Sina, kes sa mõtled ainult sellele, et sa oled noor, et sul peab olema lõbus, kas sul ei ole vanemaid või vanavanemaid, keda sa peale suuri üritusi külastad ja koroona neile viid. Kui su 60a isa või 80a vanaema sureb sinu toodud koroonasse, kas sa siis ütled ka, et ahh, vanad peavadki eest ära surema.
Minu emal on vähk, minu isal on kopsud haiged, nad on alles 60 aastased, koroona oleks neile fataalne. Nad on mu laste lemmikvanavanemad, vanaema hoiab ja poputab, vanaisal on veel tuhandeid jutte, mida mu ajaloohuvilisele 9a pojale rääkida. Nad tahavad ka süüa, nad peavad ka käima poes, võibolla käivad nad samas poes kust sinagi peale järjekordset olengut keha turgutamiseks aineid varud. Sa nakatad neid ja minu ema, kellel on veel heal juhul aasta-paar elada, sureb nädala möödudes, minu isa, kellel oleks veel kakskümmend aastat ees, sureb kahe nädala pärast. Need surmad jäävad sinu hingele kulla “elu ei saa seisma jääda, pidutsen palju jaksan, mask on vastik, vanad peavadki surema”.
Mul on 80a vanaema, maailma parim vanaema, istub päevad läbi kodus, sest keegi tema kolmest lapsest, kümnest lapselapsest ja neljateistkümnest lapselapselapsest ei arva, et ta on nii vana, et peaks ära surema, kõik tahavad, et teda jätkuks veel paljudeks aastateks, aga nende tobude tõttu, kes maski kanda ei taha, pidutsevad kambaga ja sheerivad viirust, nende tõttu peab ta veel oikui kaua üksinda kodus istuma ja lastele läbi akna ainult lehvitama.
Elu on näidanud, et sellised mina ja maailm tüübid saavad üsna pea ise omal nahal kogeda kui rumalad ja väiklased nad olid.