Teema: Võõrandunud vanemate hooldekodu arved

#3440117:

#3440069:

Keerati minu elu täiesti tuksi, sest kasuisa oli pahane, et lapsendada ei saanud ja mina jäin talle edaspidi jalgu.

Polnud just eriti hea kasuisa siis. Arvad et paber oleks inimest muutnud?

Ei arva. Paraku polnud ka hea kasuisa. See probleem tal oli, et miks peab võõrast last toitma.

Ei ole saadet veel näinud, aga üldiselt teema kohta – kas sellel ülalpidamiskohustusel on mingi rahaline piir ka? Või ongi nii, et hooldekodu kuutasu on €1000 ja laps maksku hambad ristis, kuigi vanem on oma ajal võibolla vaid mingi paarkümmend rubla/krooni kuus lapse jaoks kulutanud?

#3439311:

Mul on arvatavasti samasugune lugu ees. Minu isa (paaadunud alkohoolik) on viinud minu psüühika sellisesse olukorda, et olen korduvalt suitsiide kaalunud ja proovinud. Varastas, peksis, jõi, tassis vägistajatest joomasõpru koju jne. Ka seda saatelõiku eile vaadates tuli mul kindel tahtmine elust lahkuda. Ma ei taha selle inimesega enam mingit tegemist teha, parem on surnud olla. Väga palju parem.

Vene ajal ei tulnud ükski miilits mingit kodutüli fikseerima. Hiljem politseis on midagi siiski kirjas, kui tema vägivaldne sõber mind ära tahtis tappa. Jällegi, isa ju ei tahtnud tappa, irvitas niisama, nii et ma ei tea, eilse saate põhjal jääb mulje, et kui isa oli olemas, siis on kõik korras. Samas – kui isa varastas korteri tühjaks, et omale viinaraha saada, siis seda ei loetud kuriteoks, see ei läinudki kuhugi kirja. Kõik mu ehted ja lõpusõrmuse, fööni ja teleka jne – kõik tassis minema. Politsei laiutas käsi, et oma asi. Ma magasin nii, et suur kööginuga oli padja all, et kui mõni joodik unepealt otsa peaks ronima.

Ah, ma ei taha rohkem meenutada.

Päriselt ka sellised seadused… Kas ma sain omale vanemad valida?

EDIT Olen käinud nii psühhiaatril kui psühholoogil. AD-d, rahustid ja unerohud jäävad minuga ilmselt elu lõpuni.

Mida ema tegi? Lasi kõigel sündida ja ei üritanudki midagi ette võtta?

#3440255:

#3440080:

#3439960:

Isa, kes mind kasvatas ja mulle isa oli, soovis mind lapsendada, aga see inimene minu emale kättemaksuks ei lasknud. Pole aimugi, kuidas tal hetkel läheb või kus ta elab. Tean vaid, et tal on kinnisvara ja sellest siis vajadusel oma hooldekodu eest makskugi.

Aga otse loomulikult – kui tal on (kinnis)vara, siis otse loomulikult läheb igati seadusekohaselt kõigepealt mõngu tema enda vara. Häda on siis, kui ta on selle vara osanud enne hooldusvajaduse ilmnemist ära peita või laiaks lüüa. Aga niikaua kui tal endal vara on, ei tülita sind keegi.

Ta teab, et ma teda tunda ega temast teadagi ei taha. Poes kui vastu tuleb, möödume üksteisest kui võõrad.

Eesti.ee alt panin perekonnasuhete alt kunagi ka märke, et ei oma selle inimesega kontakti ega tea temast aastakümneid midagi.

Miks ta oleks pidanud loobuma isadusest ja laskma teisel mehel lapsendada? Ta ju maksis emale sinu ülalpidamiseks raha! Sa oled kellegi poolt manipuleeritud.

#3440383:

Jumal tänatud, et mu enda isa surnud on ja et mu laps on vallaslaps.

Jah, mõtlemiskoht neile emmedele, kes iga hinna eest üritavad lapse isa nime saada lapse sünnitunnistusele. Parem võiks olla uhkelt ilma kui et sitalt saanud ehk miks luua elatise saamise lootuses lapsele olukorda, kus ta kunagi peaks maksma temast mitte hoolinud inimese hooldekodu eest.

