Esileht Pereelu ja suhted Töökaaslase abikaasa on saripetja Vastus teemale: Töökaaslase abikaasa on saripetja

Postitas:
Kägu

Olen isiklikult kogenud ja ka kõrvalt näinud, et see teadaandja saab osa p..arahest enda kaela.

Mingis mõttes arusaadav.

Sa nagu jagaks oma pere kõige intiimsemat saladust mingisuguse asjasse mittepuutuva inimesega ja see tekitab juba iseenesest selle inimese vastu viha.

Pigem kõik need praegused “tahaks teada” hõiskajad muudavad sekundiga oma meelt, kui tõepoolest see hetk ükskord kätte jõuab…

Selles mõttes, et tahaks teada küll, aga tahaks ise teada saada. Mitte mingi suvalise lamba kaudu.

Mina olen selline! Ja mulle on asi reaalselt kätte jõudnud.

Olen alati arvanud, et mina tahaksin teada ja olen alati teadnud, et vasakulepanijast mehega mina koos elada ei soovi. Minu jaoks on truudus ja usaldus suhtes väga oluline.

Minu kooselu oli väga pikk, kuni ühel päeval sain teada, et on minugi mees (kes on mulle alati vandunud, et on truu) käinud tädirannas. Armukest ei ole tal kunagi olnud, aga oli ühekordne seik (purjuspäi), millel oli tunnistajaid. Sõnumitooja ei olnud võõras inimene, aga kindlasti ka mitte südamesõbranna. Olen talle väga tänulik. Samas siiski natukene pahane, et ta tunnistas seda alles mitu aastat hiljem. Oleks võinud öelda kohe. Teadmine, et olen aastaid petturiga koos elanud ning pärast teise naisega olemist temaga seksinud, ajab mind öökima. Kui oleksin kohe teadnud, oleksin palju õnnelikum olnud, sest siis saanuks palju nooremana enda elus uue lehekülje pöörata.

Mingist kadeduse juttudest ma siinkohal aru ei saa. Kes, miks ja mille peale peaks kade olema? Olen täiesti kindel, et asjad ei teki tühjalt kohalt – kus suitsu, seal tuld. Ehk on vaid mõni üksik protsent juhuseid, kus keegi on tõesti pahatahtlikult laimu levitanud. Kellele meeldib endale valetada, see muidugi raiub, et tegemist on väljamõelidisega ja kadedusega. Lõppkokkuvõttes kahjustavad sellised inimesed jaanalinnu mängimisega ainult iseennast. Ja ilmselt ka oma lapsi.

Kolisin samal õhtul, kui oma mehe teost teada sain, teise tuppa, teisele korrusele elama. Mõni aeg hiljem kolisin majast välja. Lapsi on meil neli. Eks see oli neile raske, aga ilmselt on õnnetu emaga koos elamine veel raskem. Esimene pool aastat tundsin sügavat leina. Teine pool aastat oli ka väga raske. Aga nüüd hakkab juba päike pilve tagant paistma.
Elame paar aastat eraldi. Mees käib, roomab ja anub siiani, et mind tagasi saaks. Samas, oma tegu eitab. Süüdistab ka sõnumitoojat valetamises ja kadestamises.

Naeruväärsed on need naised, kes endale sisendavad ja valetavad, et neile ei lähe mehe selline käitumine korda, sest koos lapsi kasvatada, heaolu, seks, raha, mugavus, logistika jne on ju palju tähtsamad. Nad ei saa tegelikult arugi, kuidas selline teeskluses ja kahepalgelilsuses elatud elu neid õõnestab. Eitagu nad seda palju tahes. Sellistest asjadest saavad alguse rasked haigused.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt