RE: Viimast lõppu tööl olijad
Tore on lugeda, et enesetunde poolest on enamikul sama nagu endalgi (lihtsalt tuttav tunne tuli). Aga kolleegide suhtes ei saa mina küll kiitusega hiilata. Olen tegelikult kohutavalt pettunud inimestes. Kui esimest last ootasin, siis oli mul meeste kollektiiv ja seal oli suhtumine hoopis teine. Kuigi nüüdses on ka paar meest, üks nendest ülemus, aga too on küll nagu vana lammas selle koha pealt, et üks naisterahvas beebiootel olla võib. Kohati ajab mind tema suhtumine naerma aga siis jälle nutma ja siis veel tigedaks ka. Isegi naiskolleegid ei suuda aru saada, et ma ei saa pidevalt istuda ja arvutis tööd teha, et ma pean lihtsalt sirutama ja mööda koridori ringi kõndima, et leevendada enda piina. Selleks olingi kaks nädalat haiguslehel, et sellest kõigest puhata, kuna lihtsalt ei jõua joosta ega teha vajalikke töid kõigi tahtmiste järgi (kuigi nad saaksid ise palju ära teha), kuna töötempo on paratamatult langenud. Ööd on magamata sest tööd kuhjuvad ja see ei lase mul uinuda, seega olen üleval pool ööd ja siis päeval lihtsalt väsin kiiremini ära.
Aga jah, lohutab see, et jäänud on veel kuu tööl käia, samuti loen päevi. Aga üks on kindel, et need siiski vähenevad iga päevaga.
Soovin kõigile ilusat ootusaega ja vastupidavat tervist lõpuajaks.