Teema: Võitlus söömissõltuvusega

Miks sa arvad, et psühholoog aitab? Milline sul söömissõltuvus on, kuidas väljendub?

Mul on ka, aga ma isegi ei hakka mingit psühholoogilist abi otsima, sest kuidas see saaks aidata. Aidata saab ennast ainult ise. Mitte enam käia seda sama rada ja teha neid samu vigu(kasvõi poes). Teoorias tundub nii lihtne, kas kellegi jutt paneks tõesti käitumist muutma? Ma saan ju ise ka aru kui kahjulik see on ja kuidas elus on tegelikult nii palju muud olulist.

Mind aitas järjele mõned aastad tagasi Paul McKenna raamat https://www.rahvaraamat.ee/p/ma-teen-su-saledaks-cd/422036/et?isbn=9789985996683
Rõhutan meelega: aitas järjele, sest töö tuli ikka endal ära teha ja see oli väga aeglane kaalukaotus, umbes 1 kg kuus. Tulemus on see-eest püsinud ja olen väga rahul. Kui su eesmärk on saada aru oma psühholoogilisest probleemist, mis söömissõltuvust põhjustab, siis saad kindlasti pildi selgemaks. See raamat on ainult läbimüüdud, võibolla leiab raamatukogust või siis saab amazonist tellida ingliskeelset “I can make you thin” – kasutatud raamatu saab sealt mõne euroga, nii et see on peale kõige muu veel kõige odavam psühholoog.:)

https://www.apollo.ee/liigne-kaal-tekib-tunnetest.html

#3054352:

Mõnel juhul põhjustab alalist nälga mõne

vitamiini või mikroelemendi puudus.

Kui õnnesub see (katseliselt?) avastada ja

täiendavalt süüa, on kergem.

Enamus maitseaineid parandab

seedimist ja tõstab isu. Järelikult on

kaval loobuda maitseainetest.

Algul on harjumatu. Kui Teie naisele

meeldib Teile valmistada ainult

maitsvaid toite, siis vahetage naine.

Sul on enter-klahviga mingi eriline teema?

Olen sama lootusetus olukorras. 20 aastat olen võidelnud. Sealhulgas käinud Tartus psühhiaatri juures, kes sisuliselt ainult irvitas ja saatis mu kõrvalkabinetti toitumisnõustaja juurde, kes oli u 150-kilone mammi ja õpetas mind, et pean hommikuti putru sööma ja lõuna peab lõppema magustoiduga ja õhtuooteks kl 20 paiku on parim saiake ja magus tee… JA ma ei liialda. Loomulikult mingit abi ei saanud.

Ainus, mis on aidanud, on lchf, mida suutsin järgida terve aasta. Tõesti, isud kadusid. Aga siis libastusin ja nüüd 2 aastat pole saanud rajale tagasi ja asi läheb järjest hullemaks.

minu psühhiaater soovitas mul lisaks endale mingi obessiiv-kompulsiivsete häirete terapeudi juurde minna, kuna tegemist on kompulsiivse toitumishäirega minu puhul. kahjuks ei mäleta enam selle spetsialist täpset ametinimetust 🙁 kuidagi üldse ei jäänud meelde, järgmisel korral küsin uuesti 😀
aga igal juhul on see psühhiaatri teema ja on olemas ka toitumishäiretele spetsialiseerunud psühhiaatrid.

Mul ei läinud asi nii hulluks vist ja mu jutust ei pruugi kellelegi abi olla, aga kuna olen pikalt söömissõltuvusega maadelnud ja hetkel on olukord ca kuu aega rahulik olnud, siis siiski soovitan – mul on praegu u kuu aega tohutult abi olnud intervallsöömisest (söön 7 tunni jooksul päevas, seejärel “paastun” 17 tundi, aga sageli tehakse seda vahekorras 8/16). Tunnen esimest korda elus, et “dieet” ei ahista mind absoluutselt ja mul tõesti pole tekkinud seni veel taltsutamatut isu valel ajal. Üllatuslikult pole ka söömisperioodil suuremat isu kui muidu oli, veidi kartsin, et äkki olen siis padunäljane ja hakkan arutult sisse vohmima.

Lisan, et kuu aega on väga lühike aeg ja loomulikult võib millalgi tagasilööke olla, aga praegu on hea ja rahulik ja väga jätkusuutlik tunne igatahes. Söön harilikku toitu, aeg-ajalt magustoiduks ka kooki vms mitte kõige tervislikumat, aga tõesti kordades vähem kui varem, sest lihtsalt ei teki vajadust enam.

