kas on veel selliseid suhteid – sain kallimaga lapse, kuid koos ei ela. Mees käib meil külas, meie beebiga issil külas. oleme armunud, kõik on vägagi hästi, lihtsalt elame eraldi.
ilmselt hakkavad nüüd miinused kukkuma,aga ma ei kavatse ka seda valikut kellelegi õigustama ja seletama hakata. lihtsalt mõtlesin, kui palju selliseid on…
ei noh, kui sa ise oled rahul, siis on kõik hästi ja keegi ei miinusta.
visiitabielud on läbi aega olnud.
beebidega on see tõesti haruldane, sest kui suhtes kõik korras on, siis elatakse koos tavaliselt, sest kaaslase abi on ikka vajalik, väikse inimesega võib alguses raske olla.
Mina olin ka sellises suhtes. Laps ei olnud planeeritud, mehega elasime erinevates linnades, kohtusime küll üsna sageli, aga minul oli oma linnas oma elu ja tegemised, temal teises linnas jälle omad. Mina soovisin küll kooselu (väikese lapsega oli üksinda ikka raske), mees kartis paaniliselt kokku kolida.
Aasta pärast lapse sündi kolisin siiski mehe juurde, aga nüüd, kui laps on suurem, mõtlen mõnikord, et oleks võinud edasi visiitsuhtes olla. Mina jätsin ju oma töö, kodu ja sõbrad..
Minul analoogiline suhe ja mulle sobib, mehele ka ilmselt, sest koos elada me kumbki ei soovi ja vahest ka ei saakski. Aga sedasi visiitsuhtes toimime hästi. Laps sündis planeeritult ja läbiräägitult. Tal on mõlemad vanavanemad, kes lapsega tegelevad, lapse isa võtab aktiivselt lapse kasvamisest osa ja meie vahel on suhted head igas mõttes. Lapse jaoks on normaalne, et issi tuleb, tegeleb ja jääb ööseks. Me ei riidle ega kakle omavahel, saame kokku, siis on lihtsalt hea olla. Kui järgmine päev lahkub, siis kallistame kõik kuniks järgmise kohtumiseni. Igapäevselt helistame, aga kohtume kuskil paar korda nädalas ja jumala mõnus on nii.
Meil oli ka nii, mulle ei meeldinud. Häiris see, et mees kartis paaniliselt pühendumist. Lõpuks läksime lahku. Kui mõlemale sobib, miks mitte.
kui teema tegid, siis vist ikka väga rahul ei ole. kahtled ja otsid teisi sarnaseid, et leida vähegi õigustust sellisele elukorraldusele?
Ei miinusta. 🙂 Nimetaksin seda nn visiitabieluks. Minu mehe vanemad on töötanud eluaeg erinevates linnades, kaks last üles kasvatanud, õnnelikus abielus olnud 35 aastat. Sõbranna mees on kaks kuud merel, siis kuu kodus. Naine räägib, et kui mees juba kuu aega kodus olnud, siis ta ei jõua ära oodata, millal mees tööle läheb. Ka lapsed olevat harjunud…
Mina sellest aru ei saa. Tunnen, et kodu on tühi kui meest reisil, sama ka vastupidi. Inimeste natuurid on erinevad, tore, et teile mõlemile selline elukorraldus sobib! 🙂
Kui sellist suhtlemisviisi ei varjuta sisemuses pulbitsev pahameel, kahtlused, kurbus või kibestumine, siis on kõik hästi 🙂
Meil tutvusringkonnas ka üks selline pere :). Ja väga õigesti teevad. Koos elades olid nagu koer ja kass, eraldi elades saavad suurepäraselt läbi. Mõlemad tegelevad palju lapsega, nii koos kui eraldi. Kõik koos käiakse ja tehakse vahvaid asju. Kui asjaosalistele selline elu hästi sobib, siis see on ikka väga hea variant. Sest lapsele ei ole ka kindlasti koos elavaid, kuid pidevalt kraaklevaid vanemaid vaja näha.
Mina arvan et sellises \”peremudelis\” ei ole nn suurt armastust…Lihtsalt meeldib et vahel keegi on, aga samas ei taheta täielikult teineteisele pühenduda….umbes et \”mul on küll naine ja laps, aga ma ei ela nendega\”…See on selline et ei ole ei hõivatud ega ka vaba…Minujaoks ajuvaba lahendus.
Õnnelikud on need suhted vaid seepärast et inimesed tahavadki tegelikult üksi olla ja neile suhe ei sobi…seda ei saa nimetada õnnelikuks pereks ja õnnelikuks suhteks ammugi mitte.
Pere elab ikka koos ja õnnelikus suhtes ollakse koos, mitte eraldi.
35 aastat eri linnades elade ei saa olla õnnelikus abileus 😀
Minu vanemad läksid peale 10a kestnud visiitabielu lahku…Sellised olukorrad ei saa inimesi lähendada…
Mõnel inimesel on suur privaatsusevajadus. Kooselu sobib neile ainult siis, kui elatakse suures majas, kus on lisaks ühisele magamistoale mõlemal ka oma kabinet (kui üks osapool nii palju privaatsust ei vaja, siis piisab ilmselt sellest, kui see ühel on), sest neile on väga oluline, et nad saaksid vahel täiesti segamatult olla. Mõnda hakkab ka sellises olukorras segama, et tahaks rahulikult rõdul istuda, kohvi juua ja päikeseloojangut vaadata ning oma mõtteid mõelda, aga just siis tuleb see tainapea ja hakkab millestki jahvatama, nii et tuleb kabinetti põgeneda. Kui veel teine osapool on selline, kes arvab, et \”kui kogu aeg koos ei taha olla, siis ei armasta\”, ei saagi suhtest midagi välja tulla. Kui aga teine osapool on samasugune või vähemalt empaatiavõimeline ja mitte liialt klammerduv, võib toimida küll.