#3440880:

Eeeää, neil siin pole probleem mitte sellepärast, et nad lapse isa sünnitunnistusele said, vaid selles, et nad uhkuse pärast elatist sisse ei nõudnud. Oleksid sisse nõudnud, oleksid kas raha saanud või siis saanud ametlikult sildi külge panna, et ei maksa, ja sel juhul ei peaks laps ka hooldekodu eest maksma.

Ega siis elatis automaatselt poolt miinimumpalka tähenda. Elatis võib vabalt olla 300 euro asemel 50 eur kohtuotsusega. Kirja läheb ikka nii, et kohtuotsusut täitis kohusetundlikult.

On ka teine variant nagu minul. Väga hea ja hooliv isa, kes on ülekasvatanud 3 last, kes isast väga armastavad. Ja mu lastel on väga hea isa, kellega nad köögis kolistavad ning käidi ukse vahelt piilumas, kas emme magab. Emme teeskleb magajat, kuigi on hirmus pissihäda…

#3441193:

Sinu enda laste heaolu ei või kannatada. KOV küsib sinu sissetuleku suurust (ei pea palgatõendit esitama), sinu laste jt ülalpeetavate kohta.

Udujutt. Ega see mingi lihtne elatisnõue ei ole, et suusõnaliselt õhku saab müüa ja osta. Ei võta KOV midagi nii lihtsalt sinu kohustusi üle. Hooldekoduarved kanduvad edasi suguliini pidi. Ise peab töökas olema ja lastest tuleb töökad kasvatada, siis ei teki ka tulevikus ületamatuid ebameeldivusi. Miks sa arvad, et sinu heaolu nimel teised peaksid sinu kohustusi täitma.

#3440880:

#3440825:

#3440383:

Jumal tänatud, et mu enda isa surnud on ja et mu laps on vallaslaps.

Jah, mõtlemiskoht neile emmedele, kes iga hinna eest üritavad lapse isa nime saada lapse sünnitunnistusele. Parem võiks olla uhkelt ilma kui et sitalt saanud ehk miks luua elatise saamise lootuses lapsele olukorda, kus ta kunagi peaks maksma temast mitte hoolinud inimese hooldekodu eest.

Eeeää, neil siin pole probleem mitte sellepärast, et nad lapse isa sünnitunnistusele said, vaid selles, et nad uhkuse pärast elatist sisse ei nõudnud. Oleksid sisse nõudnud, oleksid kas raha saanud või siis saanud ametlikult sildi külge panna, et ei maksa, ja sel juhul ei peaks laps ka hooldekodu eest maksma.

Pole isa nime sünnitunnistusel, pole ka mingeid edasisi vastastikuseid kohustusi. Pole mees last tahtnud, ei maksa seda ka kõigest jõust kaela määrida, isadust tuvastada ja kohtuuksi kulutada, teete lapsele hilisema suhtes vaid karuteene. Muidugi mõni vallaslapsukene on siin ise ajakirjandusse jõudnud, saades täiskasvanuna teada oma päritolu ja siis dna analüüsi nõudes ja kurtes, et isa pole toetanud ega midagi. Mis siin toetada või tunda kui su ema ja teine autor on nii kokku leppinud.

#3440122:

#3440047:

Kägu 20.10.

Tegelikult ka täiskasvanuna saad minna paberiga, et ta isadusest loobuks. Kui muidugi kirjutab alla ….aga kui ta sinust nagunii ei hooli siis on lootust .

Isadusest ei saa loobuda, et tahan olen isa, tahab ei ole. Isadus fikseeritud sünniaktiga.

Iseasi on see, kui isa kirjutab omakäeliselt, et ei ole lapse ülalpidamisel osalenud – siis see oleks tõend, kui kas isa või KOV läheb lapse vastu kohtusse.

Kui sel isal on muid sugulasi nt vennad-õed, ja ise viibib hooldekodus, õdedel-vendadel on isiklik kinnisvara, lapsel mitte-kas nõutakse ainult lapselt või ka isa vendadelt-õdedelt?

