Enda süü kah, ma pole inimene kes oskab palju asju korraga teha ja samas ka kõike nautida. Ja pereelus on jube palju asju, mida ma ei naudi. Nagu näiteks pidev söögipoolise koju vedamine ja muud argised asjad.
Ja ma ei oska oma päva kõik vajalik ära mahutada, et hommikul vara saadame lapsed kooli, õhtul peale tööd sõidutame trennidest koju, vaatame et oleks õpitud ja ja siis veel läheme mehega kinno ja pärast tuline seks. Paraku mis ära jäävad, on kontsert, kino ja/või seks, sest lapsed on juba olemas ja nendega seotut ei saa jätta. Tööl peab ka käima.
Nädalavahetusel teeme sageli ka midagi koos perega, mitte ei jäta lapsi omapead. Vähemalt mitte iga nädalavahetus. Ja kui vahest jätamegi, siis on ikka mõtted peas, et mis nad teevad ja kas kõik on korras. Lapsed on juba üsna suured, 10-14, aga ma ei leia, et elu oleks sellepärast lihtsam. Pigem jäi paarisuhte jaoks rohkem aega ja energiat üle kui lapsed olid väikesed ja läksid õhtul kell kaheksa magama.
Mul on mehega hea suhe, kurta ei saa. Meil ei ole suuri tülisid, me oleme üksteise vastu head ja meile endiselt meeldib üksteise lähedus ja meil on füüsiline hea klapp. Nii et kõva vundament on olemas. Aga ei leia hetki. Kui teismeline laps magab kõrvaltoas ja jääb meist hiljem magama, siis ei saa seksi vabalt nautida, ei teki sellist fiilingut ka, et tahaks ja lõpuks oleme liiga väsinud.
Lisaks on lastega igasuguseid probleeme, mitte väga suuri, aga piisavalt, et mind vahest nagu tühjaks sidruniks tõmmata. Ühel käitumisega, teisel iseendaga, psühholoogiliselt. Kolmas on õnnetu, et ta oma lemmikspordialal andekas ei ole ja trenn pole soovitud tulemusteni viinud.
Tunnen, et olen mandunud. Vahest õnnestub mehega kahekesi midagi toredat teha, nautida. Aga seda pole minu jaoks kunagi nagu piisavalt. Vahest ka reisime kahekesi, kasvõi mõnda teise Eesti linna, käime mõnel kultuuriüritusel ja ööbime hotellis. Naudin hetke, jah, aga jääb tunne, et tahaks veel. Nagu oleks kommikarbist ühe kommi saanud, aga tegelikult sooviks rohkem. Koju tagasi jõuda on alati natuke masendav.
Raudkindel on see, et kui mul lapsi poleks, siis ma ei oleks ka rahul. Ehk olengi tüüp, kes ei oska rahul olla.
Teema: Vingun, et pereelu nüristab. Vabandan, keda riivab.
Aitab näiteks, kui vähem tööl käia, soovitan. Iga päev tööl käimine oleks kohutav.
Võib arvata, et 50% inimestest mõtleb mõnes eluetapis nii. Ja see läheb varsti üle :). Ja siis tuleb jälle. Ja siis läheb üle. Jne.
Soovitan ka vähendada töökoormust, seda saab ehk muuta. Muidu aga, eks need aastad olegi naise elus kiiremad ja töörohkemad, kuid…siis ollakse veel noor ja ka jaksatakse. Kui oled 58 aastane, lapsed suured ja kodust läinud, ja vaba aega ka rohkem, siis avastatakse, et mida sa ikka jooksed, kui jalad haiged, mida sa ikka seksid, kui enam mees ei taha või ei jaksa, mida sa ikka magad, kui unehäired on, kuigi kunagi sai endale lubatud, et tuleb aeg, kui magan.
Muuda natuke ja sa näed, et probleemi pole.
