Teema: Vilunud depresioonikud, palun nõu

Eelmine vastaja, kas sul on pere ka? Ma ei kujuta ette, et ma pere kõrvalt nii olla saaks.

Eks see elu depressiooniga olegi üks vindumine. Mina söön juba aastakümneid väikest doosi AD-sid, ilma selleta peaksin elama pideva ärevuse ja sügava derpressiooniga. AD aitab toimida ja igapäevaeluga hakkama saada, aga elurõõmu mul küll ei ole. Tunnen pidevat väsimust ja AD-d omakorda tekitavad olukorra, kus olen üsna tundetu – tajun, et ma ei tunne näiteks armastust ega empaatiat. Libiido on ka olematu.

#3991115:

Eelmine vastaja, kas sul on pere ka? Ma ei kujuta ette, et ma pere kõrvalt nii olla saaks.

Mis imeravim see pere on?

Ma väldin kindlasti head ja ilusat muusikat, mis võimendab tundeid. Muusikale üldse ei. Kahjuks toit käib asja juurde, ka magus. Püüan teha peas plaane, mis tegevusi ja asju meeldiks teha, kui kord tegema suudan hakata. Püüan enne uinumist mõelda mingeid vanu nn häid asju, lootuses unes näha meeldivad kogemusi või tunda erilisi aistinguid, seoses elukohtadega,. kus olen elanud kunagi ja tuttavaid paiku, mis unedes on alati unenäolised ja erilised, kuid siiski tuntavad ja lahedad.

#3991148:

ma mulli, kui mul on pere? Rääkimata praktilisematest asjadest, kas nüüd peab siis mees kõigi toimetustega ise hakkama saama, kuni ema filme vaatab ja raamatuid loeb? Nii ei saa mõelda, sellist koormat ei saa kaaslasele panna, kuni ise pole voodihaige.

Kuid kaaslasel on valik lahkuda, ma arvan. Sina ei ole tema kaaslane ja sina ei tea. Sina valid oma elu.

#3991157:

Mis see tähendab, et “sina ei ole tema kaaslane”? Mina ei ole oma kaaslase kaaslane?

Sina ei pea muretsema, mida kellegi mees tunneb või ei tunne. Usu mind, mehed olla esimesed, kes ära lähevad, kui raskeks läheb, mida puudega lastega perede pealt nähtud.

#3991160:

Sina ei pea muretsema, mida kellegi mees tunneb või ei tunne. Usu mind, mehed olla esimesed, kes ära lähevad, kui raskeks läheb, mida puudega lastega perede pealt nähtud.

Ja see on lahendus, las minna see mees ära, mina tegelen lihtsalt oma probleemiga?

#3991157:

#3991155:

Kuid kaaslasel on valik lahkuda, ma arvan. Sina ei ole tema kaaslane ja sina ei tea. Sina valid oma elu.

Mis see tähendab, et “sina ei ole tema kaaslane”? Mina ei ole oma kaaslase kaaslane?

#3991152:

No jumal tänatud, et sul vaimse tervisega probleeme pole ja mees kodus toimetama ei pea.

Olen teemaalgataja. On küll probleeme. Ja mees toimetab nagunii kodus, iga päev. Küsimus on selles, et siis peaks ta 100% kõike tegema? Muidugi oleks niimoodi hea olla, aga mu küsimus on, et kas reaalsuses selline asi töötaks? Kahtlen. See tekitaks koju muid pingeid.

A miks ei peaks armastatud naise heaks tegema? Kas su mees kunagi ise haige pole (koroonas, gripis, vms)? Või ei ole komandeeringus või reisil või kalal? Aegajalt on ju periood, kus üks teebki 100% või siis niipalju, kui parasjagu viitsib. Ja kui väiksed need lapsed on? Külmkapist leiavad ju ise söögi üles või siis õpivad ise tegema. Pesumasina nupu sisselülitamise võib ka ära õppida.

Isiklikud tähelepanekud, mis minu puhul on olulised:

1. Kodus peavad suhted korras olema. Lapsi mul pole, hetkel olen vallaline. Kaaslane peab olema sobiv. Halvas suhtes kummi venitamine oli mu depressiooni toit nr 1.

2. Tööl ei tohi olla probleeme, mida koju kaasa võtta. Kuigi mu töökoormus on meeletu, siis seda tasakaalustab see, et ma tõesti armastan oma tööd.

3. Trenn ja tervislik toit – need on hea enesetunde jaoks hindamatud ja need peavad korras olema.

4. Kui kodus elab rohkem inimesi, peavad tööd ja vastutus olema jaotatud. Kindlasti ei tohi lükata kõike teiste õlule ettekäändega, et sul on depressioon. See paneb end väärtusetu, kasutu ja kehva pereliikmena tundma. Lisaks aitab kaasa vegeteerima jäämisele.

5. Pool tabletti AD-i (5 mg) võtan iga päev. Mul on ka ärevushäire, nii et päris ära jätta neid ei saa, aga vähendasin sellise koguseni.

6. Meelistegevused/aja maha võtmine ja enda ümbritsemine meeldivate inimestega. Omaette olemine on igati okei, aga tuleb tajuda piiri. Kauaks ei tohi üksi oma urgu konutama jääda.

Oluline on olla järjepidev, mitte tegutseda alles siis, kui augu äärel oled. Püsivus ja stabiilsus on võti.

#3991182:

Isiklikud tähelepanekud, mis minu puhul on olulised:

Tänan, siin on mõtlemisainet.

