Esileht Ajaviite- ja muud jutud Viimane pingutus Annabeli heaks

Näitan 30 postitust - vahemik 271 kuni 300 (kokku 301 )

Teema: Viimane pingutus Annabeli heaks

Postitas:
Kägu

https://www.ohtuleht.ee/969563/annabeli-tulevik-uhena-esimestest-geeniravi-saanud-poiss-on-kull-ratastoolis-aga-elab-normaalset-marakratielu

Sonditoidul ratastoolis laps elab normaalse marakrati elu?

Minu meelest see pealkiri on kohatu ja eksitav. Mis marakratielu saab üks piiratud liikumisvõimega laps elada? Võiks ikka asju nende õigete nimedega nimetada. See laps on tugeva erivajadusega ja vajab enamike toimingute juures abi, seega päris normaalseks eluks ma seda ei nimetaks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ja NB! lapsel ei ole vaimset puuet!

Seda jubedam kui ta oma õnnetust olukorrast täiesti aru saab.

Mul oli vanaema selge mõistuse juures voodihaige 2,5 aastat, nii et ainult 1 käsi liikus. Ka põit ega pärasoolt ei kontrollinud (insult). Ometi oskas ta veel elust rõõmu tunda, naljatles, et elab 100-aastaseks ega soovinud surra, kuigi igatses oma mehe järele, kes juba surnud. Ja eks ta sai aru, et on teistele koormaks, sest teda tõesti tuli 24/7 hooldada, ka öösel keerata. Tema põhiline põetaja tööl käia loomulikult ei saanud ja talle oli see väga ränk, aga ka tema ei oodanud sugugi vanaema surma ja siiani igatseb taga. Ülalpidamise eest hoolitsesid sugulased kollektiivselt.

Praegu on üks teine sugulane juba 4. aastat voodihaige, pooleldi pime ja ka vaid üks käsi töötab kuidagimoodi, istuda ei suuda, keerata ka mitte. Ka ei igatse surma. Mõistus on selge, kuigi mälu veab vahel alt juba.

Ainult ratastoolivajadus on sellise seisuga võrreldes kerge asi.

Siin tekib üks põhimõtteline erinevus – laps ei tea, missugune võiks elu tema jaoks teistsugune olla, sest tema mina on ainult puudega mina olnud. Need inimesed, kes jäävad mingi haiguse tagajärjel täiskavsnaueas voodisse, oskavad olnut hinnata ja tahavad elada, sest on adunud elementaarset ellujäämist.
Loomulikult on lapse tragöödia hingepuudutav, kuid tegelikult on täiskasvanueas toimuvad muutused oluliselt tõsisemad ja tähtsamad – sest inimese täisealiseks saamine on olnud suur ja pingutav protsess, täisealisena elamine olnud tõsine panustamine ühiskonda ja oma ellu ning sellest ongi inimesel õdangu ajal kahju kõigest ilma jääda.
Laps pole taolisi asju ise kogenud ja seetõttu ei taju ka, kui kahju tal võib olla vms.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul oli vanaema selge mõistuse juures voodihaige 2,5 aastat, nii et ainult 1 käsi liikus. Ka põit ega pärasoolt ei kontrollinud (insult). Ometi oskas ta veel elust rõõmu tunda, naljatles, et elab 100-aastaseks ega soovinud surra, kuigi igatses oma mehe järele, kes juba surnud. Ja eks ta sai aru, et on teistele koormaks, sest teda tõesti tuli 24/7 hooldada, ka öösel keerata. Tema põhiline põetaja tööl käia loomulikult ei saanud ja talle oli see väga ränk, aga ka tema ei oodanud sugugi vanaema surma ja siiani igatseb taga. Ülalpidamise eest hoolitsesid sugulased kollektiivselt.

Praegu on üks teine sugulane juba 4. aastat voodihaige, pooleldi pime ja ka vaid üks käsi töötab kuidagimoodi, istuda ei suuda, keerata ka mitte. Ka ei igatse surma.

Kuidas seda nii hästi teatakse, kas hooldajad küsivad: Miks sa ometi ükskord surema ei hakka?
Mõttetu võrdlus vanainimestega kellel kõik nähtud, tehtud. Loomulikult võivad lamada ja kuulata uudiseid järeltulijatest. Ju neid valud ei piina. Ilmselt hooldajate vaev neile eriti korda ei lähe.
Või mida see suremise soov muudaks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma kirjutasin ainult, et ei taha olla nende vanemate nahas, kes korjandust teha pole taibanud ning ongi vaikselt kannatanud oma hääbuvate laste kõrval.

Tead, ole vähem märter, kujutle vähem end teiste kingadesse ning ära võta nende nimel sõna! Lapse kaotanud vanemad on siin teemaski kommenteerinud ja kadedus ja kahetsus, mida sina fantaseerid, ei ole nende tunded.

Kui alternatiiviks on ratastool ja sond ülejäänud eluks, siis vast tõesti pole põhjust kadedust ja kahetsust tunda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Võimalik siis, et eestlased tekitasid 2,3 miljoni euro eest ratastooliinimese. Äge. Ootame siis ära.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Te kaks viimast olete nii vastikud et ma sülitaks teile näkku, ptüi!
Keegi kolmas uss on toonud siin nendest 33-st kõige raskema näite, teised ravi saanud lapsed elavad normaalset elu!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Annabel, mistahes seisu ta jääb, (kuigi olen kindel et saab terveks), on teist mürgimadudest triljon korda vajalikum inimene kui te kõik kokku. Te polegi inimesed, olendid olete. Uskumatu missugune õelus mõnest inimesed pesitseb, vere asemel voolab teil mürk ja südame asemel on põllukivi. Nii haledad olete.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Need, kes siin sappi pritsivad ju vist ise ei annetanud sentigi, ega? Seega pole teie asi sel teemal üldse sõna võtta!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Võimalik siis, et eestlased tekitasid 2,3 miljoni euro eest ratastooliinimese. Äge. Ootame siis ära.

Võimalik tõesti, et Annabel jääb ratastooli, aga võimalik ka, et paraneb ja elab pika täisväärtusliku elu.

Igatahes on iga laps, kellele see 2,3 miljoni suurune ravi on võimaldatud, samm selle poole, et ravimit edasi asrendatakse ja see iga järgmise sama sündroomiga lapse jaoks juba kraadi võrra tõhusam oleks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Masendav lihtsalt see Õhtuleht oma pealkirjadega. Annabeli ravi alustati enne, kui haigus jõudis avalduda. Kui neil vanematel veel jõudu üle jääb, siis sellise asja eest kaebaks ptessinõukogusse lehe. Laps on alles mõnekuune ja mingi tabloid hakkab spekuleerima, et oi, äkki ikka jääb ratastooli. Kuskil võiks ikka mingi piiri ette tõmmata, mida sobib ja mida mitte trükki lasta. Ja siis lällutada veel, et juba on jutustada ILUSAID lugusid, näe, rarastool ja sond.
Mida on siin üldse kraaksuda, aru ma ei saa. Keegi ei võtnud selle lapse heaks meie üliväärtuslikust Eesti Haigekassast sentigi teiste inimeste raviraha ära. Annetasid need, kes said ja tahtsid.
Ja meeldib see teile või mitte, aga ei ratastool ega sond ei ole tänapäeval arenenud ühiskonnas selline erivajadus, mistõttu inimese maha kandma ja elamiskõlbmatuks tunnistama peaks. Sondiga söövaid inimesi on muideks rohkem, kui te arvata oskate, seda lihtsalt ei ole riiete alt näha.
Kui vastikuks võib minna sellise teemaga, tõesti…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Annabel, mistahes seisu ta jääb, (kuigi olen kindel et saab terveks), on teist mürgimadudest triljon korda vajalikum inimene kui te kõik kokku. Te polegi inimesed, olendid olete. Uskumatu missugune õelus mõnest inimesed pesitseb, vere asemel voolab teil mürk ja südame asemel on põllukivi. Nii haledad olete.

Kaldun arvama, et enamik meedikuid on minuga ühel arvamusel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Masendav lihtsalt see Õhtuleht oma pealkirjadega. Annabeli ravi alustati enne, kui haigus jõudis avalduda. Kui neil vanematel veel jõudu üle jääb, siis sellise asja eest kaebaks ptessinõukogusse lehe. Laps on alles mõnekuune ja mingi tabloid hakkab spekuleerima, et oi, äkki ikka jääb ratastooli. Kuskil võiks ikka mingi piiri ette tõmmata, mida sobib ja mida mitte trükki lasta. Ja siis lällutada veel, et juba on jutustada ILUSAID lugusid, näe, rarastool ja sond.

Mida on siin üldse kraaksuda, aru ma ei saa. Keegi ei võtnud selle lapse heaks meie üliväärtuslikust Eesti Haigekassast sentigi teiste inimeste raviraha ära. Annetasid need, kes said ja tahtsid.

Ja meeldib see teile või mitte, aga ei ratastool ega sond ei ole tänapäeval arenenud ühiskonnas selline erivajadus, mistõttu inimese maha kandma ja elamiskõlbmatuks tunnistama peaks. Sondiga söövaid inimesi on muideks rohkem, kui te arvata oskate, seda lihtsalt ei ole riiete alt näha.

Kui vastikuks võib minna sellise teemaga, tõesti…

Viimasel ajal ongi ajakirjandus muutunud eriti häbematuks. Täiesti lampi spekuleeritakse ja avaldatakse asju.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Annabeli ravi alustati enne, kui haigus jõudis avalduda.

aga kuidas nad siis teadsid, et ta haige on?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Annabeli ravi alustati enne, kui haigus jõudis avalduda.

aga kuidas nad siis teadsid, et ta haige on?

Ta väljendas end valesti – haigus oli avaldanud (lihaste nõrkuse pärast teda vist uurima hakati), aga sümptomid olid minimaalsed ja haigus ei olnud veel süvenenud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ja NB! lapsel ei ole vaimset puuet!

Seda jubedam kui ta oma õnnetust olukorrast täiesti aru saab.

Mul oli vanaema selge mõistuse juures voodihaige 2,5 aastat, nii et ainult 1 käsi liikus. Ka põit ega pärasoolt ei kontrollinud (insult). Ometi oskas ta veel elust rõõmu tunda, naljatles, et elab 100-aastaseks ega soovinud surra, kuigi igatses oma mehe järele, kes juba surnud. Ja eks ta sai aru, et on teistele koormaks, sest teda tõesti tuli 24/7 hooldada, ka öösel keerata. Tema põhiline põetaja tööl käia loomulikult ei saanud ja talle oli see väga ränk, aga ka tema ei oodanud sugugi vanaema surma ja siiani igatseb taga. Ülalpidamise eest hoolitsesid sugulased kollektiivselt.

Praegu on üks teine sugulane juba 4. aastat voodihaige, pooleldi pime ja ka vaid üks käsi töötab kuidagimoodi, istuda ei suuda, keerata ka mitte. Ka ei igatse surma. Mõistus on selge, kuigi mälu veab vahel alt juba.

Ainult ratastoolivajadus on sellise seisuga võrreldes kerge asi.

Siin tekib üks põhimõtteline erinevus – laps ei tea, missugune võiks elu tema jaoks teistsugune olla, sest tema mina on ainult puudega mina olnud. Need inimesed, kes jäävad mingi haiguse tagajärjel täiskavsnaueas voodisse, oskavad olnut hinnata ja tahavad elada, sest on adunud elementaarset ellujäämist.

Loomulikult on lapse tragöödia hingepuudutav, kuid tegelikult on täiskasvanueas toimuvad muutused oluliselt tõsisemad ja tähtsamad – sest inimese täisealiseks saamine on olnud suur ja pingutav protsess, täisealisena elamine olnud tõsine panustamine ühiskonda ja oma ellu ning sellest ongi inimesel õdangu ajal kahju kõigest ilma jääda.

Laps pole taolisi asju ise kogenud ja seetõttu ei taju ka, kui kahju tal võib olla vms.

Ekstra sulle üks video inimesest, kes ongi sündinud käte ja jalgadeta, kuid on terve mõistusega: https://www.youtube.com/watch?v=GSayMXTaQY8
Temasuguseid on veelgi ja ka need pole masendunud. No mõne masendunud võibolla leiab ka, aga ju nad ei riputa ennast netti; vähemalt on nad elav tõestus, et ka nii saab elada ja rõõmugi tunda.

Ka Eesti puuetega inimesed on teleekraanil ise oma elust ja hakkamasaamisest, muredest ja rõõmudest rääkinud ja mulle küll näib, et need inimesed ise ei võta asja enamasti nii traagiliselt (eriti need, kes sündinud sellistena) kui kõrvalseisjad. Jah, Eestis ei ole puuetega inimestel lihtne elu, aga mina loodan küll, et Eesti areneb nii riigi kui ühiskonnana peagi sinnamaani, kus ka igasugu eripäradega inimesed saavad elada, oma panuse ühiskonda anda ja ka vajaliku toetuse riigilt ning ühiskonnaliikmetelt, selle asemel, et tagaselja arutada, et näe, selline vigane või haige võiks end ära tappa (eutanaasia teha) või lihtsalt ära surra ja ega küllap arstidki taolisi ravida taha.
Puude taga on päriselt ka inimene, võiks vähemalt proovidagi seda näha.

Ja seejuures Annabel võib tulevikus vabalt ka ilma puudeta olla, kuna ta sai nii kiiresti ravi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

paraku geeniveaga inimene kannab seda viga edasi ja temal või siis tema lastel sünnivad geeniveaga lapsed… ja nii see inimkond käest ära läheb. tänapäeval on meditsiin kaugele arenenud, aga kui tõele näkku vaadata, siis järjest haigemaid ja nõrgemaid päästetakse. kas see on tegelikult vajalik? kui julged kuskil seda välja öelda ja arutleda, oled kohe südametu ja lastetu.
aga ma pole südametu ega lastetu. olles ise ema, ei teeks ma sellist valikut eales, eales ei küsiks sellist raha rahva käest. tegemist pole kopsupõletikuga. ja ei tahaks, et mu laps oleks katsejäneseks suure raha eest ravimifirmale.
loodame siiski, et pisike annabel teeb läbimurde ja vanematel jätkub jõudu, jaksu ja tahtmist elu lõpuni oma kohust täita.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ja NB! lapsel ei ole vaimset puuet!

Seda jubedam kui ta oma õnnetust olukorrast täiesti aru saab.

Mul oli vanaema selge mõistuse juures voodihaige 2,5 aastat, nii et ainult 1 käsi liikus. Ka põit ega pärasoolt ei kontrollinud (insult). Ometi oskas ta veel elust rõõmu tunda, naljatles, et elab 100-aastaseks ega soovinud surra, kuigi igatses oma mehe järele, kes juba surnud. Ja eks ta sai aru, et on teistele koormaks, sest teda tõesti tuli 24/7 hooldada, ka öösel keerata. Tema põhiline põetaja tööl käia loomulikult ei saanud ja talle oli see väga ränk, aga ka tema ei oodanud sugugi vanaema surma ja siiani igatseb taga. Ülalpidamise eest hoolitsesid sugulased kollektiivselt.