Suuresti nagu minu kirjutatud oleks see postitus, tunnen ka hetkel samamoodi, ainult selle vahega, et mul on lapsed alles väikesed (1 ja 5).
Lootsin, et kui nad suuremad läheb kergemaks aga nüüd sinu postitust lugedes peab selle lootuse vist maha kandma. Tunnen ka vahepeal, et see rutiin ja argised toimetused ajavad hulluks. Pidev söögi tegemine, laste järelt koristamine, lasteaeda ja trennidesse sõidutamine, pesu pesemine jne jne, lõppu ei ole kunagi. Tahaks mehega kvaliteetaega koos aga selleks ajaks kui 5ne on magama jäänud, mis juhtub alles 21.30 ajal oleme mõlemad oma päevast nii väsinud, et mingit kvaliteetaja veetmist küll ei toimu. Kui saangi võtta omal pool päeva vabaks, et mõne sõbrannaga sööma või kinno minna siis tundub see ainult narritamisena, tahaks nädalaks palmisaarele hoopis. Mehega muidu suhted head, oleme suutnud oma suhet hoida ja selle üle on mul väga hea meel aga igatsen seda niisama koos olemist paarina.
Mõista, mõista, kes saaks/võiks/peaks nüridat vahedamaks lihvima?
Aitab näiteks, kui vähem tööl käia, soovitan. Iga päev tööl käimine oleks kohutav.
Vähem tööl käimine tähendab tavaliselt ka vähem raha, nii et mille eest seda kontserti, kino, reise jms siis finantseerida? Või peaks ehk mees tööd juurde võtma?
Lahuta!
Olen vist ka selline….mitte eahul olija. Tegelt üritan alati asjadesse positiivselt suhtuda, aga mis siiski väga isiklikud, siis leian ikka mingi põhjuse, mis mind häirib. Kirjutasid üsna sarnaselt nagu minust. Ka lapsed sarnases vanuses, aga tegemist vahel vaat et rohkemgi, kui pisematega. See pidev kuulamine, aitamine, motivedrimine , organiseerimine jne. väsitab. Suuremal ka sellised psüühilist sorti mured. Käin veel lisaks täiskohaga tööl, kus pean ka ju endast 100% andma. Ja siis kodused tööd. Tahaks vahel lihtsalt üksi välja minna ja miskit teha, aga ei leia ei aega ega jõudu. Ja ka seda õiget seltskonda mitte. Mees on nagu on. Miskit halba pole, aga olen ka temast väsinud.Füüsilist lähedust ei taha enam ammu. Ja nii me siis elame. Otse halba miskit pole, aga täiesti rahul ka pole.
Mina olen selle aja üle elanud, kui lastega oli vaja pidevalt tegeleda. Lapsed võtsid tohutu aja. Samas ega ma oska öelda, kas see kõik trennidesse vedamine, söögi valmis tegemine, koristamine, õppimine nendega nii kaua, oligi üldse vajalik. Ma olen näinud teistel palju iseseisvamaid lapsi. Nüüd ma küll motiveeriks, kuulaks, aitaks neid, aga neile tundub see liiga pealetükkiv. Eg nad taha kuulata. isegi 13a mitte. nii et jääb see ka minimaalseks. Tundub, et parim on see, kui sa midagi ei ütle.
Aitab näiteks, kui vähem tööl käia, soovitan. Iga päev tööl käimine oleks kohutav.
Vähem tööl käimine tähendab tavaliselt ka vähem raha, nii et mille eest seda kontserti, kino, reise jms siis finantseerida? Või peaks ehk mees tööd juurde võtma?
Aga palju siis neid ikka on ,kes igal ajahetkel kõike saavad?