Ühine elu peaks algama ikka ühise kodu loomisest. Mitte nii, et üks on end kuhugi sisseseadnud ja hakkab siis teisele ruumi tegema. Enamasti seda ruumi ju pole, sest elamise omanik täidab alati kogu ruumi. Nii et ühiseks eluks sobiks ehk täiesti uus elamine. Ja siis saab ühiselt läbirääkida ka vajadused, mis inimestel on. Kooselu peaks ju toetama ka kõiki huvisid ja hobisid ja ikka nii, et mõlema huvid ja hobid olulised. Väga harva need kattuvad täielikult. Ikka tegeleb üks millegagi, mis teist pea üldse ei huvita. Ja selleks peab ka ruumi olema.
Kindel,et mees kaksikelu ei ela ja tal kuskil veel ühte peret pole?
[small]mullamaia kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui sellist suhtlemisviisi ei varjuta sisemuses pulbitsev pahameel, kahtlused, kurbus või kibestumine, siis on kõik hästi 🙂 [/tsitaat]
sisemuses pulbitsevad pahameel, kahtlused, kurbus või kibestumine võivad täiesti vabalt varjutada ka samal pinnal koos elava paari suhtlemisviisi, kui selles lihtsalt puudub tasakaal ja õiglus.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kas on veel selliseid suhteid – sain kallimaga lapse, kuid koos ei ela. Mees käib meil külas, meie beebiga issil külas. oleme armunud, kõik on vägagi hästi, lihtsalt elame eraldi.
ilmselt hakkavad nüüd miinused kukkuma,aga ma ei kavatse ka seda valikut kellelegi õigustama ja seletama hakata. lihtsalt mõtlesin, kui palju selliseid on…[/tsitaat]No üsna tõenäoliselt on ta hõivatud mees.
Mina kah elan täpselt sellist elu. Minu meespool ei ela Eestis aga käib siin iga nädal. Ostis mulle maja, kus me lapsega elame ja auto. Enamus kulutusi katab ka tema. Lapsega tegeleb palju. Mujal tal peret pole (ärge uskuge, kui ei soovi). Kuigi jah, meil on plaan paari aasta pärast kokku kolida, st. meespool kolib Eestisse meie juurde. Olen elanud seda elu juba 5 aastat.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina kah elan täpselt sellist elu. Minu meespool ei ela Eestis aga käib siin iga nädal. Ostis mulle maja, kus me lapsega elame ja auto. Enamus kulutusi katab ka tema. Lapsega tegeleb palju. Mujal tal peret pole (ärge uskuge, kui ei soovi). Kuigi jah, meil on plaan paari aasta pärast kokku kolida, st. meespool kolib Eestisse meie juurde. Olen elanud seda elu juba 5 aastat.[/tsitaat]Asi pole uskumises, vaid tõsiasjas, et tavaliselt elavad sellist elu, kus isegi ei plaanita mitte kunagi kokku kolida, just sellised inimesed, kellest üks pool (õigemini mees) on teises suhtes.
Teemaalgatuski tundub mulle pisut selline, nagu tunnustust otsiv. Et meil on niimoodi. Mina vist küll tahaks teistmoodi, aga ei saa. Kinnitage mulle, et ka niimoodi on ok.
No ilmselt on ikka ok, kui mõlemale poolele nii sobib.
Minu meelest on see ainuke talutav mudel – no miks küll peaks kaks täiskasvanud inimest tahtma 24/7 koos elada, aru ma ei saa.
Kui elate mehega erinevates linnades siis saaks nagu aru… et logistiliselt keeruline, tööd kodu lähedal jne. Aga kui te elate ühes linnas ja teie \”perel\” on siis järelikult kaks elamist üleval pidada siis ütleks lihtsalt, et hästi elate.
Miinustama ei hakka. Minu jaoks on see imelik elukorraldus aga see on minu arvamus. Teie tehke nii nagu teile sobib.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kas on veel selliseid suhteid – sain kallimaga lapse, kuid koos ei ela. Mees käib meil külas, meie beebiga issil külas. oleme armunud, kõik on vägagi hästi, lihtsalt elame eraldi.
ilmselt hakkavad nüüd miinused kukkuma,aga ma ei kavatse ka seda valikut kellelegi õigustama ja seletama hakata. lihtsalt mõtlesin, kui palju selliseid on…[/tsitaat]
Mul on tuttav abielupaar. Ametlikult abielus ning elavad aastaid sedasi visiitsuhtes. Laps olemas. Maakodu ühine. neile sobib ja miks peaks see teisi kuidagi morjendama. Ise olen visiitsuhte poolt.
Meie oleme pikalt visiitsuhtes elanud. Nüüd paar aastat koos ja no ei meeldi. Mulle meeldib ikka oma elu ja elamine ja siis teineteisel külas käia.
Ideaalses pildis näen, et mehe maja on teisepool järve ja siis käime üksteisel külas. Või siis peaks olema mees, kellega paremini kokku sobin.
30+ või 40+ vanuses oleks selline elu isegi ettekujutatav, aga kui laps kasvab suureks ja läheb oma elu peale, siis edasine pole küll midagi kadestamisväärt. jube pull on ikka üksinda vananeda (või sa arvad tõesti, et kui enne ei kõlvanud mehel naisega koos elada (ja sai nt rahumeeli teiste naistega liini ajada, keegi ei kontrolli ega saagi ajusid), et siis äkki pensionärina kõlbab koos vananeda?).
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
