Kui inimesel on tõesti toidusõltuvus, siis see on sama raske sõltuvus kui iga teinegi. Mina jätsin suitsetamise maha rohkem kui 20 aastat tagasi. Ma ei olnud väga kaua suitsetanud, aga suitsetasin palju. Tõenäoliselt mitte keemiline, vaid psühholoogiline sõltuvus. Kuigi ma pole 20+ aastat ühtegi mahvi tõmmanud, käib mul ikkagi aeg-ajalt peal väga tugev suitsuhimu. Ma annan endale aru, et kui ma kasvõi ühe mahvi prooviks, siis ma ei suudaks sellest välja rabelda. Aga toidusõltlane ei saa teha nii, et ei ühtegi ampsu kunagi. No muidugi saab, aga see lõpeks üsna ruttu letaalselt. Toidusõltlane, kes suudab ennast aastaid kontrollida – see on selline enesekontroll ja igapäevased kannatused, et kõik need näägutajad, kes paksude kallal irisevad, ei suudaks seda ka kõige kohutavamas unes ette kujutada. 24/7/365/aastakümned kuni surmani ei tohi hetkekski libastuda. Au ja imetlus, kes seda ilma väga hea ja asjatundliku abita suudavad. Aga nagu “kliinilise psühholoogi” jutust selgelt näeb, meie meditsiinisüsteemist seda abi ei saa.
Teema: Võitlus söömissõltuvusega
Ei tundu “kraad kangem” kui eelnevad kommentaarid, pigem ikka kraad kergem.
Anoreksia ja buliimia on midagi palju tõsisemat kui see mida sina kirjeldad – motivatsioonipuudus ja suutmatus ennast käsile võtta ei ole kuidagi “kangem” kui buliimikute või anorektikute vale kehataju, temperatuuritaju jm sümptomaatika. Ja ma olen kliiniline psühholoog, nii et ma tean, millest ma räägin. Psühholoogid, kes spetsialiseeruvad toitumishäiretele ei tegele lihtsalt motivatsioonipuudusega vaid ikka diagnoositud raskete häiretega.
Kui teisiti ei saa, siis lase tasuline maovähendusoperatsioon teha (kui on piisavalt suur kaal, saab ka haigekassaga). Sellega võib loomulikult kaasuda palju tüsistusi ja mitte kõik ei ole edulood, aga kui muu ei aita, siis ei aita. Kui sul endal pole piisavalt motivatsiooni, ei saa ka psühholoog sind aidata.
Hoidku jumal selliste kliiniliste psühholoogide eest. Aga kui nõu annavad sellised “asjatundjad”, siis pole ime, et inimesed abi ei saa.
Aga mis ta siis valesti ütles? Ütles, et motivatsioonipuudus ja anoreksi/buliimia on erinevad seisundid. Mis on ju täiesti tõsi. Mu meelest ta ei alatähtsustanud kuidagi neid, kelle toitumishäire on seotud motivaatsioonipuudusega. Pigem viitas seisundite erinevustele. Anoreksia ja buliimia on ikka väga tõsised psüühhilised haigused, millel on palju tõsisemad tagajärjed, kui hormoonide kõikumisest või motivatsioonitusest tingitud liigne söömine.
Toidusõltlane, kes suudab ennast aastaid kontrollida – see on selline enesekontroll ja igapäevased kannatused, et kõik need näägutajad, kes paksude kallal irisevad, ei suudaks seda ka kõige kohutavamas unes ette kujutada. 24/7/365/aastakümned kuni surmani ei tohi hetkekski libastuda. Au ja imetlus, kes seda ilma väga hea ja asjatundliku abita suudavad.
Oleme jõudnud nii kaugele, et hakkame pakse heroiseerima. No on ikka kangelased.
Toidusõltlane, kes suudab ennast aastaid kontrollida – see on selline enesekontroll ja igapäevased kannatused, et kõik need näägutajad, kes paksude kallal irisevad, ei suudaks seda ka kõige kohutavamas unes ette kujutada. 24/7/365/aastakümned kuni surmani ei tohi hetkekski libastuda. Au ja imetlus, kes seda ilma väga hea ja asjatundliku abita suudavad.
Oleme jõudnud nii kaugele, et hakkame pakse heroiseerima. No on ikka kangelased.