Praegu on üks teine sugulane juba 4. aastat voodihaige, pooleldi pime ja ka vaid üks käsi töötab kuidagimoodi, istuda ei suuda, keerata ka mitte. Ka ei igatse surma. Mõistus on selge, kuigi mälu veab vahel alt juba.

Ainult ratastoolivajadus on sellise seisuga võrreldes kerge asi.

Siin tekib üks põhimõtteline erinevus – laps ei tea, missugune võiks elu tema jaoks teistsugune olla, sest tema mina on ainult puudega mina olnud. Need inimesed, kes jäävad mingi haiguse tagajärjel täiskavsnaueas voodisse, oskavad olnut hinnata ja tahavad elada, sest on adunud elementaarset ellujäämist.

Loomulikult on lapse tragöödia hingepuudutav, kuid tegelikult on täiskasvanueas toimuvad muutused oluliselt tõsisemad ja tähtsamad – sest inimese täisealiseks saamine on olnud suur ja pingutav protsess, täisealisena elamine olnud tõsine panustamine ühiskonda ja oma ellu ning sellest ongi inimesel õdangu ajal kahju kõigest ilma jääda.

Laps pole taolisi asju ise kogenud ja seetõttu ei taju ka, kui kahju tal võib olla vms.

Ekstra sulle üks video inimesest, kes ongi sündinud käte ja jalgadeta, kuid on terve mõistusega: https://www.youtube.com/watch?v=GSayMXTaQY8

Temasuguseid on veelgi ja ka need pole masendunud. No mõne masendunud võibolla leiab ka, aga ju nad ei riputa ennast netti; vähemalt on nad elav tõestus, et ka nii saab elada ja rõõmugi tunda.

Ka Eesti puuetega inimesed on teleekraanil ise oma elust ja hakkamasaamisest, muredest ja rõõmudest rääkinud ja mulle küll näib, et need inimesed ise ei võta asja enamasti nii traagiliselt (eriti need, kes sündinud sellistena) kui kõrvalseisjad. Jah, Eestis ei ole puuetega inimestel lihtne elu, aga mina loodan küll, et Eesti areneb nii riigi kui ühiskonnana peagi sinnamaani, kus ka igasugu eripäradega inimesed saavad elada, oma panuse ühiskonda anda ja ka vajaliku toetuse riigilt ning ühiskonnaliikmetelt, selle asemel, et tagaselja arutada, et näe, selline vigane või haige võiks end ära tappa (eutanaasia teha) või lihtsalt ära surra ja ega küllap arstidki taolisi ravida taha.

Puude taga on päriselt ka inimene, võiks vähemalt proovidagi seda näha.

Ja seejuures Annabel võib tulevikus vabalt ka ilma puudeta olla, kuna ta sai nii kiiresti ravi.

Pole vaja hüsteeriliseks muutuda. Puuetega inimesed on loomulikult inimesed ja nendele on vaja tagada samasugune täisväärtuslik elu, mis kõikidele ülejäänutelegi, kuigi inimkonna, ühiskonna ja keskkonna vajadusi/soove/võimalusi arvestades muutuvad sügava liitpuudega inimesed lõpuks väga koormavaks.
Ma loodan, et kõnealuse juhtumi keskne patsient saab elada võimalikult hea kvaliteediga elu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

On mineid uudiseid, kuidas ravim mõjunud on?
Perekond USA-st tagasi?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 20 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Soovitan vaadata Netflixist sarja “Dirty Money” ravimitööstuse teemalist osa.
Saate aimu, kust need miljonid tulevad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 16 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Viimane uudis, mis leidsin oli kuu tagasi
https://elulife.ee/annabel-sai-5-kuuseks-tema-ravi-laheb-vaga-hasti/
Ja seal öeldi, et ravi kestab kolm kuud, nii et ei ole veel tagasi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

https://naistekas.delfi.ee/elu/probleemlood/pisike-annabel-sai-tana-7-kuuseks-tudrukutirtsu-vanemad-me-ei-unusta-kunagi-et-annabeli-ravi-sai-teostatud-vaid-tanu-teile-armsad-toetajad?id=87655499&fbclid=IwAR2Kxnyfx-rh2rmLM9qe8Pn4YoMvRMMEaVIdXd1zdkl-jILCEJI-MuYV4MU

