Teema: Võtab mehe, läheb naisele

Ei tea, naljakas keel.

#4223361:

Sest mees päriselt ka võttis naise enda (perekonna) elamisse(tallu) ja naine läks enda kodu(talu)st mehe juurde elama. Naistel ju isegi kaasavara – ehk naine läkski, mees võttis (tihti ka otseses mõttes kus polnud armastusel ruumi ja oli “kasulik” otsus ja tütre ise saatis tütre endale sobivale mehele).

Ja kui mees läkski naise juurde elama, siis öeldi, et läks koduväiks. Kui näiteks naine oli ainuke laps või olid peres ainult tütred.

#4223422:

Vene keeles öeldakse samamoodi. Arvan, et veel paljudes keeltes. Mis see eesti keel tingimata siia puutub?

Zenitsa ja v6idit zamyz. Kui mees teeb midagi, siis delal, kui naine, siis delala. Ilmselt üks sugu on tähtsam kui teine?

Kuna naine “võeti” majja koos koduloomade ja muu majakraamiga siis ilmselt sellest.

No mina tõesti võtsin mehe. Ehk siis tegin ettepaneku abiellumiseks, tema oli nõus ja tuli registreerimisele kohale.

Eks meilgi ole aktiviste, kes marutavad mingite keelendite pärast ja üritavad uuskeelt (newspeak) juurutada.

#4223542:

#4223325:

Miks eesti keeles öeldakse, et “võtab naise” ja “läheb mehele”, mitte vastupidi?

Samal põhjusel, miks öeldakse, et “paneb saapa jalga”, kuigi tegelikult ta paneb vastupidi – jala saapasse.

Minu meelest veits metsapoole võrdlus. See mütsi pähe või pea mütsi sisse panek on lihtsalt keeleline küsimus.

Mehele minek ja naisevõtt seevastu ajaloolise taustaga–naine oli alati see nõrgem pool, kelle eest mees ja asjad ära otsustas.

#4227817:

#4223325:

Miks eesti keeles öeldakse, et “võtab naise” ja “läheb mehele”, mitte vastupidi?

Patriarhaadi värk. Ajalooliselt on mehed alati tahtnud naiste üle otsustada. Ja ärge öelge, et see on mingi “moslemite värk”, selline naiste õiguste jalge alla trampimine on toimunud ka kristlikes riikides. Vanasti öeldi naise abiellumise kohta näiteks, et ta “sai tanu alla”, ehk et siis abielluvale naisele seoti pulmas rituaalselt kas rätik või asetati tanu pähe. Abielus naisel polnud väga sobilik lahtiste juustega ringi käia.

Mis see naise õigus selle teema kontekstis on, mees võtta? Ükski naine ei talu äraütlemist nii nagu keskmine mees seda talub, see on puhtalt bioloogiline. Nii et äraütlemise privileeg on traditsiooniliselt olnud naistel – seda sa siin halvustad?

Paljapäi ei käinud vanasti muide ei mehed ega naised, see, et abielunaise traditsiooniline peakate oli tanu, mitte pärg nagu noortel neidudel, ei näita nüüd küll mingit “õiguste jalge alla trampimist” 🙂 Küllap soovisid suhtes naised vanastigi ebasoovitavat tähelepanu ära hoida – kui tanu peas, siis ligi ei tikutud. Ja lausa absurdne on arvata, et mehed naistel pärgi peast kiskusid ja tanusid asemele surusid, küllap selle taga oli ikka naiste endi loodud mood.

#4227817:

#4223325:

Miks eesti keeles öeldakse, et “võtab naise” ja “läheb mehele”, mitte vastupidi?

Patriarhaadi värk. Ajalooliselt on mehed alati tahtnud naiste üle otsustada. Ja ärge öelge, et see on mingi “moslemite värk”, selline naiste õiguste jalge alla trampimine on toimunud ka kristlikes riikides. Vanasti öeldi naise abiellumise kohta näiteks, et ta “sai tanu alla”, ehk et siis abielluvale naisele seoti pulmas rituaalselt kas rätik või asetati tanu pähe. Abielus naisel polnud väga sobilik lahtiste juustega ringi käia.

Mehed ei tahtnud sugugi naiste üle otsustada. Ajalooliselt on mehel olnud kohustus oma naisi (abikaasat, tütreid, õdesid, ema ja isegi kaugemaid sugulasi nagu naiseõed) kaitsta ja ülal pidada. See oli raske koorem ja kindlasti oleksid paljud mehed soovinud sellest vabaneda. Naistel ei olnud omandit juba ainuüksi selle pärast, et nad ei oleks suutnud enda omandit kaitsta, kui keegi seda ära tahtis võtta. See vastik, raske ja eluohtlik kohustus kaitsta oma omandit mõõk käes jäeti täielikult meeste kanda. Samuti pidi mees oma perekonna naisi kaitsma au rüvetamise eest. Kui keegi solvas mehe ema, naist, õde või tütart, pidi mees kohe jälle relvaga neid kaitsma tormama ja oma elu ohtu seadma. Muidugi püüdsid paljud mehed selle vältimiseks naised koduseinte vahele kinni panna, et ohud väiksemad oleksid. Ühesõnaga, kogu see paljuräägitud domineerimine sisaldas meestele ühtlasi ka palju kohustusi, hoolt ja muret.