See üks üsna lühike periood mu elus, küll jõuab. Kui kõik lapsed on teismelised, siis nad enam ei taha pidevalt meiega koos olla ja siis saab rahumeeli käia kinos ja sundida lapsi, et need ise perele õhtusöögi valmis meisterdaksid. Seksiga on keerulisem kui teismelised majas. Aga need hetked, mil olete ilma lasteta kodus, peab kõhklematult ära kasutama. Trennidesse vedamist mina ei tee, lahendan logistilised puzzled vastavalt bussigraafikule ja kui ikka bussidega ei saa, siis ma seda trenni lastele valikuvariandina välja ei paku. Mina ei suuda nii rutiinset elu elada, et laste hobid mind vangi võtavad. Ja kui mina juba saan sellega hakkama (elame maal, kool on maal, trennid linnas, ühistransporti 1 võimalus linna saamiseks ja üks võimalus koju saamiseks), saad ka sina leida need logistilised võimalused, mis vabastavad sind laste transportimisest. Kui see on sinu valik.
Kas sa aga tahaksid olla laps? Kui ma vaatan oma laste kohustusi, ega see elu ka ole lihtne. Hommikust u 16-ni on kool. siis on trenn/kui on. ja siis tule koju ja õpi matemaatikat, füüsikat, keemiat, vene keelt. see kõik peab selgeks saama järgmiseks päevaks. u 4 tunniga. oleks siis et see saab läbi sellega, kui õppisid ära. järgmine päev uuesti, aga teised ained.
Kui ma mõtlen sellele, siis töö on töö. aga peale tööd on ikka aeg, mil aju eriti ei pea pingutama. koristad, teed süüa, käid poes, pesed. muidugi on vaja lastega tegeleda.
aga kui vaadata helgemt poolt, on ema olla vast kergem kui õpilane. Vähemalt ei pea teatud ajaks midagi ära õppima. Keegi ei kotrolli, kui selgeks järgmiseks päevaks midagi said.
aga on ka emasid, kes ise käivad laste ja pere kõrvalt koolis. Neil on küll tamp taga.
No tegelikult on sul kõik hästi! ära keskendu negatiivsele, see on kõikide inimeste tavaline pereelu, kui neil on kõik korras. Lahuta, saa omale kärgpere/ mata mees/ saa mõni haigus ja vaata siis, kui mõnus elu on. Sul on praegu puha lill 🙂 Kõik on terved, kõik toimib. Jah, väsitab, aga see ongi tavaline elu.
Minu vanemad ütlevad praegu, et neil pole nii mõnusat elu kunagi olnud- lapsed suured, t66l käima enam ei pea, hoia ainult lapselapsi, kes tuuakse mõistliku vahega ja kes on juba suht suured, saab nendega lõbutseda, on hea abielu 43a, kodu ja parasjagu tegemisi, oleks ainult tervis veel kaua vastu peaks. Sellist aega ootan mina ka, praegu olen sinuga ühes paadis.
Nüristab jah, kahjuks kui aru sain, oli juba hilja. Mina vajan kah vaheldust, elevust, actionit, oma aega, värskeid armumisi, elamusi. Aga ega see lahutamine ka ei aita, lapsed tuleb ja ikka üles kasvatada ja isegi kui lapsed isaga jääks tuleb neile ju raha maksta, ega siis just palju elu nautimiseks ei jää. Ootan igal juhul pikisilmi kui lapsed 18 täis.
Mulle tundub ka siin osa probleeme välja mõeldud… Miks teismelistega majas seksida ei saa, elate 1toalises? Trenn valige, kuhu nad ise saavad minna, sooja sööki saavad koolis, õhtul saavad ju ometi ise võileiva, puuvilja v jogurti kapist kätte, õpivad ise, tegevust leiavad ka sõpradega.
Mulle tundub ka siin osa probleeme välja mõeldud… Miks teismelistega majas seksida ei saa, elate 1toalises? Trenn valige, kuhu nad ise saavad minna, sooja sööki saavad koolis, õhtul saavad ju ometi ise võileiva, puuvilja v jogurti kapist kätte, õpivad ise, tegevust leiavad ka sõpradega.