Tahaks vihane olla, aga seda pilti vaadates ei suuda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tahaks vihane olla, aga seda pilti vaadates ei suuda.

miks sa vihane tahad olla?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tahaks vihane olla

See kniks ei meeldinud, jah?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Väga tore, et perekond taas oma koju on saanud ja tasapisi oma päevarütmi ja rutiini on leidmas.
Huvitab aga meditsiiniline pool – kuidas ravi mõjus, kas mõjus, mis hinnangu andsid USA arstid tulevikuks, on sellest 2M ravimist kasu, peab mingi aja möödudes veelkord USA arsti juurde kontrolli minema?
Nendest asjadest ei räägita ega kirjutata midagi 🙁

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 20 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Pole ju midagi kirjutada. Viie aasta pärast näeb.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

veidi võiks ikka tublidele kaasmaalastest annetajatele tõesti infot jagada- mida laps juba teeb , millised on juba edusammud peale ravi..see 2 milli ei kohusta aga hädaga oli suur infotulv ja nüüd vaikus

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Laps on 7-kuune. Mis infot te veel soovite?

“Annabel on tubli ja tegeleb igapäevaselt enda lihaste ja motoorika arenguga. Eriti hästi paistab viimase kuu arengus silma kiire jala- ja õlavöötme lihaste areng. Samuti on vahva vaadata, kuidas enne ravi ainult vaadata saanud mänguasju oskab Annabel juba ise katsuda ning liigutada.”

Ravist on nii vähe möödas, andke talle nüüd aega areneda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Loodame, et lapsekesega saab kõik korda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Laps on 7-kuune. Mis infot te veel soovite?

“Annabel on tubli ja tegeleb igapäevaselt enda lihaste ja motoorika arenguga. Eriti hästi paistab viimase kuu arengus silma kiire jala- ja õlavöötme lihaste areng. Samuti on vahva vaadata, kuidas enne ravi ainult vaadata saanud mänguasju oskab Annabel juba ise katsuda ning liigutada.”

Ravist on nii vähe möödas, andke talle nüüd aega areneda.

Ei tea, see info ei ütle ju midagi. Alles oli artikkel, et 7-kuune ja üritab hakata pead tõstma. No mida. Mis areng see on ja mis sellest välja tuleb ikkagi lõpuks? 7-kuune oskab asju katsuda? Kas see on mingi areng või mismoodi sellest peab aru saama?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Laps on 7-kuune. Mis infot te veel soovite?

“Annabel on tubli ja tegeleb igapäevaselt enda lihaste ja motoorika arenguga. Eriti hästi paistab viimase kuu arengus silma kiire jala- ja õlavöötme lihaste areng. Samuti on vahva vaadata, kuidas enne ravi ainult vaadata saanud mänguasju oskab Annabel juba ise katsuda ning liigutada.”

Ravist on nii vähe möödas, andke talle nüüd aega areneda.

Ei tea, see info ei ütle ju midagi. Alles oli artikkel, et 7-kuune ja üritab hakata pead tõstma. No mida. Mis areng see on ja mis sellest välja tuleb ikkagi lõpuks? 7-kuune oskab asju katsuda? Kas see on mingi areng või mismoodi sellest peab aru saama?

Kogu saagat jälginud inimene ju teaks, et esimesed kolm kuud ei saanud Annabel oma haiguse tõttu üldse füüsiliselt areneda ja ilmselt mitte veel ka ravikuuri ajal ehk see tulemus on saavutatud viimase paari kuuga. Miks sellises teemas võtavad sõna inimesed, kes mitte millestki midagi ei taipa?

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 271 kuni 300 (kokku 301 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Viimane pingutus Annabeli heaks