Teema: Võiks selle kingihulluse lõpetada ükskord

Mul on kogemus kolme lapsega. Ühes on väga mõnus süsteem, et idee hõigatakse välja, kedagi osalema ei sunnita.  Kogutakse enne kingifondi raha ja vaadatakse, mis selle eest saab. Kedagi ei aeta taga, et sul ja sul maksmata. Ongi rangelt vabatahtlik.  See, kes kingi teeb, otsustab ise, mis teha. Mingit kiunu ja kaklust pole.

Teise lapse grupis käib see klassikaline nuiamine, et vot kink sai selline, makske nüüd. Tegin ettepaneku, et olgu vabatahtlik kogumine ja siis kink. Ei. Selline kinkimine tekitab tõesti ebameeldivust ja usun, et ka õp ei taha kakeldud kinki.

Kolmanda lapse lasteaed pigem jälle mõistlik. Summad tagasihoidlikud. Kingikaklust samuti pole.

Mulle endale meeldib kinkida, aga see peaks 100% vabatahtlik olema.

Väga nõus selle teemaga. Meil läks lasteaias 15 eurot lapse kohta, aga selle eest said kingi 3 õpetajat ja laps ise ka. Aga asi polegi niivõrd rahas, kuigi erinevate trennide ja ringide peale kokku koguneb juba korralik summa, vaid selles kingistressis. Kinkimist peetakse justkui kohustuslikuks, samas keegi seda träni ei soovi ja kinkija peab veel lisaks stressama ja võib-olla veel oma kõhu kõrvalt selleks raha näpistama. No milleks?

Minu päritoluperes tehakse juba aastaid loosipakke ja ma arvan, et varsti ei tehta enam neidki. Lastele toovad kõik vanemad ise kingid kaasa jõuluõhtule. Elukaaslase peres aga käib see suur kohustuslik kingitrall. Kvantiteet üle kvaliteedi, konkreetselt kotitäis odavat träni kõigile. Ostaks siis sama raha eest vähemalt ühe korraliku asja, aga neil on kombeks, et kingikott peab olema suur. Samal ajal kurdavad mehe pereliikmed pidevalt, et raha vähe ja muretsevad juba kuid varem, et mida siis ikka kinkida? Kuigi me üritame saadud kingitusi kasutada, siis julgelt pooled asjad lähevad kohe kas uuskasutuskeskusesse või kuskile riidekonteinerisse. No kui mul on lastele olemas hoolikalt valitud, korralikud, funktsionaalsed asjad, siis ma ei hakka lapsele isegi ühte korda selga panema mingit suvalist ludri riideeset, mille puhul ma näen kohe, et see sooja või vett ei pea. Ei anna alla aastasele kätte mänguasja, kus peal suurelt kirjas, et alla 3a ei sobi ja mille küljest juba ainult peale vaadates väikeseid juppe ära kukub. Rääkimata riietest, mis sobivad 2 korda vanemale lapsele ja mis parajaks saades pole suure tõenäosusega enam hooajas.

Siis tekib küll küsimus, et milleks see kõik. Milleks see mõttetu rahakulutamine, stressamine ja kokkuvõttes ei too need kingid isegi rõõmu?

#3916776:

Ei teegi tuska teise pere traditsioonid, teised tehku mis tahavad. Lihtsalt sellised kohustusliku ohhootamise ja salmikestega jõulud on olnud ka minu valus piin nii umbes 20 aastat. Kohutav kohustus. Alles eelmisel aastal õnnestus painajast vabaneda, suguvõsa tüli ja mittemõistmise hinnaga. Ja oiiii kui magus on jõulurahu omas kodus, vaikne küünlaleek, misiganes meelistegevus, muusika. Ei mingit kingistressi, ei mingit kohustuslikku näidendit. Veelkord, ma ei kirjuta kellelegi midagi ette, aga miks inimestel on õigus mulle ette kirjutada, et täiskasvanud inimene peab endale mingil konkreetsel päeval kingitusi pakkima ja kambas luuletusi ja laulukesi esitama?!