Minu vanemad olid küll abielus, aga isa jättis ema sünnitusmajja maha. Ema tuli minuga sünnitamast koju teadmisega, et temast on saanud üksikema. Olin esimene ja viimane laps.

Kasvasin esimesed eluaastad nii, et ei teadnudki, et mul üldse isa on. Ta ei käinud meil külas. Vist 6-aastasena tuli isa meile külla, soovis emalt, et saaks minuga päeva veeta. Ema pani mu riidesse ja andis isaga kaasa. Isa sõidutas mind ringi, siis jättis kuskile oma naissoost sugulaste hoolde (keda ma nägin elus esmakordselt) ja põrutas minema. Ema otsis mind taksoga mööda öist Tallinnat taga.

Viimast korda suhtlesin oma isaga 8-aastasena.

Seega olen terve lapsepõlve kasvanud teadmisega, et mul ei ole isa. Alles hiljem, noore täiskasvanuna leidsin kapist paberid, kust selgus, et nad lahutasid oma abielu ametlikult alles minu kooli minnes. Samuti selgus, et ema oli püüdnud isalt kätte saada ka mingeid alimente – väga vahelduva eduga. Olid palvekirjad kohtule, mõjutada isa maksma alimente. Paar korda olidki alimendid välja mõistetud ja isa vahel maksis, aga enamasti mitte.

Tõtt öelda oli see halb lugu: sest sisuliselt saab ju nende paarikordse maksmise tõttu tõendada, et isa siiski on mind toetanud. Vähemalt mõnikord, natuke. See, et ta minu kasvatamises kunagi ei osalenud, mitte kunagi ühelgi lasteaia või kooli üritusel ei käinud, mitte kunagi mitte ühelgi mu sünnipäeval, mitte kunagi ei aidanud emal mind hoida ega teinud mulle süüa ega majapidamises üldse mitte midagi, et lapsel oleks soe tuba, ei tule nähtavasti üldse arvesse. Ja see toetus oli ka kaugeltki mitte igakuine (nagu dokumendid näitasid), vaid ütleme nii, et ta oli maksnud alimente võib-olla kahe kuu eest aastas.

Tutvusin kogu keissiga ja mõtlesin, et nüüd on ju tema, see minu nn isa üsna eakas ja võib peagi vajada abi. Peagi võib tulla sotsiaaltöötajalt telefonikõne, et teie isa on hooldekodus ja palun laduge nüüd iga kuu 400 eurot lauale. Olen ainus laps, enda lapsed veel alaealised ja minul poleks küll valida nii, nagu minu nn isa omal ajal tegi – et maksan ainult 2 kuu eest aastas. Vaid minul, erinevalt temast, oleks Kohustus maksta iga kuu, või muidu…

#3442024:

Minu vanemad olid küll abielus, aga isa jättis ema sünnitusmajja maha. Ema tuli minuga sünnitamast koju teadmisega, et temast on saanud üksikema. Olin esimene ja viimane laps.

Kasvasin esimesed eluaastad nii, et ei teadnudki, et mul üldse isa on. Ta ei käinud meil külas. Vist 6-aastasena tuli isa meile külla, soovis emalt, et saaks minuga päeva veeta. Ema pani mu riidesse ja andis isaga kaasa. Isa sõidutas mind ringi, siis jättis kuskile oma naissoost sugulaste hoolde (keda ma nägin elus esmakordselt) ja põrutas minema. Ema otsis mind taksoga mööda öist Tallinnat taga.

Viimast korda suhtlesin oma isaga 8-aastasena.

Seega olen terve lapsepõlve kasvanud teadmisega, et mul ei ole isa. Alles hiljem, noore täiskasvanuna leidsin kapist paberid, kust selgus, et nad lahutasid oma abielu ametlikult alles minu kooli minnes. Samuti selgus, et ema oli püüdnud isalt kätte saada ka mingeid alimente – väga vahelduva eduga. Olid palvekirjad kohtule, mõjutada isa maksma alimente. Paar korda olidki alimendid välja mõistetud ja isa vahel maksis, aga enamasti mitte.