Mina näiteks ei oska hiirvaikselt seksida, suurest pingutusest vaikselt hakkama saada, kaob kogu nauding ära, ei kipu märjakski minema, kui ei saa lõdvestuda. Ja teadmine, et laps pealt kuulab (meil näiteks vanem laps on hiirvaikselt oma toas raamatut lugemas ja kuuleb kõike) ajab ka kohe igasuguse seksiisu ära. Polsterda või magamistuba ära.
Muus osas olen nõus.
Noh, mõned aastad veel ja lendavad lapsed pesast välja….siis vbl pole rahul sellega, et aega ainult mehega veetma peab:)
Nüristab jah, kahjuks kui aru sain, oli juba hilja. Mina vajan kah vaheldust, elevust, actionit, oma aega, värskeid armumisi, elamusi. Aga ega see lahutamine ka ei aita, lapsed tuleb ja ikka üles kasvatada ja isegi kui lapsed isaga jääks tuleb neile ju raha maksta, ega siis just palju elu nautimiseks ei jää. Ootan igal juhul pikisilmi kui lapsed 18 täis.
Üldiselt minu meelest pereelu ei sega kuidagi neid elamusi saamast, kui peres on kaks lapsevanemat. Saab ju korda-mööda käia elamusi ostimas. Meie käimegi nii. A la 2 nädalavahetust oled laste päralt, ühe enda päralt. Vahel olen ka nädal aega järjest kodust ära. Mõni teine nädal tuiskab hoopis mees maailma mööda ringi. Ainus asi, mida jah tuleb veidi vähem kui tahaks, on mehega koos seiklemas käimine. Aga seda ka seepärast, et kõik meie lapsed ei ole veel suured teismelised. Armumistega on jah natuke keerulisem, kui oled juba pere soetanud.
Kas sa aga tahaksid olla laps? Kui ma vaatan oma laste kohustusi, ega see elu ka ole lihtne. Hommikust u 16-ni on kool. siis on trenn/kui on. ja siis tule koju ja õpi matemaatikat, füüsikat, keemiat, vene keelt. see kõik peab selgeks saama järgmiseks päevaks. u 4 tunniga. oleks siis et see saab läbi sellega, kui õppisid ära. järgmine päev uuesti, aga teised ained.
Kui ma mõtlen sellele, siis töö on töö. aga peale tööd on ikka aeg, mil aju eriti ei pea pingutama. koristad, teed süüa, käid poes, pesed. muidugi on vaja lastega tegeleda.
aga kui vaadata helgemt poolt, on ema olla vast kergem kui õpilane. Vähemalt ei pea teatud ajaks midagi ära õppima. Keegi ei kotrolli, kui selgeks järgmiseks päevaks midagi said.
aga on ka emasid, kes ise käivad laste ja pere kõrvalt koolis. Neil on küll tamp taga.
Natuke imelik vaatenurk ja küsimus ka. Sest meie siin oleme ju selle etapi elust kõik läbi teinud omal ajal. Kui palju trenne ja ringe võtta, see on juba oma valik. Ka see on oma valik suures osas, kui kaugel on koolid kodust. Kas lapsi veetakse või käivad ise.
Lisan juurde veel, et mina käisin koolis ka laupäeviti omal ajal, oli küll lõunani, aga siiski koolipäev. Ja ma ei võrrelnud isegi, et kas emal on kergem, kui meil, lastel. Meie emal oli 4 last, ja kolm olid selles vanuses, kes käisid koos koolis. Mis minu emal puudus oli see, et meid ei veetud autoga(autot polnud) ja meie õdedega õppisime ise, ilma vanemate abita, nii oli meil kombeks ja ise pusisime, tüdrukud ikka püüavad rohkem ja olime keskmised ehk natuke üle keskmise(tunnistusel paar kolm ikka oli). Mõni päev oli rohkem õppida, mõnel teisel vähem. Maakool.