Ei tundu “kraad kangem” kui eelnevad kommentaarid, pigem ikka kraad kergem.
Anoreksia ja buliimia on midagi palju tõsisemat kui see mida sina kirjeldad – motivatsioonipuudus ja suutmatus ennast käsile võtta ei ole kuidagi “kangem” kui buliimikute või anorektikute vale kehataju, temperatuuritaju jm sümptomaatika. Ja ma olen kliiniline psühholoog, nii et ma tean, millest ma räägin. Psühholoogid, kes spetsialiseeruvad toitumishäiretele ei tegele lihtsalt motivatsioonipuudusega vaid ikka diagnoositud raskete häiretega.
Kui teisiti ei saa, siis lase tasuline maovähendusoperatsioon teha (kui on piisavalt suur kaal, saab ka haigekassaga). Sellega võib loomulikult kaasuda palju tüsistusi ja mitte kõik ei ole edulood, aga kui muu ei aita, siis ei aita. Kui sul endal pole piisavalt motivatsiooni, ei saa ka psühholoog sind aidata.

Kraad kangem vaevalt, aga proovi intervalltoitumist. See ei ole mingi “vigur” ega raske asi, mida pidada. Lihtne asi- sööd normaalselt teatud aja ja ei sää teatud aja. Ja nii ka ei saa, et täiskasvanud inimene laiutab käsi, et ta oma söömise vastu mitte midagi ette võtta ei saa. Siis ei aita psühhiaater ega psüüholoog ka, kui ainult sind jõustada ja nõustada ja innustada oma elu eest ise vastutama, seda ei saa keegi teine nagunii sinu eest teha.

#3060225:

Nagu iga sõltuvusega, algab lahendus ikka probleemi tunnistamisega. Kuni sa end toiduga “premeerid”, ja ise usud end korras olevat, seda lahendust ei saagi tulla. Tuleb sisse seada piirid, kindlad kellaajad ja kogused, mil sööd, mis aitaksid asja kontrolli all hoida. Tass teed ja üks küpsis pole kedagi paksuks , olgu siis kell 20 õhtul. Hullem on end täis nuumata või intervall toituda, mis pole inimese loomulik olek. Enesekiitusevajadusele tuleb leida teine väljund, hakkad nt söömise asemel jalutamas käima, rattaga sõitma, koeraga jooksmas käima. Ühtlasi pead mõtlema, mis on sind viinud liigsöömisele ja endas selgusele jõudma. Ülekaal pikas perspektiivis on tervisele üks kahjulikumaid asju, nagu ka anoreksia ja buliimia.

Ei no õige ja väga tore ja lihtne. Tee ja üks küpsis….selles see probleem söömissõltuvusega ongi ju. Et ei ole üks küpsis. Nagu alkohoolikul ei ole üks pits laupäeva õhtul. Intervall on sellepoolest hea, et sa lepid endaga kokku, et ühtegi küpsist ei võta. Minumeelest on nii lihtsam.

Ma proovin sellest üle olla nii, et ei osta endale koju selliseid asju, mida ma üle söön. Mul ei ole mingit shokolaadi tahvlit kodus, millest siis tüki kaupa võtta, jäätist ka ei ole. Kui ma luban endale midagi, siis ma ostangi poest täpselt nii palju. Perega on selles mõttes keeruline, et ikka peab kapis midagi süüa olema, kuigi ma olen ennast sinna maani viinud, et need mida nemad tavaliselt söövad, ei ole minu toit. Kuigi kui hoog peale tuleb olen vorsti saia majoneesiga ka vitsutanud (suht jälk asi ju tegelikult)

See on muidugi õige, et ise tuleb ennast aidata

Arvatakse, et iga sõltuvus tuleneb millegi puudusest. Mõtle, mida kompenseerid söögiga?

Teemaalgatajal tundub söömine olevat tugevalt seotud emotsioonidega ja just selle teemaga tegeleb Aigi Vahing ja Teadliku muutuse kunst.

Küllap tead, et söömine peaks olema vajaduspõhine, mitte soovipõhine ja sööma peaks ikka päris toitu ning mõistlikus koguses.
Kas armastad ennast, tahad endale ja oma kehale parimat? Kui jah, siis otsusta ja tee õiged valikud! Edu 😉

#3060271:

#3060257:

Perega on selles mõttes keeruline, et ikka peab kapis midagi süüa olema, kuigi ma olen ennast sinna maani viinud, et need mida nemad tavaliselt söövad, ei ole minu toit. Kuigi kui hoog peale tuleb olen vorsti saia majoneesiga ka vitsutanud (suht jälk asi ju tegelikult)

Siit saab tihti lugeda, et perele/lastele peab ikka seda ja teist ebatervislikku ostma. Aga miks? Miks peab perele olema sai, keeduvorst ja majonees kapis? Mitte keegi ei pea selliseid asju sööma, see ei ole ju mingi inimõigus rämpsu süüa? Kes harjutas selle “pere” mingit jama sööma? Harjutagu siis ümber.

