ma tahaks ainult seda öelda, peab õppima ennast välja lülitama. mul on 16-aastane pöörane poiss, väga raske laps. paanikahood on osa tema elust, lisaks luulud ja väga antisotsiaalne käitumine. kuna laps käib väljas ja on pidurdamatult aktiivne, siis mu elu kulgeb üsna püssirohutünni otsas, et millega ta täna oma käikudel hakkama on saanud. laps vajab igapäevast järelevalvet ja teatud perioodidel vajaks kinnist raviasutust.
kõige rohkem on mind aidanud see, et lülitada ennast välja, teha kõrvalseisjaks. väga raske selgitada ja see harjutamise protsess võttis mul üle poole aasta aega. st see mõtlemise muutmine võttis üle poole aasta aega, enne oli vaja sellisesse seisu jõuda peale läbi aastate kestnud piina. muidu oleksin hullunud ja istuksime lapsega koos psühhiaatriahaiglas, tema noorukite osakonnas ja mina depressioonihaigete osakonnas. aga nüüd on laps osa mu elust, mitte terve elu. ülejäänud osa elust moodustavad mu teised lapsed, mees, sõbrad ja töö. olen leppinud, et minu elus on olemas see raske osa, aga ülejäänud elu on ilus. see minu laps on kindlasti piisavalt hull juhtum, et pidada tervet mu elu õnnetuseks, aga teadlikult tuleb õppida teisiti mõtlema.