Ema aga tõusis iga päev enne meid, kell 5.30, tegi hommikusöögi ja hubase ärkamise(söögilõhn ja soe tuba). Ja meie ema oli hiline sünnitaja tol ajal, nii et ta polnud noor, kui meie põhikoolis olime.
Inimesed tihti teevad maha lahku läinud paare, aga meil on sinu kirjeldatud elu mehega kõik olemas kuna mul on olemas ka eksmees. Kaks nädalavahetust kuus saan lapsest puhata ja käiagi mehega kinos, kahekesi spaas, seksida ja elada täiskasvanute elu. Igal asjal elus on omad plussid, leidkem nad üles ja ärgem mõistkem hukka peresüsteeme, mis teile võõrad, aga mis isegi rohkem vabadust annavad, kui üks tavaline mitukümmend aastat kestnud abielu ühe ja sama inimesega, lapsed 24/7 turjal.
ärgem mõistkem hukka peresüsteeme, mis teile võõrad, aga mis isegi rohkem vabadust annavad, kui üks tavaline mitukümmend aastat kestnud abielu ühe ja sama inimesega, lapsed 24/7 turjal.
Siin teemas polegi seda ega muud ju hukka mõistetud? Ja see, et sinul see toimib, ei tähenda, et teistel sama on.
Need, kes siin soovitavad, et ärge siis pange lapsi trennidesse kui nad sinna ise mindud ei saa, siis isegi kui ma teda trenni ei paneks, lasteaeda pean ju teda ikka sõidutama ja elan riigis, kus alla 12 aastased lapsed ei tohi üksi ringi seigelda ega ise kooli minna. Mina olen ka üks nendest, kelle jaoks hiirvaikne seksimine, et lapsed jumala eest ei kuuleks on täielik jama. Aga noh parem kui mitte midagi ilmselt. Aga selle kommentaariga olen tegelikult nõus, et üskõik, millise peremudeli järgi elatakse ja ükskõik mis vanuses on lapsed elu lastega on alati väsitav aga tuleb leida üles need positiivsed asjad ja olla tänulik selle üle, mis meil olemas on.
Ma tunnen sama, ainutl et lasped on 3a ja 1 a:D Õnneks nüüd juba saame mehega koos väljas käia, kui lapsehoidja leiame – st pisem ei olnud nõus pudelit võtma ja enne ei saanudki kuskil käia, kui olin ta une-eelsest piimast võõrutanud, jumal tänatud, minu tavapärselt ni memmekal lapsel läks see imelihtsalt.
Aga me ei oska nädalavahetuseti mitte muhvigi teha mehega. Just koos perega. Lapse on nii väikese dveel, et mitte kuhugi nagu ei sobi minna, eriti just noorema lapse tõttu. T aon ka selline rahmeldis, et ei püsi pudelis ka paigal, mis tähendab, et ma lihtsal tkeeldun minemast külla tuttavatele, kellel on kodus trepp – siis üks meist sela trepi peal ongi ainult (trepid olid ka vanemal lapsel selles vanuses lemmikud).
Muuseumid ilmselt ei pealu veel ka 3aastast, 1 aastast ammugi mitte. 1-aastasega uisutama veel ei lähe, 3-aastasega juba võiks, aga siis pole enam kogupereüritus. jne
Või oleme lihtsal tsaamatud, et midagi teha ei oska ja nii me passimegi kodus ja käime õues jalutamas, mis on ju laste seisukohalt tore, neile meeldib, aga endal on selline mandumise tunne…
Soovimata kurja kraaxuda, aga kui teemaalgataja mees koos lastega mõnes õnnetuses surma saax, olex probleeme kohe rohkem.
Kui teemaalgataja ise surma saax, olex (loodetavasti) tema mured murtud, aga mees, lapsed & muud lähedased jääx natuke õnnetux vist.
Kuni on elu, seni saab alati ise midagi paremax muuta.
