..ja siis selle peale laotakse vanade miinustajate poolt nendele postitustele metsikult plusse. (noh, nii palju, kui neid miinusinimesi lugemas on; duubeldada nad enam ei saa) Kuigi, pole ju eriti sisukad postitused, olgem ausad.
Mingit arvamust või mõttekäiku neilt endiselt oodata pole.Mis viib inimese sellise olukorrani? Oma eluga mitte rahu olemine? Ebaõnn?
Ma siiski nii kategooriliselt ei halvustaks, vaid püüaks tegelikult ka sisuliselt aru saada.
Mis viib inimese sellise olukorrani? Usun, et suures osas see, et Perekool on väga pikki aastaid olnud ühes kindlas formaadis, kus on võimalik näidata nii poolehoidu kui vastumeelt, ja inimesed on lihtsalt sellega väga harjunud, neil on nö õigustatud ootus mis põhineb väga pikaajalisele kasutajakogemusele (15+ aastat). Niisugune järsk formaadi muudatus, ilma kasutajatelt küsimata, on tegelikult väga julm, sest nii mõnedki on siin selle saatel vahepeal väikelaste emadest vanaemadeks saanud. Suhtlusstiil on kogu selle aja jooksul alati üks olnud, inimesed on selle pika aja jooksul omaks võtnud ja sellega arvestama õppinud. Praegune uuendus teeb Perekoolist varsti kunagise Pereklubi, kes vihaste lumehelbekestena Perekoolist lahku lõid ja oma foorumi tegid, mis aga mitte-anonüümsena loomulikult muutus kohe ninnunännu kiitmisklubiks ja varsti oma loomulikku surma suri.
Nendele, kes ütlevad, et argumenteerida tuleks sõnadega, mitte miinustamisega. Selles Perekooli võlu oligi, et vahel sai oma eriarvamust avaldada sõnaliselt, kuid soovi korral ka lihtsalt +/- vajutamisega. Sest vaadake, inimestel tõesti ei ole aega alati igale postitusele sõnaliselt vastata, eriti kui kommenteeritav arvamus on väga kaugel kommenteerija enda seisukohast ning on ette näha, et diskussioon ei viiks kuskile. Nõue, et oma arvamust tuleks alati sõnades väljendada, on absurdne, inimesel on palju teisi prioriteete, pikemalt kirjutama hakkaba ta enamasti ikka alles siis, kui tal on midagi uut või olulist öelda. Kui minu mõtte on keegi teine kommenteerija juba välja öelnud, siis ma paningi lihtsalt plussi või miinuse, et oma poolehoidu või mittenõustumist väljendada.
Enamik siinseid kägusid ei ole professionaalsed perekoolikad, neil on oma elu ja Perekoolis käiakse tihti lühidalt, või väsinuna, või kuue kuuse kõrvalt. No ei jõua alati sõnu seadma hakata, kui kuused süles rabelevad või just uinuma hakkavad. Senine formaat võimaldas oma arvamust avaldada ka lühidalt. Näiteks põhilise hulga miinuseid said ju ikkagi mõõdutundetud solvajad – kas arvate, et on parem, kui nüüd 72 miinuse asemel on 72 positust ühe ja sama sisuga: ära lärma, sinu tekst on ebaviisakas (või siis lausa esseed teemal, miks niimoodi sõimelda ei ole ilus)? Ja kes seda peaks viitsima või kellel reaalselt aega olema? Või kes peaks viitsima neid 72 ühe sisuga postitust lugeda?
Miinustamisel oli ka veel tegelikult korralekutsuv mõju, ühtmoodi mõtlejaid ühendav mõju ning lõpuks sundis see ka inimesi oma sõnu valima ja paremini ritta seadma, et vältida valestimõistmisi või grammatikavigadele terava tähelepanu pööramist. Nüüd see kõik kaob, võin kirjutada mida sülg suhu toob, sest miinuseid ma enam ei saa ja suurem osa mittenõustujaid lihtsalt ei viitsi vastu kirjutada.
Kui see uus süsteem tõesti niimoodi ainult laikimise peale ka jääb, siis kaotab PK täielikult oma võlu ja omapära. Niigi on seoses sotsiaalmeedia plahvatusega siin tegevus ikka väga soiku jäänud, kui aga PK-st võetakse ära üks olulisi diskussiooni elemente, siis muutub ta mõttetuks ja kaob pea ajaloo prügikasti. Ise tunnen küll, et sellises PK-s enam kuigi kaua käia ei viitsi, sest ta pole enam see koht mis enne.
Ei nõustu su arvamusega. Sajad käod käivad siin pigem midagi huvitavat lugemist otsimas. Kui nad tahaks sisutut striimi, külastaksid nad muid sotsiaalmeediaid. Paraku on miinustamine olnud juba aastaid selle koha sisuloome surm. Mida on lugeda teemast, kus 72 kägu on oma meelsust miinusega hinnanud, aga väsimusest ei huvitu midagi kirjutama. Arvestades, kui raskekäeliselt eestlane aga plussi paneb, võib plussitatud teema juba kvaliteedi märgiks pidada. Miinustatud teemad aga tähendavad enamasti surnult sündinud teemadeks, sest miinus käo näpus ei tähenda muhvigi. Me kõik teame seda ja lohutame uustulnukaid, et miinus on sama hea, mis null. Ärgu võetagu isiklikult.
Ehk tõstab miinuste puudumine hoopis perekooli loetavust, sest kui midagi ei meeldi, ei piisa miinusest ja see võimaldab mitmekülgsemaid, huvitavamaid, vastolulisemaid, ehk ka pikemaid teemasid, mis ei sure paari tunniga vaikusesse.
Olgem ausad, perekoolis on väheks jäänud head lugemist, millele kaasa elada. Isegi pagulasteema, mis pinnitud esilehele, on sumbunud ja veel viimane vapper kägu käib sinna korra kuus midagi postitamas, mis siis rahulikult surnuks miinustatakse. Igav. Vaid paksude teema veel võtab nii palju tuld alla, et miinuse kõrvale väsinud kägu tahab sõna sekka poetada. Sisuliselt ainus teema esilehel, kus käib elu.