Seda on mul küll raske mõista, miks sa seda piina 20 aastat kaasa oled teinud? Ei ole ju mingit kohustust jõulujanti kaasa teha, võibki vabalt oma kodus küünlaleeki ja teed nautida. See on väga ilus ja väga normaalne.

Mida teen kogu jõulujanti kaasa, sest ma tahan seda kaasa teha. Isegi kui ma ise korraldaks asja teistmoodi, mul on ikkagi rõõm kaasa teha, kui ma näen, et teisele inimesele see niipalju rõõmu valmistab.  Kui ämm ja äi saavad rõõmu tunda selle üle, et kogu nende pesakond on koos ja see kõik on justkui nende elutöö. No milleks seda halvustada või seal piinelda. Saaks alati ju omaette koju jääda. Kui mu kohaleminek neid rõõmustab, siis ma lähen kohale ja rõõmustan neid sellega, päriselt ja siiralt. Sest nad on selle üle rõõmsad. Neid kurvastaks kui ma ei lähe.  Mingit hirmsat plastnänni meil ka kingipakkides ei ole.  On pähklid, küpsised, shokolaadid, mesi, moosid, kommid, sokke on ka, küünlaid.

No ämm tahab tunda, et ta on oluline ja lapsed tulevad ta juurde kokku. Milleks talle seda rõõmu mitte teha?

Õpetajana mingeid kingiootusi ei ole. Loosipakke klassis me lastega ei tee. Ise olen siiski alati jõuluks igale lapsele väikse pakikese teinud – küpsetanud piparkoogi või röstinud mandleid või teinud trühvleid või…  ja kaart jõulusooviga ka muidugi.

#3917679:

Teiseks peaks vanemad arvestama seda, et kingiraha peaks olema vabatahtlik. Palun ärge sundige kingiraha maksma, saatke nimekirju listi, kellel veel kandmata vmt. Koguge vabatahtlik raha kokku ja siis vaadake, mis selle eest saab. See nuiamine on  tõesti ebameeldiv.  Nii ei pea inimene ütlema, et vot mina ei osale.

See olekski õige, tegelikult.

Või kui võtta nii, et ilma osalejate arvu teadmata on keeruline kingitust planeerida (on tõesti), siis võikski alustada küsimusest, kui paljud osaleks. Kes teatud kuupäevaks jaatavalt ei vasta (ükskõik, mis põhjusel), need lugeda mitte-osalejateks ja neile etteheiteid mitte teha.

Jamad ju algavadki sellest, et praegu on sageli vastupidi: vaikimisi eeldatakse, et kõik peavad jõulukingi tegemist sama iseenesestmõistetavaks kui mõtte algataja ise.

#3915349:

#3915339:

#3915316:

ning et saaks vahelduseks ka lasteta teatrisse või uued saapad osta. 🙂

See, et mõni lapsevanem seetõttu saabastest või lapsega teatrist loobuma peab, pole ju kõneväärtki? Mõnedki neist töötavad koguni alampalga eest,

Sinu laps jääb saabastest ilma, kuna sa pead kandma, 5 € õpetaja kingiks?

Kui mul on nt 5 last, siis 25 eest saaks üks saapad küll🙂,  samas iga õpetaja saaks klassi või rühma 20 lapse pealt juba 100€.  Paljud emad töötavad märksa väiksema palga eest kui õpetaja, kas nt müüjatele peaksid siis kliendid palgavahe kompenseerima? Ehk peaksid ka õpetajad oma palgasoove tööandjatega arutama, mitte lapsevanematelt kompensatsiooni ootama.
Omaküpsetatud piparkook või omajoonistatud kaart lapselt ei sobi, ikka kinkekaart või lausa sularaha???

