Just praegu lugesin:
http://www.nytimes.com/2012/03/18/opinion/sunday/the-benefits-of-bilingualism.html?_r=3
Olen multikeelsuse kohta palju lugenud ja igalt poolt kumab ikkagi põhiliselt läbi, et kui vanem on sellele pühendunud, siis teeb see lapsele kindlasti kohkem kasu kui kahju.
Psühholoog nüüd küll mingi keeleomandamisspetsialist ei ole. Ja mis sellest siis oleks, kui igaüks oma keeles räägib? Kas te ei saa mehega teineteisest aru? Äkki oleks siis viimane aeg teineteise emakeelt õppima hakata – nagu Sa ise ütled, pidi keeleõpe minema ju huvi korral kiiresti. 😉
Fakt on see, et sellisel tasemel, nagu omandatakse keel enne viiendat eluaastat, ei omandata seda hiljem enam mitte kunagi, olgugi huvi ja usinus ja kõik muud toredad omadused käsikäes.
Minu kodulinnas elab üks proua, kes noorena (20selt) läks saksamaale, tal seal oli saksa mees ja pere, kolm last. 1 laps oskab eesti keelt aga hakkas õppima hiljem. Mida tegi aga see proua 70selt? Tuli eestisse elama, tahtis koju tagasi.
Ja mida teevad need lapsed, kellest 2/3 on saksakeelsed, käivad siin ja naudivad. naudivad nii palju oma ema kodumaad, et oma lastele tahavad nad eesti keele suhu saada. Kõik lapsed ja lapselapsed kustuvad oma eestlasest esiema EMAks, lapsest saati. Nii armas. Sest sõna \”ema\” olevat väga ilus.
Nii et eesti keelest sildu põletada on tegelikult rumal ja lühinägelik.
Kakskeelsus pole üldse nii tundmatu teema ju Eestis, eesti-vene segaperesid on üksjagu. Või siis vene lapsi, kes on eesti koolis käinud.
Usun, et kakskeelsus tuleb lapsele igati kasuks. Samas, ise räägime lapsega otse loomulikult eesti keeles, ei kujutaks üldse ette teistmoodi. Eesti keele arengut toetavad ka eestikeelsed raamatud, DVDd, telekanalid ja eesti tuttavad (lapsed selahulgas).
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kakskeelsus on eestlastele samasugune hirmuallikas nagu \”reetur, läks välismaale elama\”… 60 aastat isoleeritust NLis tegi oma töö – kõik, kes mujale läksid, olid reeturid kodumaa vastu… Ja kakskeelsusega on kah samasugune maik man… Tuuakse ikka igasugu hirmutavaid näiteid ja eks need ikka omajagu rumalad ole, kes mitmes keeles ennast väljendama peaksid.
Kuulun siis nende \”reeturite\” hulka, kes elavad mehega välismaal. Kuid juhtumisi elame kohas, kus palju rahvusvahelisi töökohti. Ja koolis, kus lapsed käivad, on väga palju mitte kohalikke. Vähemalt pooled lapsed on seetõttu kakskeelsed – kodune keel ehk emakeel ja sõprade ehk koolikeel. Tunnen oma laste klassikaaslaste vanemaid ja lapsi ja kellelgi neist ei ole keelega probleemi. Eriti kummaline on hoopiski, et kohaliku keele tunni tulemused on osadel kohalike palju halvemad, kui välismaalastel. Ja oma emakeeles räägivad kodus kõik, enamus neist saavad oma emakeeleõpet lisaks. Ja keegi ei karda, et lapsed oleksid mingil määral rumalamad. Väga tublid ja targad lapsed. Ja maailmavade on palju, oalju avaram…[/tsitaat]Minu kogemus on samasugune. laps käib rahvusvahelises koolis, kus õnneks võetakse seda igati loomulikuna, et kõik räägivad mitmes keeles. Ei kujutaks ettegi, et mõnes soome või jaapani peres tekiks üldse küsimus, et mis keeles lastega rääkida.
