Noh, esiteks, need tunded on normaalsed, aga ma siiralt ei saa aru, kuidas sa oma murele lahendust ei näe? Visake lapsed vanaema-vanaisa juurde, kui seda pole, vōta keegi hoidja, kes neile süüa teeb, ise pōrutage 24h kuhugi hotelli kodukohast kaugemale, ōhtul minge kinno ja sööma, pärast seda nautige hotellivoodit ja korras. Vōi, jummala eest, minge kasvōi teatrisse! Kuidas pole aega, teater algab kell 19, vōtad peale tööd valmistoidu kuskil ja viskad lastele, ise lähete välja! Neid olukordi ei tule ju tihti ette, vast elavad üle, vanus ka juba siuke. Selle “aga ma ei saa mōtteid lastest eemale” asja vastu aitab see, et seletad neile, et teil vaja mehega natukene eemal olla aga sa soovid teada, kuidas neil läheb, et nad vahepeal smsiksid ikka. Kui tead, et kōik ok iga paari tunni tagant, siis mis sa ikka põed. Küll teil mehega on mōlemal samal ajal töövaba aeg ka mingi aja tagant. Ja kui ei, mine üksi! Laup hommikul mine kohvikusse hommikusööki sööma, siis kinno, muuseumisse, kasvōi jalutama! Variante on niii palju, tundub hetkel, et sa lihtsalt ei viitsi ega taha mōelda lahendustele.
Ja kui sul niiiiii kopp ees on toidutegemisest, mis sa vaaritad siis iga päev. Telligi vahel kuskilt ja viska jalad seinale, juba kord kuus mitte vaaritada aitab vaimsele seisule palju kaasa. Vōi minge perega välja sòöma. Vōi tee midagi no niii lihtsat, et see peaaegu ei loegi söögitegemisena. Vōib “mōttetu kuluna” tunduda, aga usu mind, sinu vaimne tervis maksab palju palju rohkem, hiljem psühholooge külastades ja antidepressante süües(läbipōlemine pole naljaasi!) läheb rohkem raha 😉
Lihtsalt, mul 2 last, täpselt aastase vanusevahega(4&5 aastane) ja sa vōid ette kujutada, kui hulluksajav see kombo on. Esimesed 3 aastat elasime neljakesi veel pisikeses 2-toalises ka, privaatsust null, peadjalad koos, polnud meeldiv. Ja ega meil ka üüratult raha pole, maksame majalaenu ja ma teenin miinimumi(täiskohaga ei saa, keegi peab lapsi sōidutama ja kodus veidigi korda hoidma), aga iga poole aasta tagant lubame endale 24 h lastest ja kodust eemal, käime kui vōimalik kahekesi teatris, väljas söömas jne, saame ilusti arved makstud ja raha kōrvale ka pandud selle kōrvalt. Lihtsalt mu ämm tegi ka selle vea, et 16 aastat jutti keskendus ainult laste sōidutamisele,kodu koristamisele, söögitegemisele ja pōles ikka korralikult läbi, ütles, et oleks kriisi ajel, mis ammu juba vindus, peaaegu kogu pere maha jätta. Hakkas siis hoopis ülikoolis käima ja üksi reisimas, taastas oma meelerahu ja tuletab mulle pidevalt meelde, et see pole naljaasi, slprst luban eelarvesse ka asju endale / mehega kahekesi tegemiseks.