Tõtt öelda oli see halb lugu: sest sisuliselt saab ju nende paarikordse maksmise tõttu tõendada, et isa siiski on mind toetanud. Vähemalt mõnikord, natuke. See, et ta minu kasvatamises kunagi ei osalenud, mitte kunagi ühelgi lasteaia või kooli üritusel ei käinud, mitte kunagi mitte ühelgi mu sünnipäeval, mitte kunagi ei aidanud emal mind hoida ega teinud mulle süüa ega majapidamises üldse mitte midagi, et lapsel oleks soe tuba, ei tule nähtavasti üldse arvesse. Ja see toetus oli ka kaugeltki mitte igakuine (nagu dokumendid näitasid), vaid ütleme nii, et ta oli maksnud alimente võib-olla kahe kuu eest aastas.

Tutvusin kogu keissiga ja mõtlesin, et nüüd on ju tema, see minu nn isa üsna eakas ja võib peagi vajada abi. Peagi võib tulla sotsiaaltöötajalt telefonikõne, et teie isa on hooldekodus ja palun laduge nüüd iga kuu 400 eurot lauale. Olen ainus laps, enda lapsed veel alaealised ja minul poleks küll valida nii, nagu minu nn isa omal ajal tegi – et maksan ainult 2 kuu eest aastas. Vaid minul, erinevalt temast, oleks Kohustus maksta iga kuu, või muidu…

Vastad selle kõne peale, et jah, sa oled teadlik, et sellenimeline inimene on kantud su sünnitunnistusele, aga ta ei ole osalenud sinu kasvatamises ega sulle teadaolevalt toetanud rahaliselt, sina teda ei tunne, sul puudub temaga igasugune kontakt ja side.
Kas su ema elab veel? Lähemad sugulased, kes olukorrast teadlikud olid? Sul võib nende tunnistusi vaja minna. Kas sellel inimesel on veel lapsi?

Perekonnaseadus ütleb nii:
§ 103. Ülalpidamisnõude piiramine
(1) Kohus võib kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda, eelkõige kui:
1) ülalpidamist saama õigustatud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel;
2) õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu;
3) õigustatud isik on süüdi tahtlikus kuriteos ülalpidamist andma kohustatud isiku või tema lähikondse suhtes.

#3442260:

#3442024:

Minu vanemad olid küll abielus, aga isa jättis ema sünnitusmajja maha. Ema tuli minuga sünnitamast koju teadmisega, et temast on saanud üksikema. Olin esimene ja viimane laps.

Kasvasin esimesed eluaastad nii, et ei teadnudki, et mul üldse isa on. Ta ei käinud meil külas. Vist 6-aastasena tuli isa meile külla, soovis emalt, et saaks minuga päeva veeta. Ema pani mu riidesse ja andis isaga kaasa. Isa sõidutas mind ringi, siis jättis kuskile oma naissoost sugulaste hoolde (keda ma nägin elus esmakordselt) ja põrutas minema. Ema otsis mind taksoga mööda öist Tallinnat taga.

Viimast korda suhtlesin oma isaga 8-aastasena.

Seega olen terve lapsepõlve kasvanud teadmisega, et mul ei ole isa. Alles hiljem, noore täiskasvanuna leidsin kapist paberid, kust selgus, et nad lahutasid oma abielu ametlikult alles minu kooli minnes. Samuti selgus, et ema oli püüdnud isalt kätte saada ka mingeid alimente – väga vahelduva eduga. Olid palvekirjad kohtule, mõjutada isa maksma alimente. Paar korda olidki alimendid välja mõistetud ja isa vahel maksis, aga enamasti mitte.

Tõtt öelda oli see halb lugu: sest sisuliselt saab ju nende paarikordse maksmise tõttu tõendada, et isa siiski on mind toetanud. Vähemalt mõnikord, natuke. See, et ta minu kasvatamises kunagi ei osalenud, mitte kunagi ühelgi lasteaia või kooli üritusel ei käinud, mitte kunagi mitte ühelgi mu sünnipäeval, mitte kunagi ei aidanud emal mind hoida ega teinud mulle süüa ega majapidamises üldse mitte midagi, et lapsel oleks soe tuba, ei tule nähtavasti üldse arvesse. Ja see toetus oli ka kaugeltki mitte igakuine (nagu dokumendid näitasid), vaid ütleme nii, et ta oli maksnud alimente võib-olla kahe kuu eest aastas.

