Teema: visiitsuhe, mis edasi?

mina nimetaks asju nende õigete nimedega. see, mis sul on, ei tundu eriti suhe olevat. see on pigem seksisõprus. see on sama olukord, kui kooselus naised kujutavad juba ette, et on nagu juba päris abielus.

taoline teema hiljuti oli siin, ei oska linki lisada hästi 😀

http://www.perekool.ee/index.php?id=43743&class=forum_schnell&action=view_post&post=8964836

Oma tutvusringis on kõik kolimised kellegi pinnale toonud hulgaliselt jamasid, sest üks nagu ei mahu hästi teise pinnale. Kasvõi juba asjade mõttes. Tuleb näiteks mees koos oma hobiga, milleks on arvutid. Ja vajab kohe poolt tuba :):) Ja kohta kus saab keskenduda ja teda ei segata. Nii et vaata kõigepealt oma kodus sellise pilguga ringi. Sellise asja peale ju ei mõtle enne, tähtis ju ainult,et kallis inimene lähedal oleks.
On ka variant, et keegi ei koli kellegi pinnale, vaid luuakse uus ühine kodu. Aga enne seda peab tulema ikkagi väga konkreetne ettepanek edasise ühise elu elamiseks. Kui seda pole, siis teine pool ei võta sind üldse kooselamise väärilisena. Kui pole kooseluvääriline, siis on sinu kord mõelda, et kas sa üldse sellist suhed vajad. Kui juba ette näed, et mingid nurgad hakkavad häirima, siis on sul võimalus. Kui mees teeb ettepaneku kooseluks, võtta kooselamine pikalt läbiarutada. Ja kui sa ei suuda mehele öelda, et tema mingi omadus sulle pinda käib, siis kindlasti sellist kooselu alustad ei tohi. Ennast allasuruda ja pidevalt sisemiselt piinelda võimalik et 30-40 aastat, on sul seda vaja ?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui kaua olete olnud visiitsuhtes? Mis on plussid ja miinused ja kas on plaanis millalgi kokku ka kolida.
[/tsitaat]

Ja muidugi kirjutage, kelle veel nii on olnud.

Elasime 2 aastat visiitsuhtes. Siis leidsin endale töökoha tema lähistel ning leppisime kokku, et kui tuleb siis tuleb ja kui mitte, siis mitte 🙂
Ja nii see oli: kolisime kokku, siis läks veel paar aastat ning abielu ja 2 last… Nurki vahel lihvime siiani, eks lapsed tõid neid nurki ka juurde nagu tavaliselt, aga yldjoontes oleme senini hakkama saanud 🙂
Iva polegi ju tegelt visiitsuhtes vaid, et mis siis saama hakkab kui päris kooselu saabub.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ei-ei ma pole mingi mooramehe võrku langenud. ma ei kannata absoluutselt mingisuguseid tõmmusid moslemeid[/tsitaat]No siis pole perekooli arvates muretsemiseks põhjust. Jumala turvaline värk. Püsiva suhte aluseks on see, et mees oleks eestlane ja soovitavalt samast linnast/külast. Muu on teisejärguline.

Olime poolteist aastat visiitsuhtes. Kohtusime Eestis, käisin veel ülikoolis. Kuna ma polnud ilma diplomita nõus Eestist lahkuma, siis ei jäänud lihtsalt muud üle. Loomulikult olid igatsus ja taaskohtumise rõõm suured, selle tagajärjel nautisime igat koos oldud sekundit (peamiselt siis nädalavahetusi) ning ei raisanud neid kunagi tülitsemisele või tujutsemisele. Huvitaval kombel on see harjumus siiani sisse jäänud. Meil tegi asja lihtsamaks teadmine, et niipea, kui mul diplom taskus, lõpeb meie visiitsuhe ning kolime kokku. Omandatud rahvusvaheline eriala on mulle siin riigis väga eduka karjääri taganud. Raskeks tegi selle aga kallid lennukipiletid ning omal ajal kehtinud 90 päeva nõue, ehk siis mingi perioodi jooksul ei tohtinud mina EU-s ja tema EU-st väljas veeta rohkem kui 90 päeva. Peatselt oli tal pool passi Eesti tolli templeid täis ja vaene tolliametnik veetis kümneid minuteid, et tema Eestis oldud päevi kokku lugeda. Tänaseks oleme juba üle 10 aasta koos olnud, peres on kaks last, välja näeme ikka nagu värskelt armunud. Sügisel käisime kaugel eksootilisel reisil ilma lasteta, kõik pidasid meid alles eile abiellunud paariks, kes oli oma mesinädalaid veetmas. 8 abielu-aasta ja 2 lapse kohta tehti ainult suuri silmi. Ehk nagu eelpool kirjutaja mainis, meie kooselu on siiani olnud üks lust ja lillepidu.