Sünnitasin TÜKis 3 nädalat tagasi ja siis oli sünnitajaid päris palju. Kuna mul oli eraämmaemand, siis muidugi sain temalt suurt tuge nii sünnituse ajal kui ka pärast (käis ka pärast palatis vaatamas, ikkagi üks tuttav nägu juba ka eelmisest sünnitusest), kuid ka haiglas veedetud aja jooksul olid kontaktid teiste ämmaemandate ja muu personaliga sõbralikud ja positiivsed. Üks lapsega tegelev inimene nn lastetoas oli tõesti selline konkreetsem, kuid mitte otseselt tõre, nagu siin eelpool mainiti. Korduvalt kinnitati, et misiganes põhjusel abi vaja, siis lihtsalt helistada valvelauda ja paar korda seda võimalust ka kasutasin. Keegi muidugi ei vältinud, kuid võtsingi hoiaku, et kui abi vaja, siis tuleb ikka suu lahti teha ja küsida.
Sain perepalati, kuna palusin seda kohe haiglasse jõudes ja ju siis oli vabu tube tol hetkel. Selle üle on mul küll hea meel, sest nii sai muretult beebiga toimetada, puhata ja videokõnesid mehe ja kodus ootava lapsega teha, ilma et kardaks kedagi teist segada. Koju sain 3. päeva lõunast, kui kõik vajalikud toimingud ja analüüsid antud. Ja kuigi koduigatsus oli juba ka tekkinud, siis tegelikult oli see aeg iseendale ja beebile väga vajalik, tõesti oli mõnus (nii mõnus, kui pärast sünnitust olla saab) ja rahulik aeg.
Vot minul tekkis küll see hundiisu pärast sünnitust – ilmselt kuna see kestis kaua ja energiakulu oli suur. Esimene hommikusöök oli pettumus – portsjon oli kuidagi väike ja lahja, kuid õnneks täiendasin seda kodust kaasavõetud puuviljadega. Järgnevad söögikorrad olid juba tõhusamad, ma polnud eriti pirts ka, kuigi see toit pole eriline gurmee, aga on ok. Õnneks olin natuke söögipoolist kaasa võtnud ning see oli abiks. Kaasas oli banaani, õuna, müslibatoone, hematogeeni ja erinevaid tuubides puuviljapüreesid (just-just, neid beebidele) – osad olid kaeraga ja osad ploomiga – esiteks hea mugav pakend, teiseks hoidis kõhu käimas ja kolmandaks mulle need lihtsalt maitsevad. Koridoris oli kohviautomaat (sealt sai ka kakaod ja kisselli, maksmine kaardiga) ning teepakid.
