunded, mis siis, et nad neid nii häälekalt välja ei näita. Meil laps õppis üsna ruttu selgeks, et röökides ta tähelepanu ei saa ja jättis röökimise ära.

+11
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul toimis nende röökimiste peale see, kui viisin röökiva lapse omaette tuppa röökima öeldes, et jah, sinul on õigus oma tundeid väljendada, aga sinu isal, emal, õel ja vennal on õigus rahulikule elule ja võimalusele mõistlikus helirežiimis oma koolitöid teha. Ma ei jäänud lapse juurde, sest mina ei ole absoluutselt seda meelt, et röökivale lapsele tuleb tähelepanu pöörata. Vastupidi. Tähelepanu saab ta siis kui suudab oma tunnetega hakkama saada ja maha rahuneb. Toast välja võis tulla kohe kui maha rahunes aga reeglina hakkas ta seal igavusest joonistama ega tahtnudki tükk aega kuhugi minna. Minu meelest on vastuvõetamatu see olukord, kus kogu ülejäänud pere, ka need vanemad õed- vennad peavad kannatama, et karjuva lapse tunded ei saaks riivatud. Aga vanema õe- venna tunded? Ka neil on tunded, mis siis, et nad neid nii häälekalt välja ei näita. Meil laps õppis üsna ruttu selgeks, et röökides ta tähelepanu ei saa ja jättis röökimise ära.

Sul on ju äärmiselt sõnakuulelik laps, kellel lihtsalt mõnikord on röökimise hood. See on hoopis ju teine teema. Laps, kes sõna ei kuula ja röögib, ei püsi elus kuskil teises toas üksi. Ta tuleb igal juhul sealt röökides välja ja kui ust kinni hoiaks, siis lõhub kasvõi ukse maha. Selliseid lapsi ei saa ka nurka panna, sest ta lihtsalt ei ole nurgas. Vägisi ju ei hoia teda nurgas. Nii et selline teise tuppa saatmine ei toimi päris jonnijuurikate puhul paraku.

+7
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minul toimis nende röökimiste peale see, kui viisin röökiva lapse omaette tuppa röökima öeldes, et jah, sinul on õigus oma tundeid väljendada, aga sinu isal, emal, õel ja vennal on õigus rahulikule elule ja võimalusele mõistlikus helirežiimis oma koolitöid teha. Ma ei jäänud lapse juurde, sest mina ei ole absoluutselt seda meelt, et röökivale lapsele tuleb tähelepanu pöörata. Vastupidi. Tähelepanu saab ta siis kui suudab oma tunnetega hakkama saada ja maha rahuneb. Toast välja võis tulla kohe kui maha rahunes aga reeglina hakkas ta seal igavusest joonistama ega tahtnudki tükk aega kuhugi minna. Minu meelest on vastuvõetamatu see olukord, kus kogu ülejäänud pere, ka need vanemad õed- vennad peavad kannatama, et karjuva lapse tunded ei saaks riivatud. Aga vanema õe- venna tunded? Ka neil on tunded, mis siis, et nad neid nii häälekalt välja ei näita. Meil laps õppis üsna ruttu selgeks, et röökides ta tähelepanu ei saa ja jättis röökimise ära.

    <li style=”text-align: left;”>Sul on ju äärmiselt sõnakuulelik laps, kellel lihtsalt mõnikord on röökimise hood. See on hoopis ju teine teema. Laps, kes sõna ei kuula ja röögib, ei püsi elus kuskil teises toas üksi. Ta tuleb igal juhul sealt röökides välja ja kui ust kinni hoiaks, siis lõhub kasvõi ukse maha. Selliseid lapsi ei saa ka nurka panna, sest ta lihtsalt ei ole nurgas. Vägisi ju ei hoia teda nurgas. Nii et selline teise tuppa saatmine ei toimi päris jonnijuurikate puhul paraku.

Nii on jah. Mitte ükski mu kolmest lapsest pole teise tuppa rahulikult jäänud. Kui juba suuremad olid ja sinna tõstsin, siis lõid käed ja jalad laiali, mine või koos piitadega. Kuna asi meenutas juba mässu, siis loobusin, sest suure jõuga oleks viga teinud. Kasu polnud aga mitte kõige vähematki. Mina annan tõsiselt teada, et käitumine pole sobiv ja edasist tormi ja manipulatsiooni ma ignoreerin. Ma ei vea neid kuhugi, üritan mitte vaielda või nende kisas osaleda. Lähen vahel ise teise tuppa ja olen vait. Sinna tullakse oma kisaga järele, et ikka publikut oleks, aga kui seda pole, siis tõmbuvad millalgi tagasi.  Vahel on väga raske seda sisemiselt taluda, olen väga väsinud. Õnneks juhtub seda pöörast kisa üha vähem.

Mu vanem laps röökis kuni 5 a. Teine alustas alles viieselt. Ise ka ehmusin, et millal see tekkis. Kolmas hakkas kisama peale 3 a.

Teemaalgataja. Lõhki ja lahku pole vaja minna. Teil on vaja oma kõva pähkli jaoks toimivat lahendust, olgu tal siis psühhiaatri arvates midagi või mitte.