#3915138:

Organiseeritakse lasteaias pakke, kuigi näiteks ühe lapse rühma mõlemad kasvatajad vihjasid, et ei ole vaja. Lisaks söögitädile ja abiõpetajale, 20 eurot lapse pealt. Mul on kaks last lasteaias ja üks koolis. Koolis organiseeritakse õpetajale, eelmisel aastal läks juba suureks tüliks vanemate vahel, et mida kinkida ja kas üldse kinkida, aga kõik unustatud. Kingiti käekell, mida pole õpetajal näinud (äkki kannab kodus, no ei tea). Nüüd tuli kiri, et teeme ühe lapse muusikaringis õpetajale paki ja teise lapse loovringi juhendajale paki. Üks laps 5 eurot nägu, teine 7. Vanema lapse trennis hakati täna samuti grupis arutama, et äkki teeks treenerile paki. Kui nüüd just tuli ka meie korteriühistu listi kiri, et võiks ühele inimesele paki teha, kes lund roogib (meil on lumerookimise teenus tellitud, aga sahk ei lükka autode kohti lahti, see on iga parkija enda teha ja meie seda ka teeme, kuid üks aktivist käib ja roogib teiste kohti ka).

See pakihullus viskab täielikult üle juba, kusjuures ei ole veel kohanud midagi vajalikku ja originaalset ettepanekut kinkide osas – ikka mingi gurmeekorvike, kinkekaardid, peened sallid, käpikud ja nagu mainitud käekell. Iga kord kui kingiteema õhku tuleb, olen ka suu lahti teinud ja öelnud, et ärme tee, aga inimesed ikka tahavad teha.

Täitsa nõus. Meil samuti tehti õpetajale 100 eurine kink esimeses klassis. Mingi gurmee korvike ja kinkekaart. Ma ei tunnegi seda õpetajat nii hästi. Korra aktusel näinud ja koosolekul. Milleks üle pingutada. Aga meil paar aktivisti ju vanemate seas. Sünnipäevaks vist tehakse 200 eurine kink siis. Kõrini sellest.

#3917933:

Loosipakkide tegemine oleks aga see, kust läheks minu piir! Ma protestiks otsutavalt ja keelduks osalemast. Minu meelest tähendavad loosipakid mõttetu träni ostmise kohustuse pealesurumist. Õnneks pole keegi seda välja pakkunud ja loodan, et ei paku ka.

Mingis vanuses on lastel endal soov omavahel loosipakke teha. Kindlasti oleneb klassikaaslaste omavahelistest suhetest. On jah meie jaoks kasutu träni, aga lastele teeb rõõmu. Mulle väga meeldis, kui ise koolis käisin. Mis siis, et enamasti oli seal šokolaad ja tass vms. Ikka oli äge, kinki teha samuti. Mul enda üks lastest teeb teist aastat loosipakki ja käis ise poes valimas ning nuputas, mida teha. Kuna oma taskurahast ostis, siis mõtles hoolega järele.

Teise lapse klass avaldas ise soovi, et teeks, aga õpetaja ütles, et tema ei taha korraldada, et tal kogemus, kus mõni laps ei too. Lapsed olid veits kurvad, aga läks üle. Saan õpetajast ka aru, see suur lisasebimine jõuluaega. Järgmisel aastal lapsed vanemad ja uus klassijuhataja, võib-olla siis korraldavad. Või võtavad ise ette ja teevad ära. Siis motivatsioon suurem.

#3919135:

Mu kahel lapsel on lihtsalt imetoredad õpetajad. Olen nii tänulik neile, tahan väga kinki teha. Nad on hoolinud reaalselt mu lastest, aidanud, toetanud.

Kingisumma on olnud 5-6 eur inimese pealt.

Kolmanda lapse õpetaja on tõsiselt nõme inimene, haavab pidevalt laste tundeid, kohtleb kehvasti, ei ole toeks. Ei tahaks mingit kinki teha, aga aktivistid ikka arvasid, et piinlik oleks mitte. Vat sel puhul ma küll aru ei saa, miks teha kombe pärast.