Ma olen veel mõelnud enda jaoks niipidi, et kui ma räägin lapsega eesti keelt, siis läbi selle keele tunnen ma tugevamalt, et ta on osa minust, minu juurtest, st vähemasti pooleldigi eestlane (isa ei ole eestlane). Kui ma räägiks võõrkeelt lapsega, siis tunduks mingis mõttes, et ta on täiesti välismaalane ja et me nagu oleks täiesti erinevast rahvusest. Mina ju olen kasvanud üles Eestis ja identifitseerin end puhta eestlasena. Juhul, kui ma ei räägiks lapsega eesti keeles, siis ei saaks mu laps ka tulevikus identifitseerida POOLELDI eestlaseks.
Eesti keel minu jaoks on nagu vanaema head pannkoogid lapsepõlves, pühapäeval :p ja osa minust, mida ma hea meelega tahan oma lastega jagada.
[small]spindel kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma olen veel mõelnud enda jaoks niipidi, et kui ma räägin lapsega eesti keelt, siis läbi selle keele tunnen ma tugevamalt, et ta on osa minust, minu juurtest, st vähemasti pooleldigi eestlane (isa ei ole eestlane). Kui ma räägiks võõrkeelt lapsega, siis tunduks mingis mõttes, et ta on täiesti välismaalane ja et me nagu oleks täiesti erinevast rahvusest. Mina ju olen kasvanud üles Eestis ja identifitseerin end puhta eestlasena. Juhul, kui ma ei räägiks lapsega eesti keeles, siis ei saaks mu laps ka tulevikus identifitseerida POOLELDI eestlaseks.
Eesti keel minu jaoks on nagu vanaema head pannkoogid lapsepõlves, pühapäeval :p ja osa minust, mida ma hea meelega tahan oma lastega jagada.[/tsitaat]
Jah, mul tekitab see ka alati võõristust, kui ema räägib oma lapsega mingis teises keeles kui oma emakeeles. Kuidas saavad emal ja lapsel olla erinevad emakeeled (ehk siis esimesed keeled)? Siin, võõrsil, olen näinud selliseid peresid. Mõni ema alustab lapsega juttu eesti keeles, aga kui talle võõrkeeles vastu räägitakse, läheb ise ka teisele keelele üle. Sagedamini esineb seda ilmselt peredes, ksu isa ei ole eestlane.
Samas ei kujutaks ma aga ka ette, et mul oleks mees, kes eesti keelt ei oska.
jah, nõus. Minu abikaasa/laste isa oskab eesti keelt väga hästi (oskas juba enne minuga kohtumist), aga meie omavaheline keel on siiski tema emakeel. Nii oleks küll veidi nadi, kui lapse isa ei saa aru, mida mina ja laps omavahel räägime.
Veel, oleks hea, kui välismaal elavate eestlaste laste jaoks oleks suviti Eestis mingi nö keelekümbluse võimalus. Ma polegi uurinud, kas nt koolieelikutele midagi taolist korraldatakse Eestis suviti…..Vanemaid lapsi võib ju ükskõik millisesse Eesti laagrisse saata suviti, keelt parandama.
Toon näite oma perekonnast. Minu eestlasest ema esimene abikaasa oli venelane ja viis ema Peterburi, kus neil sündis poeg. Kui mu vend oli 12 aastane, siis ema läks mehest lahku. Ta ei õpetanud minu vennale eesti keelt, suhtlus käis ainult vene keeles. Ema tuli peale lahkuminekut lapsega Eestisse tagasi ning mu vend läks siin vene kooli. Edasi kohtas ta mu eestlasest isaga. Mina räägin vanematega eesti keelt ja minu poolvend räägib vanematega vene keelt ning mina räägin enamasti temaga ka vene keelt, kuigi ta mõistab eesti keelt. Ühesõnaga selline segakeelne perekond, aga minu soovitus on, et rääkige oma lastega oma emakeeles, küll nad saavad selgeks ka teised keeled. Mina suhtlen vabalt nii eesti kui ka venekeeles.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