Aga miks on üldse vaja kedagi heroiseerida??? Igalühel on oma kitsaskohad, millega ta peabki päevast-päeva tegelema, ja mõnikord ei paista see kõrvalseisjale üldse silma. Mõni kehva iseloomuga inimene võiks oma iseloomu ja ütlemistega rohkem tegeleda – ei ole vaja halvasti öelda, see ei muuda midagi ega kedagi paremaks. Võib-olla vaid ütlejal endal – et tema enda kole elu on siis vast veidi ilusam. Nagu koolikiusajal – kodus saab nagunii peksa, siis saab oma frustratsiooni maha laadida kui koolis ka kellelegi tou annab.
Ei tundu “kraad kangem” kui eelnevad kommentaarid, pigem ikka kraad kergem.
Anoreksia ja buliimia on midagi palju tõsisemat kui see mida sina kirjeldad – motivatsioonipuudus ja suutmatus ennast käsile võtta ei ole kuidagi “kangem” kui buliimikute või anorektikute vale kehataju, temperatuuritaju jm sümptomaatika. Ja ma olen kliiniline psühholoog, nii et ma tean, millest ma räägin. Psühholoogid, kes spetsialiseeruvad toitumishäiretele ei tegele lihtsalt motivatsioonipuudusega vaid ikka diagnoositud raskete häiretega.
Kui teisiti ei saa, siis lase tasuline maovähendusoperatsioon teha (kui on piisavalt suur kaal, saab ka haigekassaga). Sellega võib loomulikult kaasuda palju tüsistusi ja mitte kõik ei ole edulood, aga kui muu ei aita, siis ei aita. Kui sul endal pole piisavalt motivatsiooni, ei saa ka psühholoog sind aidata.
Hoidku jumal selliste kliiniliste psühholoogide eest. Aga kui nõu annavad sellised “asjatundjad”, siis pole ime, et inimesed abi ei saa.
Aga mis ta siis valesti ütles? Ütles, et motivatsioonipuudus ja anoreksi/buliimia on erinevad seisundid. Mis on ju täiesti tõsi. Mu meelest ta ei alatähtsustanud kuidagi neid, kelle toitumishäire on seotud motivaatsioonipuudusega. Pigem viitas seisundite erinevustele. Anoreksia ja buliimia on ikka väga tõsised psüühhilised haigused, millel on palju tõsisemad tagajärjed, kui hormoonide kõikumisest või motivatsioonitusest tingitud liigne söömine.
Tegemist on SÕLTUVUSEGA. Aga erinevalt mistahes teisest sõltuvusest ei ole võimalik sõltuvusainetest täielikult loobuda.
Hoidku jumal selliste kliiniliste psühholoogide eest. Aga kui nõu annavad sellised “asjatundjad”, siis pole ime, et inimesed abi ei saa.
Tahtsin sama öelda. Tundub täiesti kohutav, et selliseid kliinilisi psühholooge inimestega üldse kokku lastakse.
Tegemist on SÕLTUVUSEGA. Aga erinevalt mistahes teisest sõltuvusest ei ole võimalik sõltuvusainetest täielikult loobuda.
Keegi ju ei väidagi vastupidist. Muidugi võib söömine olla üks sõltuvuse liike. Mul ju endalgi on. Kommentaari põhirõhk oli pigem selles, et anoreksiat/buliimiat ei saa liigitada päris samasse kategooriasse kui sõltuvussöömine. Anoreksia on tõsisematel juhtudel letaalse lõpuga. Inimese kehataju on häiritud ja tegemist on tõsise psüühhilise haigusega.
Tegemist on SÕLTUVUSEGA. Aga erinevalt mistahes teisest sõltuvusest ei ole võimalik sõltuvusainetest täielikult loobuda.
Keegi ju ei väidagi vastupidist. Muidugi võib söömine olla üks sõltuvuse liike. Mul ju endalgi on. Kommentaari põhirõhk oli pigem selles, et anoreksiat/buliimiat ei saa liigitada päris samasse kategooriasse kui sõltuvussöömine. Anoreksia on tõsisematel juhtudel letaalse lõpuga. Inimese kehataju on häiritud ja tegemist on tõsise psüühhilise haigusega.
Aga kuidas need anoreksia ja buliimia ja nende võimalik letaalne lõpp üldse praegu teemasse puutuvad?