#3991184:

#3991177:

Miks tegid siis teema kui sulle ükski pakutud variant ei sobi?

Kui teema tegin, siis pean kõigi vastustega nõustuma? Ei teadnud. Ja ei nõustu. Peamiselt on kõlanud ainult üks vastus – et tuleb endale elada. Ja seepeale küsingi, et kuidas pereinimesena seda teostada. Mina ei oska ja ei taha ka teiste pereliikmete arvelt seda teha. Jah, kui asi nii hull on, et teisiti ei saa, siis muidugi. Aga mina ju küsin varaseid meetodeid. Minu arust on absurdne mõte, et nii kui tunnen end depressiivsena, siis kohe võtan omale kõik õigused perest irduda ning mees tanki panna. Niimoodi ei käi perekonnas asjad.

#3991174:

A miks ei peaks armastatud naise heaks tegema? Kas su mees kunagi ise haige pole (koroonas, gripis, vms)? Või ei ole komandeeringus või reisil või kalal? Aegajalt on ju periood, kus üks teebki 100% või siis niipalju, kui parasjagu viitsib.

Ausalt öeldes, kui mõelda, siis ega selliseid perioode meil pole küll eriti. Jah, mõnepäevased komandeeringud, aga ei muud. Haige pole kumbki tõsiselt olnud, kalal ei käi, üksi ei reisi. Võib-olla seepärast ongi minu jaoks nii keeruline ette kujutada, et lihtsalt võtan enda aja ja lösutan omaette toas, samal ajal kui mees teises toas korraga süüa teeb ja lapsega õpib.

Aga jätaks nüüd selle variandi kõrvale praegu. Äkki on kellelgi veel mingeid nippe, lihtsamini teostatavaid.

Sul vist pole väikseid lapsi? Väiksed lapsed on nimelt tihti haiged, viirused hakkavad ka vanematele, siis on normaalne, et haige inimene puhkab. Depressioonis inimesed saavad reeglina igapäevaeluga hakkama, sest depressioonil on erinevad astmed. Sügavas depressioonis inimene on enamasti teovõimetu ja sageli on selline depressioon eluaegsekt invaliidistav. Kas nad üldse pere loomiseni jõuavad?
Pere jaoks tehakse kõik ära, aga tõesti tekib soov omaette ajaks, libiido kadu ja paarisuhe kannatab. Lastega ei ole rõõmus ja see võib kandufda lastele edasi. Kõik on aga puhtad ja söönud, aga suhtlemise soov väheneb märgatavalt.

#3991249:

Lihtsalt ma ei kujuta ette, kuidas ma kapseldun nädalateks või kauemaks oma mulli, kui mul on pere?

Aga arvad, et võimetus depressiooniga voodist tõusta on mingi mugavusest tehtud valik või?

Sul ei ole depressiooni.

Mu teema on ENNETAMISEST, algavast depressioonist, selle lähenemise tunnetamisest! Jaaa, siis veel ei ole depressiooni ega võimetust voodist tõusta.

Mind aitas siis igapäevane mediteerimine. Saab täiesti edukalt ka pere kõrvalt selle pool tundi leida, süüa tehes, duši all olles, enne magamajäämist jne. Kasutasin youtubes olevaid Reiki juhendatud meditatsioone.
Aitasid väga hästi. Kui juba asi selge, saab ise üksi edukalt ka ärevushoo maandatud, piisab täiesti 5 minutist.
Aitasid lausa nii hästi, et läbisin ka ise Reiki kursuse ja suudan nüüd ennast ise igal hetkel aidata ????

Depressioon on haigus nagu iga teinegi.

Ma võrdleks seda näiteks reumaga – väljastpoolt teise valu ei paista, aga põdev inimene hoiab end teatud liigutusi või tegevusi tegemast, puhkab rohkem, teeb valu leevendavaid harjutusi ja võtab ravimeid. On valuvabu perioode, on haiguse ägenemist, päris ära ei kao kunagi.

Minu depressioon on seotud liigse emotsionaalsusega ja enese kiire läbi põletamisega. Ma surun end olema toimekas ja võimekas ka siis kui kogu energia on ära põlenud. Mõned inimesed saavad sellest vaistlikult aru, võtavad puhkust või korraldavad elu-olu ringi, aga mina ei märka ohtu.

Kui ma kord juba põhjas olen, siis punnitan väljaspool kodu edasi, aga kodus on katastroof – ma ei hoolitse ei enda ega teiste eest, olen emotsionaalselt kättesaamatu, kriitiline. Kõik hõõrub mulle vastukarva. Tavaliselt lööb mul siis välja üks vana seljavigastus ja olen ka füüsiliselt sant.

TA-le teadmiseks: kui selline olukord on tekkimas, siis aitabki ainult enesele ja enda valule keskendumine. Sa ei saa ju varjata näiteks säärekondi murdu?! Teha nägu, et sul on kaks tervet jalga ja kepsutada selle illusiooni najal. Peabki julgema tunnistada, et olen praegu nõrgem ja vajan tuge. Kui teed head nägu selleks, et su kaaslane ei peaks kuidagi saama sinu depressioonist mõjutatud, siis tegelikult süvendadki depressiooni ja asjad lõppevad veel hullemini.

Mina kahjuks ei ole õppinud veel ära tundma seda hetke, et nüüd hakkab süngeks kiskuma, aga kui sul on see taju olemas, siis palun ära eira seda!