Ma tunnen sama, ainutl et lasped on 3a ja 1 a:D Õnneks nüüd juba saame mehega koos väljas käia, kui lapsehoidja leiame – st pisem ei olnud nõus pudelit võtma ja enne ei saanudki kuskil käia, kui olin ta une-eelsest piimast võõrutanud, jumal tänatud, minu tavapärselt ni memmekal lapsel läks see imelihtsalt.
Aga me ei oska nädalavahetuseti mitte muhvigi teha mehega. Just koos perega. Lapse on nii väikese dveel, et mitte kuhugi nagu ei sobi minna, eriti just noorema lapse tõttu. T aon ka selline rahmeldis, et ei püsi pudelis ka paigal, mis tähendab, et ma lihtsal tkeeldun minemast külla tuttavatele, kellel on kodus trepp – siis üks meist sela trepi peal ongi ainult (trepid olid ka vanemal lapsel selles vanuses lemmikud).
Muuseumid ilmselt ei pealu veel ka 3aastast, 1 aastast ammugi mitte. 1-aastasega uisutama veel ei lähe, 3-aastasega juba võiks, aga siis pole enam kogupereüritus. jne
Või oleme lihtsal tsaamatud, et midagi teha ei oska ja nii me passimegi kodus ja käime õues jalutamas, mis on ju laste seisukohalt tore, neile meeldib, aga endal on selline mandumise tunne…
Absoluutselt ei pea kogu pere koos väljas käima. Minge kumbki üksi ühe lapsega, kahekesi ühe lapsega (hoidja ju on?), üldse kahekesi jne.
Ma tunnen sama, ainutl et lasped on 3a ja 1 a:D Õnneks nüüd juba saame mehega koos väljas käia, kui lapsehoidja leiame – st pisem ei olnud nõus pudelit võtma ja enne ei saanudki kuskil käia, kui olin ta une-eelsest piimast võõrutanud, jumal tänatud, minu tavapärselt ni memmekal lapsel läks see imelihtsalt.
Aga me ei oska nädalavahetuseti mitte muhvigi teha mehega. Just koos perega. Lapse on nii väikese dveel, et mitte kuhugi nagu ei sobi minna, eriti just noorema lapse tõttu. T aon ka selline rahmeldis, et ei püsi pudelis ka paigal, mis tähendab, et ma lihtsal tkeeldun minemast külla tuttavatele, kellel on kodus trepp – siis üks meist sela trepi peal ongi ainult (trepid olid ka vanemal lapsel selles vanuses lemmikud).
Muuseumid ilmselt ei pealu veel ka 3aastast, 1 aastast ammugi mitte. 1-aastasega uisutama veel ei lähe, 3-aastasega juba võiks, aga siis pole enam kogupereüritus. jne
Või oleme lihtsal tsaamatud, et midagi teha ei oska ja nii me passimegi kodus ja käime õues jalutamas, mis on ju laste seisukohalt tore, neile meeldib, aga endal on selline mandumise tunne…
Ära mõtle, et lastega ei saa kuhugi minna ja miski neid ei huvita. Kõike saab ja kui rahulikult harjutad, siis võivad lapsed sind üllatada.
Trepid on probleem pisikestega tõesti, aga heade sõprade või vanavanemate juures saab trepi ju barrikadeerida ja mida rohkem käia, seda rutem saab laps selgeks, et trepp ei ole mängimise koht. Aastasega uisutama ehk veel tõesti vara minna (2a meeldis, eriti kui selgus, et issi ka ei oska), aga kelgutada on tore kogu perega. Muuseumi tasub ka minna, nt Kumus on lausa spetsiaalsed lastehommikud, on muuseume, kus saab asju katsuda ja proovida jne. Loomaaed, kontsert, teatrietendus, kino, veekeskus, lühikesed matkarajad – võimalusi on tohutult.
Minu elu on täpselt samasugune nagu teemaalgatajal. Elu käib ainult kontorilaua tagant pliidi ette ja tagasi. Lapsi on 3,üks neist erivajadustega, nii et 90% minu ajast on perele pühendatud. Väga harva saan teha asju, mida ma ise naudin.