Soovitan raamatut ” Oskuste õpe”. Ma olen oma vanema lapse peal üht- teist sealt tulemuslikult katsetanud. Temal on kergeid spektritunnuseid. Me olime tema kisaga 5 a hädas. Elu käis suhteliselt tema takti järgi. Praegu käib ka, aga juba talutavalt, mitte kisades, pigem vaieldes.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas võib-olla, et tegemist on introvertse lapsega? Praegu koolivaheaeg ja pere ei viitsi kodus istuda aga introvertne laps tahaks rahulikult kodus nokitseda või siis endale meeldivaid asju õues teha. Inimestega suhtlemine väsitab ja introvertsetel on ennast ka keerulisem väljendada. Laseksin tal oma tunded välja elada ise lähedal istudes ning siis kui laps on rahunenud, räägiksin temaga. Esmalt peegeldaksin tema käitumist, siis kirjeldaksin enda ja teiste pereliikmete tundeid ja siis küsiksin, mida laps sellel ajal tundis või mõtles. Ning prooviksin koos lapsega leida parema viisi, kuidas oma rasketena tunduvate tunnetega toime tulla.
Ekstravertse, esineja lapsele pigem ütleksin, et ma ei saa temaga edasi rääkida enne kui ta on maha rahunenud, siis räägiksin samamoodi nagu introvertse lapsega.

+2
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kallis teemaalgataja. Meil oli aastaid selline laps kodus. Algas 3.5 a ja lõppes 7a. Ka meie mõtlesime lahkuminekule. Et üks vanem keskenduks ainult talle ja teine laps oleks siis teise vanemaga. Siiski siiski saime asjad korda. Kes ütlevad, et see on jonn, siis o jah jonn, aga mitte nii nagu nemad mõtlevad. Lapsel on miskit südamel. Miskit on puudu. Midagi tema jaoks valesti. Ta ei oska seda öelda, sest ta veel väike. Ta ärritub seetõttu suvaliste asjade peale. Üks asi mis silma hakkab on ka see et laps tahaks nagu olukorda kontrollida ( 1 käsi mitte 2 jne) seetõttu talle ei sobigi et nüüd kohe minek.

 

Ma kahjuks ei tea teie pere dünaamikat, ehk et ei oska öelda, mis teie laps vajab. Aga saan rääkida, mis meil aitas. Meil aitas rohkem hellust, jutuajamised õhtuti. Konfliktide puhul kahe lapse vahel väga selgelt mitte sekkumine. V.a haigettegemise puhul. Samuti saime aru, et laps vajab omaette nurka, kus ta saab olla täitsa üksi niiet keegi eii sega. Seal tal vaja olla mitu x päevas.

Teine asi. Hakkasime tõesti küsima kui oli valikuvariant. Kas soovid praegu tulla. Ja kui ei soovinud siis seda austama. Õnneks meie laps piisavalt suur et üksi koju jääda. Ta saab kohe 10.

Loodan et leiate lahenduse…

 

+3
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minul oli ka kodus pisike hüsteerik. Nüüd 7 aasane ja vahest harva aasta jooksul tuleb ette ja väiksemaid plahvatusi.

Hüsteeria hoog võis alguse saada täiesti suvalisest asjast – vale söök, valesti öeldus sõna jne. Ja esines tal ka ikka ca tunniseid hooge kus temaga suhtlemine oli võimatu.

Aitasid : ignoreerimine – istusin lapse juures aga ei suhelnud temaga kuni näitas rahunemis märke, siis rääkisin ja peegeldasin tema tundeid . Vahest võtsin endale sülle ja hoidsin enda vastas, et maha rahuneks – nt. kui asju hakkas loopima – kui hoog oli möödas siis rääksin sellest, et ma ei saa teda aidata kui ta minuga ei räägi ja üritasin ikka algpõhjuse ja vallandaja teada saada.

Minu meelest kõige rohkem aitas kui pärast hoogu sain teada tegeliku põhjuste – vahest võis olla asi eelmisel päeval lasteaias juhtunus , vahest tüli õega vahest see, et oli vaja emme kallistusi, mõni juhtunud asi ( sh võis sellest ka juba päevi möödas olla lihtsalt lapsel tuli meelde)…

Samuti oli oluline, et ei pahandanud ja ei läinud ka ise endast välja ( alguses ei oskanud midagi teha ja muutusin ka ise kurjaks ja närviliseks mis omakorda muutis hoo hullemaks)

Nüüd ta räägib juba ise muredest ja nii hulle hüsteeria hooge nagu 4/5 aastaselt ei ole enam ammu juba.Tuleb pigem ise ja räägib, et mul oleks kaisutust vaja ja oma viha oskab ka paremini reguleerid.