Ma ei saa keelata (ja ei taha ka) ülejäänud perel söömast kõike, eriti kuna neil probleemi ei ole. Mu 5aastane poeg, kes on väga aktiivne, tahab vahel meega saia või abikaasa tahab hommikul panna teelusika täie majoneesi omletile. See söök ei ole tegelikult jama ega ebatervislik, oluline on kogused. Probleem on minul, ma olen niigi välja rookinud kappidest enam-vähem kõik, mis mul tekitab söömisööste. Aga ma vist sööks jahukörti ka hädaga…

Olen stressisööja, ehk siis kui on raskem periood, söön kõike mida kätte saan. Mul aitas süsivesikuvaba dieet. Magusaisu vähenes kenasti. Sööd proteiini ja rasva, need hoiavad kõhu täis ja ei näksi nii palju. Söön mune, peekonit, avokaadot, tomatit, kurki, kana, kala. Natuke marju võib ka. Kui on magusaisu, vahustan vahukoort, maitsestan steviaga ja panen peotäie marju, väga hästi rahuldab magusavajaduse. Võtsin kenasti 7 kilo alla ja üritan nüüd tubli edaspidigi olla. Koju ostan ainult neid toiduaineid mida tohin süüa, siis ei teki õhtul kiusatust. Selle kohta saab lugeda LCHF dieet, üks naine peab eesti keeles blogi ja inglise keeles on palju materjali ja retsepte netis.

_

#3058903:

Mul ei läinud asi nii hulluks vist ja mu jutust ei pruugi kellelegi abi olla, aga kuna olen pikalt söömissõltuvusega maadelnud ja hetkel on olukord ca kuu aega rahulik olnud, siis siiski soovitan – mul on praegu u kuu aega tohutult abi olnud intervallsöömisest (söön 7 tunni jooksul päevas, seejärel “paastun” 17 tundi, aga sageli tehakse seda vahekorras 8/16). Tunnen esimest korda elus, et “dieet” ei ahista mind absoluutselt ja mul tõesti pole tekkinud seni veel taltsutamatut isu valel ajal. Üllatuslikult pole ka söömisperioodil suuremat isu kui muidu oli, veidi kartsin, et äkki olen siis padunäljane ja hakkan arutult sisse vohmima.

Lisan, et kuu aega on väga lühike aeg ja loomulikult võib millalgi tagasilööke olla, aga praegu on hea ja rahulik ja väga jätkusuutlik tunne igatahes. Söön harilikku toitu, aeg-ajalt magustoiduks ka kooki vms mitte kõige tervislikumat, aga tõesti kordades vähem kui varem, sest lihtsalt ei teki vajadust enam.

Huvitav, loen ja mõtlen, kas mina olen selle kirjutanud. Täpselt samad mõtted ja kogemused, aga kirjastiil pole nagu minu oma. Olen samuti alates veebruarist IF (intervall-söömine eesti keeles) rakendaja. Kaotanud sellega 7-8 kg, üle 10 on veel vaja. Esimest korda elus tunnen, et see on meetod, millega saan hakkama. On äärmiselt tobe soovitada söögi-sõltlasele, et söö vaid 1 küpsis. Keegi ei soovita ju alkohoolikule, et joo vaid 1 pits – võib-olla soovitatakse ka, ega tea. Mõlema sõltuvuse puhul ju see ongi, et sõltuvus on tugevam kui inimene. Seega, kui on alustatud, ükspuha kas alkoholi või küpsisega, jätkatakse nii kaua, kuni kõik on otsas.
IF ongi minu pääseteeks, et peale teatud kella-aega EI söö mitte midagi. Ja samas tean, et nagu tuleb hommik, võin süüa KÕIKE, sh neid neetud küpsiseid 🙂
Olen selle 3 kuu jooksul aru saanud, et hommikuti ongi hea ja kerge, ei vaja näksimist. Näksimise vajadus tekib tööl, alates kella 14-st ja kestab (kestis) kuni magamaminekuni. Sealt mul need ülekilod tulid – võitle palju tahes, ühel hetkel lööd käega, et mis see 1 küpsis siis on. Enamasti ei saanud võitu (loe: ei viitsinud mõttes võitlust pidada väikese häälega, kes ütles, et küpsis on ju nii hea ja võta veel 1, võta veel 1…).
Mina olen tänaseks enda pääsetee leidnud. Olen ka igasugu teraapiates käinud, aga söögiteemat pole ükski neist lahendanud. Olen leppinud mõttega, et kui on valik olla sõltuvuses ja paks või olla sõltuvuses ja norm kehakaaluga, siis valin selle viimase. Ega elu saagi vist täiuslik olla 🙂