Tutvusin kogu keissiga ja mõtlesin, et nüüd on ju tema, see minu nn isa üsna eakas ja võib peagi vajada abi. Peagi võib tulla sotsiaaltöötajalt telefonikõne, et teie isa on hooldekodus ja palun laduge nüüd iga kuu 400 eurot lauale. Olen ainus laps, enda lapsed veel alaealised ja minul poleks küll valida nii, nagu minu nn isa omal ajal tegi – et maksan ainult 2 kuu eest aastas. Vaid minul, erinevalt temast, oleks Kohustus maksta iga kuu, või muidu…

Vastad selle kõne peale, et jah, sa oled teadlik, et sellenimeline inimene on kantud su sünnitunnistusele, aga ta ei ole osalenud sinu kasvatamises ega sulle teadaolevalt toetanud rahaliselt, sina teda ei tunne, sul puudub temaga igasugune kontakt ja side.

Kas su ema elab veel? Lähemad sugulased, kes olukorrast teadlikud olid? Sul võib nende tunnistusi vaja minna. Kas sellel inimesel on veel lapsi?

Perekonnaseadus ütleb nii:

§ 103. Ülalpidamisnõude piiramine

(1) Kohus võib kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda, eelkõige kui:

1) ülalpidamist saama õigustatud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel;

2) õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu;

3) õigustatud isik on süüdi tahtlikus kuriteos ülalpidamist andma kohustatud isiku või tema lähikondse suhtes.

Lisaks peab nõudja arvestama sinu kohustusega üleval pidada sinu alaealisi lapsi.

#3442591:

arvestades seda aega, oli emadel mingi seletamatu võim hoida last enda juures ja keelata isaga suhtlemist. tulemus on sama-ka mina ei tunne oma isa isana. ma olen temaga vast u 3 tundi oma täiskasvanu elus rääkinud. kus ta rääkiski et ema ei lasknud teda mu ligi. ma tõesti mäletan mõnd üritamist-isa seisis ukse juures ja tõi mulle kingi. rääkida ma temaga ei saanud. nii et mu isa ongi jäänud mulle võõraks meheks. ema poolt on see kindlasti see, et ta tahtis mind kaitsta.

see et ema on elus või mitte ei aitaks mu puhul midagi kui mulle tuleks nõue hakata isa hooldekodu eest maksma. sest isa ja ema räägivad nii vastuolulist juttu. võib-olla valetab hoopis ema ja nii laps kui isa on kannatajad et nad teineteist ei tunne. ma ju ei mäleta seda isaga koos elatud aega. ma tean vaid seda mida ema on rääkinud.

Sinu olukord teeb su mõjutatavaks. Kui sa nüüd saaksid kuulata isa juttu, võib see olla ema jutule risti vastupidine. Ei maksa aga unustada, et üks asi on jutt, teine asi teod ja tegelikkus. Kui su isa oleks tahtnud sinuga suhelda, oleks ta seda saanud teha ka muul moel kui teile koju tulles. Praeguseks on palju aega lapsepõlvest möödas, taas- kui ta tahaks sinuga suhelda, küllap ta siis suhtleks. Aga ei suhtle ju.
Tõesta parem ära, et sul on temaga igasugune kontakt puudunud, teil puuduvad isa-lapse suhted. On tal veel järglasi? Maksis ta alimente? Mil moel, võeti see tema palgast maha või kuidas ema selle raha kätte sai? Tasub rääkida oma emaga sel teemal, kui ta sind siis nii väga isa eest kaitses, vaevalt ta praegu tahaks, et sina pead isa hooldekodu eest tasuma. Las viib sind toimunuga kurssi, siis tead, mis sul oodata on või ei ole.

#3442802:

Kui su isa oleks tahtnud sinuga suhelda, oleks ta seda saanud teha ka muul moel kui teile koju tulles.

Just nii. Mul on tuttav mees, keda ei lastud lapse juurde. Küll aga ei saanud keegi keelata isa kontakti siis kui laps oli saanud 18. Ja nii ongi isa ja tütar väga meeldiva, toetava ja lähedase suhte üles ehitanud alles mõlema täiskasvanueas.