Ei ole midagi lapsel viga – sotsiaalselt saab väga hästi hakkama koolis samuti õpetajad ainult kiidavad. Lihtsalt kesmiselt tundlikum laps. Kindlasti ei aita karistamine – jah vb. kaovad hood aga hirmust ja sellest, et laps õppib oma tundeid alla suruma…

Jah just. Ka meie lapseke keskmisest tundlikum ja veidi ärev. Näiteks, kui ütlebki kellelegi halvasti, siis muretseb ja tunneb end pahasti veel mitu päeva peale juhtunut. Samuti riiete kanga ja õmbluste suhtes ei kannata karedust ja torkimist. Ongi tundlik natuur. Ta ei tee seda meelega. Ja tal on endal väga raske. Kui vanem ka ei toeta, no siis on täitsa jube ju

+5
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Oot, et siis kodus läheb väiksem laps vanemaid lapsi lööma, aga ise ei saanud arugi, et tema alustas, aga lasteaias tehakse hoopis temale haiget? Ja kuidas sa seda tead üldse, kuidas lasteaias täpselt on, kui sinu laps ei saa arugi, kui ta ise alustab ja õpetajad ka väidetavalt ei märka midagi?

Mul ongi su lapsest väga kahju, sest arvata on, et sellise käitumisega sõpru ei võida. Ja ta pole sellises käitumises ise süüdi. Aga sina võiksid ikkagi temaga mingi spetsialisti juures ära käia, isegi kui ta psühhiaatri juures lambist karjuma ei hakka, ei tähenda, et see mõttetu käik oleks.

Ja keegi ei saanud sinust valesti aru, saadi nii aru nagu sa kirjutasid.

Mis mõttes keegi ei saanud valesti aru, kui isegi sina said valesti aru. Ma ju kirjutasin, et laps ei ole lasteaias vägivaldne, ei terroriseeri lapsi. Seda on õpetajad väitnud, mitte laps ise. Ma tean, et lapse juttu ei tasu puhta kullana võtta. Aga ei, kõik laulavad ikka kaasa, kuidas minu laps terroriseerib kõiki ja peksab ka äkki. Ausalt, mis teil viga on. Ma ei ole kellegi käest nõu küsinud. Ma vastasin ühele käole, kes ei saanud aru, miks lapsel peaks üldse mingid pinged olema. Ja ma kirjutasin teemaalgatajale, kuidas meil need asjad on ja et selliseid lapsi on küll ja küll. Loomulikult ei ole neid lapsi ideaalsetel kägudel, sest nende lapsed kuulevad sõna ja rääkimisest on palju kasu. Aga need käod ei tea seda, et hüsteerias lapsele pole mõtet tegelikult midagi rääkida, sest tema ei kuula midagi. See vaikne rääkimine rahustab tegelikult ema ennast. Last aitab hoopis ema lähedus, see, et talle pööratakse positiivset tähelepanu ja näiteks silitatakse teda. See rahustab teda. Ja kui ta on rahunenud, alles siis hakkab ta ema häält kuulma. Lugege natuke raamatuid ja siis tulge mind hukka mõistma.

Väga õige. Need kellel tavalapsed ei tea. Mina ühe endise hüsteeriku emana ütlen et just nii ongi.

+5
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

TA, küsin veel, et kas ka lasteaed on probleemidele tähelepanu juhtinud? Minu noorim laps läks sõime koos kamba omavanustega 1a 7k vanuselt. Lasteaeda mineku ajaks 2 õppeaastat hiljem, oli selge, et üks lastest (mitte minu oma) vajab diagnoosi ja tugiisikut. Ülejäänud seni mitte – mis ei tähenda, et nad mõnikord ei jonniks. Soovitan TA-le lapse õpetajatega suhelda. TA-l on 2 last, aga õpetajad näevad igal aastal umbes 20 last. Võrdlusmomenti on rohkem.

Ei pruugigi olla diagnoosi muud kui et tundlikum laps. Meil on nii. Käisime 4 erineva psühholoogi juures 4 aasta vältel ja kõik ütlesid et terve ja tark laps. Lasteaias ja koolis pole probleeme old. Kunagi! Ka külas. Ainult kodus ja ka nt ühistranspordis ja õues.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Alati võid proovida kirjutada Peaasi.ee, sealt saab ka nõu küsida.

Praktilistest nippidest: just eile lugesin artiklit, kus antakse nõu, kuidas nende jubedate jonnihoogudega toime tulla, neid nn ümber kasvatada. Äkki on mõtet proovida? https://www.theatlantic.com/health/archive/2016/03/no-spanking-no-time-out-no-problems/475440/

 

Meie 5a on ka vahel selline hmm… proovilepanev, aga näen, et asi on alati pingetes: ta on millegipärast narvis ja otsib võimalust välja elada. Tema modus operandiks on see, et ta hakkab ise tüli norima, kuni on tüli majas. Siis ta saab hakata solvuma ja nutma ja siis kõik lepivad ja rahu majas. Ohh lapsed…

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pakun, et laps reageerib vanemate omavahelisele suhtele, mis ilmselt kehv. Pereterapeutide kabinette uputavad hädas vanemad, et tehke me laps korda, meie ei suuda enam. Asja uurides selgub alati , et põhjust tuleb otsida vanemate suhtest.

+3
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 121 kuni 150 (kokku 152 )


Esileht Väikelaps Viieaastane ajab pere lõhki