Teemaalgataja olen. Vahepeal on aega mööda läinud ja kuigi kerge pole, siis saan ometi öelda, et on läinud kergemaks. Lapsed läksid lasteaeda ja on seal hästi kohanenud. Muidugi on nad ka vahepeal haiged ja seda kas kordamööda või korraga. Kui nad on pikalt kodus olnud, tunnen jälle väsimust ja närvilisust, aga olen paremini õppinud sellega hakkama saada. Mees on endiselt välismaal tööl ja nädala sees olen lastega üksi. Lapsehoidjat pole võtnud, aga mõte on, et keegi leida. Mind aitab hetkel see, et ma veel tööl ei käi ja pühendun ainult lastele. Seega saan neil päevadel kui lapsed lasteaias on aega iseendale. Tunnen, et see mind kuidagi laeb kui vahepeal omi mõtteid mõtlen ja üksi olen. Suvel kui mitu kuud olin kogu aeg lastega koos ja terve suve jooksul oli 2 korda kui käisime mehega kahekesi väljas, ülejäänud aja olin kogu aeg lastega. Pool tundi üksi poes vist ei lähe eriti arvesse. Mõned inimesed saavad teistelt energiat, teised vajavad üksiolekut. Mulle ongi olnud pereelus kõige raskem nn oma ajast loobumine. Olen mõelnud, et mõnes mõttes hea, et kaksikud saime, ühe korraga kõik see tehtud. Lapsed kasvavad kiiresti ja loogiliselt võttes läheb elu mõnusamaks. Lastega koos olla tore kui nad juba vahvad kaaslased. Rohkem lapsi siiski ei soovi, ju need paar aastat on minusse sügava jälje jätnud ja ei soovi veelkord kõike nullist alustada.