Olen viimasel ajal tihti mõelnud sellele, et ühe lapse kasvatamine ja kahe samavana juntsu kasvatamine ei ole ikka päris sarnased. Sageli kipuvad ka minu ja venna vanemad meie lapsi võrdlema. Vennal on 1 laps ja mul siis kaks samavana. Võrdlemine on tobe. Olen imelikke pilke kohanud ka lasteaias kui poisid tuuritama hakkavad, sest ju ma ei käitu nii nagu üksiku lapse vanemad.
On ju selge, et…
1. meil on rohkem jonni ja kriiskamist, sest mõlemal on omad soovid ja tahtmised;
2. Mõningates reeglites tuleb teha enda terve mõistuse nimel kompromisse;
3. Mängimine on häälekam, sest neid on ju kaks ja nad ei mängi üksi rahulikult.
Sageli võib jääda mulje, et olen hoolimatu ja puudub kasvatus. Iga asjaga ei saa ju ka lastele turja hüpata ja näägutada. Hindan ohte, sekkun vajadusel, annan vabadust, lasen mõnuga jonnida kui neil vaja, olen olemas, teen kompromisse jne.
Kas ma olen ainus, kes tunnetab mõnikord teiste mõistmatuid pilke ja hukkamõistu mõne oma kasvatusmeetodi suhtes?