Aga ma ei kurda, sest pere planeerides ja lapsi saades teadsin täpselt, millise valiku teen. Mul ei ole sellist illusiooni, et pean kõik head asjad korraga saama – nii suure pere, hea töö kui ka palju vaba aega. Lepin sellega, et elan enda valitud elu ja seda enam ümber muuta ei saa. Pealegi ei ole see elu halb. Arvan, et paljud pere ja lasteta naised sooviksid sellist elu, nagu mul.
Ma tunnen sama, ainutl et lasped on 3a ja 1 a:D Õnneks nüüd juba saame mehega koos väljas käia, kui lapsehoidja leiame – st pisem ei olnud nõus pudelit võtma ja enne ei saanudki kuskil käia, kui olin ta une-eelsest piimast võõrutanud, jumal tänatud, minu tavapärselt ni memmekal lapsel läks see imelihtsalt.
Aga me ei oska nädalavahetuseti mitte muhvigi teha mehega. Just koos perega. Lapse on nii väikese dveel, et mitte kuhugi nagu ei sobi minna, eriti just noorema lapse tõttu. T aon ka selline rahmeldis, et ei püsi pudelis ka paigal, mis tähendab, et ma lihtsal tkeeldun minemast külla tuttavatele, kellel on kodus trepp – siis üks meist sela trepi peal ongi ainult (trepid olid ka vanemal lapsel selles vanuses lemmikud).
Muuseumid ilmselt ei pealu veel ka 3aastast, 1 aastast ammugi mitte. 1-aastasega uisutama veel ei lähe, 3-aastasega juba võiks, aga siis pole enam kogupereüritus. jne
Või oleme lihtsal tsaamatud, et midagi teha ei oska ja nii me passimegi kodus ja käime õues jalutamas, mis on ju laste seisukohalt tore, neile meeldib, aga endal on selline mandumise tunne…
Mida rohkem lastega käia igal pool seda kiiremini ju nad õpivad käituma ja olema. Muuseumidest äge on kindlasti näiteks loodusmuuseum. Nukuteatris on ka osad etendused juba päris pisikestele jnejne. Natuke ringi vaadata, siis leiab küll ja veel kohti, kus väikeste lastega käia.
Sõprade juures käimisest ma samuti ei loobuks. Valvate mehega korda mööda aga teine saab ju ikka samal ajal seltskonnas olla. Või siis tõesti lihtsalt midagi ette tõsta. Kui tegemist sõpradega, siis ma küll ei tunneks imelikuna ennast, et selline ettepanek teha. Samas olen ma seda meelt, et külla minnes peab ikka lapsi valvama ja võõras elamises kappe tuustida vms ei tohi lasta.
Hetkel tundub küll, et sa mõtled natuke üle 🙂 Aastased lapsed ongi ühed parajad aktivistid aga see ei tähenda, et peaks nendega ainult kodus istuma.
Loodusmuuseum oli mu laste jaox ka superhitt. Sama tänavat mööda edasi tiriti mind igal aastal Meremuuseumi, aru ma ei saa, mis neile seal meeldis. Kunstinäitustel & kergema klassika kontsertidel käisime, & igas Tallinna tornis, kuhu lubati ronida. Kuna raha toona eriti ei olnud, hoidsin silmad lahti, tasuta lõbustusi jätkus, nt Eesti Panga lahtiste uste päev oli mullegi hariv, lapsed lustisid pilvepiirini. Kaitseliidu kuulipildujail käputasid, rabarajal rändasid, veidi suuremana surnuaial võistlesid, kes leiab kõige nooremana surnu haua.
Väikelastega sõpru on ikka kylas käinud, ohtliku barrikadeerime ära, ohutu anname möllamisex kätte. Elu läheb edasi, põnnid kasvavad pubekatex, teismelised inimestex.
Juhul, kui me jaxame nendega piisavalt koos tegutseda.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