Minu meelest on jõulude ajal meelespidamine tore ja liigutav, katsun alati jõulukaarte saata, teen väikseid üllatusi. Kahju lugeda, et õpetajatele ei meeldigi hoopis kingid 🙁 Ma ei teadnudki seda. Päris kurb mõelda 🙁 Need kingid ikka armastusega kingitud.

Kirjutad ju isegi, et üks õpetaja sulle meeldib, teine ei meeldi. Kingi saavad mõlemad, nii et ei ole nii, et alati armastusega kingitud.

Inimeste kogemused erinevate õpetajatega on samuti erinevad, see, kes sulle meeldib, võib teisele vanemale täiesti vastukarva olla ja vastupidi muidugi ka.

#3919127:

Minu jaoks tekib alati küsimus, kust üldse lapsevanemad saavad õpetaja sünnipäeva teada, et sünnipäevakinki teha?

Inimesed suhtlevad omavahel, küsivad spetsiaalselt järgi, millal on sünnipäev, et ei ununeks õnnitlemata. Minu jaoks on see tohutu lisavaev, aga mõne teise jaoks nii oluline, et tasub vaeva.

#3917901:

Õpetajana mingeid kingiootusi ei ole. Loosipakke klassis me lastega ei tee. Ise olen siiski alati jõuluks igale lapsele väikse pakikese teinud – küpsetanud piparkoogi või röstinud mandleid või teinud trühvleid või… ja kaart jõulusooviga ka muidugi.

Tule taevas appi! Sinu meelest on normaalne, et õpetaja peaks tegema oma õpilastele kinke? Aineõpetajad annavad tunde keskmiselt  ca 200 õpilasele. Sel juhul peaks iga aineõpetaja ca 200 kinki ostma/tegema/pakkima. See oleks absurd.
Ainus olukord, kus ma sellisest kingitamisest veel aru saaksin, oleks mõni 4 õpilasega imepisike külakool, aga suures koolis, kus on 36sed klassid, tänan, ei.

Pole vaja teha kinke õpetajatele ega õpilastele.

Mul lapsed juba suuremad ja õnneks on nüüdseks ära lõppenud see iga-aastane kingitamine. Pooldan igati seda, et lasteaiaõpetaja või koolis klassijuhataja saab peredelt tänukingituse, kui näiteks nendega aastaid koos olnud lasteaiarühm läheb kooli või klass lõpetab mingi kooliastme. Aga igaks jumala sünnipäevaks ja jõuluks kingitusi teha ei ole küll vajalik. Lisaks tundub, et ega õpetajad tihti neid kinke ei soovigi (v.a siis lõpetamiste puhul, kui kingitused on ka väga läbimõeldud ja tõesti südamest tulnud). Vahel on päris selgelt jäänud mulje, et hiljem öeldakse lihtsalt moepärast aitäh, aga erilist rõõmu see kingitus küll pole valmistanud. Mul kahjuks ka selline kogemus, et mingil perioodil oli ühe lapse klassijuhatajaks õpetaja, kes inimesena üsna ebameeldiv. Temale poleks põhimõtteliselt tahtnudki mingeid kingitusi teha.

Lisan veel, et need “kingiaktivistid” kipuvad minu kogemuse põhjal olema vanemad, kellel esimene/ainus laps vastavas rühmas või klassis. Kui järele mõelda, eks endale ka tundusid esimese lapsega esialgu paljud asjad nii tohutult erilised, et suurem või väiksem ülereageerimine teatud teemades on isegi mõistetav. Aga mõne kommentaari valguses siin – no kui ikka õpetaja ise on juba selge sõnaga öelnud, et palun ärge kinkige midagi, siis selle ignoreerimine on lihtsalt juba ebaviisakas.