#4229389:

Oli surve abielluda, sest vanatüdruku staatusest oli tehtud häbiasi. Vaevalt, et kõigi tolleaegsete noorte tüdrukute unistus oli noorelt abielluda ja kari lapsi saada. See oli ühoskondlik surve, millele üksikindiviidil oli raske vastu seista. Kohe said sildi külge, kui vanatüdruk ja seega väheväärtuslikum ühiskonnaliige.

See ongi see tänapäevane (feministlik) mõtteviis, et ühiskondlik surve sundis naisi abielluma ja lapsi saama. Kas sa raamatuid oled lugenud? Justnimelt oligi noorte tüdrukute unistus abielluda ja kari lapsi saada, õigemini, abielluda heal järjel perepoja ja suure talu pärijaga. See oli tolle aja mõistes karjäär. Vanatüdruku staatusest polnud mitte “tehtud” häbiasja, vaid vanatüdruk lihtsalt ei saanud nii hästi eluga hakkama, kuna naine üksi talu ei pidanud (nagu meeski, muide) – raske oli! Kõige raskemad ja mustemad tööd on traditsiooniliselt alati olnud meeste teha, naised neid tegema ei pidanud. Ühesõnaga, sama hästi võid öelda, et tänapäeval on töötu staatusest tehtud häbiasi.

Tolleaegsed naised mõtleksid tänapäeva naiste kohta ilmselt, et ühiskondlik surve sunnib meid vaesekesi oma lapsed võõraste kasvatada jätma, et päevast päeva peremehe heaks tööd teha. Ei usuks nemad, et see on meie jaoks eneseväljund, nii nagu sina ei usu, et taluperenaise staatus oli neile eneseväljund. Lihtsalt neid tolleaegseid naisi saame meie siin taga rääkida, nemad meile oma nägemust esitada ei saa.

#4229311:

Naistel ei olnud omandit juba ainuüksi selle pärast, et nad ei oleks suutnud enda omandit kaitsta, kui keegi seda ära tahtis võtta. See vastik, raske ja eluohtlik kohustus kaitsta oma omandit mõõk käes jäeti täielikult meeste kanda. Samuti pidi mees oma perekonna naisi kaitsma au rüvetamise eest. Kui keegi solvas mehe ema, naist, õde või tütart, pidi mees kohe jälle relvaga neid kaitsma tormama ja oma elu ohtu seadma. Muidugi püüdsid paljud mehed selle vältimiseks naised koduseinte vahele kinni panna, et ohud väiksemad oleksid.

See kehtib vast väga ammuse aja või mõne teise kultuuri kohta. Eesti taluühiskonnas pole mehel kogu oma töökoormuse kõrvalt eales olnud aega naist passida ja kinni panna ei saanud teda ammugi, sest tegi ta ju samamoodi oma jao vajalikest töödest. Külmas kliimas läks põhimõtteliselt kogu kevade, suve ja sügise kogu pere aur selle peale, et järgmine talv üle elada.

Naistel polnud enamasti omandit (osadel oli ikka küll), aga naisel oli seaduslik õigus oma mehe omandile. Tänapäeval rabeleb igaüks iseenda eest, vanasti elasid inimesed rohkem sümbioosis ja olid üksteisele kasulikud. Tänapäeval ei vaja keegi kedagi – mis on ilmselt paljude inimeste psüühikaprobleemide põhjuseks.

#4229889:

Kas sa raamatuid oled lugenud? Justnimelt oligi noorte tüdrukute unistus abielluda ja kari lapsi saada, õigemini, abielluda heal järjel perepoja ja suure talu pärijaga. See oli tolle aja mõistes karjäär. Vanatüdruku staatusest polnud mitte “tehtud” häbiasja, vaid vanatüdruk lihtsalt ei saanud nii hästi eluga hakkama, kuna naine üksi talu ei pidanud (nagu meeski, muide) – raske oli!

Olen juhtumisi mõne raamatu elu jooksul läbi lugenud, tänan küsimast.

Julgen endiselt arvta, et ei olnud sugugi kõigi tüdrukute unistuseks abielluda ja lapsi saada. Oli piisavalt neid, kes igatsesid maalt ära, suurde linna, et haridus omandada ja ennast teostada. Lihtsalt naise majanduslikku iseseisvust ei peetud sobilikuks. Meie suguvõsaski oli naisi, kes ennast muul moel teostasid, kui mehe ja laste kaudu. Oli näiteks naine, kes läks nunnaks, et vaid pere surve alt minema saada. Neid näiteid on veelgi. Mindi välismaale, ega loodud kunagi peret.

Jah, kõigist ei saanud Selma Lagerlöfi sarnast üksikut naist, kes suurtalu omanikuna poolele külale tööandjaks oli, aga neid naisi, kes üksikuna hakkama said oli küll.