Tegemist on SÕLTUVUSEGA. Aga erinevalt mistahes teisest sõltuvusest ei ole võimalik sõltuvusainetest täielikult loobuda.
Keegi ju ei väidagi vastupidist. Muidugi võib söömine olla üks sõltuvuse liike. Mul ju endalgi on. Kommentaari põhirõhk oli pigem selles, et anoreksiat/buliimiat ei saa liigitada päris samasse kategooriasse kui sõltuvussöömine. Anoreksia on tõsisematel juhtudel letaalse lõpuga. Inimese kehataju on häiritud ja tegemist on tõsise psüühhilise haigusega.
Aga kuidas need anoreksia ja buliimia ja nende võimalik letaalne lõpp üldse praegu teemasse puutuvad?
Äkki sellepärast, et siin eespool võrreldi neid? Siis võttis sõna üks kliiniline psühholoog, kes julges öelda, et anoreksia/buliimia puhul on tegemist siiski raskema juhtumiga kui lihtsalt sõltuvus. Selle peale hakkasid siin mitu kodanikku teda ebapädevaks ja rumalaks sõimama.
Söömissõltuvus on väga tõsine asi ja keegi ei alatähtsustagi seda. Samas, võrdlemiseks anoreksia/buliimiaga liiga erinev seisund.
Äkki sellepärast, et siin eespool võrreldi neid? Siis võttis sõna üks kliiniline psühholoog, kes julges öelda, et anoreksia/buliimia puhul on tegemist siiski raskema juhtumiga kui lihtsalt sõltuvus. Selle peale hakkasid siin mitu kodanikku teda ebapädevaks ja rumalaks sõimama.
Söömissõltuvus on väga tõsine asi ja keegi ei alatähtsustagi seda. Samas, võrdlemiseks anoreksia/buliimiaga liiga erinev seisund.
Sorry, aga sa koos selle “kliinilise psühholoogiga” lähete täiesti teemast välja. Inimene on hädas ülekaalu ja söömisega, lahti ei saa. Ilmselgelt tal on mingi söömishäirelaadne asjandus. Kuidas teda aitab see, et mingi kliiniline psühholoog ja muud targutajad ütlevad, et kule pole sul häda midagi, sest kusagil on palju hullemas seisus inimesed??? Sest ega teemaalgataja ju ei võrrelnud end buliimikute või anorektikutega – selle tõid sisse mingid muud isikud.
Ma olen nõus, et anoreksia võib olla letaalne, mida suur ülekaal nii kiiresti ei ole. Aga päris kindlasti on suur ülekaal täpselt samamoodi tervisele suur oht. Eeldades, et seal all on ilmselt mingid emotsionaalsed tegurid, siis päris kindlasti on probleemis ka psüühiline komponent. Jah, inimene ei hakka kohe surema, aga täiesti ajuvaba on tema probleemi teistega võrdluses pisendada või tähtsusetuks teha.
Kes need psühhiaatrid on, kes on toitumishäiretele (sõltuvusele) spetsialiseerunud? Kas mõni tegutseb ka Tallinnas?
Siin ongi tegemist pigem inimtüübiga kellele meeldib rutiin ja sellest tekibki sõltuvus. Pole suurt vahet kas on toidusõltlane, trenni sõltlane, alko sõltlane, mida iganes. See sõltuvus ongi turvaline rutiin milles on hea olla. Näiteks söömine või alko libistame. Nagu mainisi ka trenn on sõltuvus, mõni käib igapäev kaks korda trennis ja kui jääb kasvõi üks kord vahele, siis nutab öösel ja on väga pahane enda peale.
Mina soovitaks rutiini vahetada turvalisema sõltuvuse vastu, aga sõltuvuslikust käitumisest selline inimtüüp lahti ei saagi. Võib-olla kui AD abil puru tuimaks ennast muuta.
Minumeelest on inimene siiski kõik võimas ja kui inimene hakkab endale sisendama, näiteks et söömine pole hea, siis ta võib liigsöömisest lõpuks lahti saada, aga siis arvatavasti tuleb buliimia. Igatepidi on raske leida lahendust kuidas aju muuta ja ümberprogrammeerida.
Aga kui igapäev teha kolm seanssi mediteerimist kus siis sisendad rahulikult endale, et nüüdsest meeldib mulle vähem süüa, siis see võib paari kuu pärast juba tulemusi anda.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
