Siin esindavad mõned inimesed seisukohta, justkui tuleks nende lugupidamine mingite eriliste tegudega ära teenida. Veidi meenutab mu eksämma, kes arvas samamoodi. Alles siis, kui ma pärast 12 a kestnud abielu ja tema poja kõigist jamadest läbitoetamist lahutada otsustasin, teatas, et sellist naist poeg enam ei leia… Enne oli kogu aeg selline suhtumine, et vaat see ja see asi peaks veel olema, et ma saaks sind austada…
Tüüpilised manipulaatorid ühesõnaga.
Normaalne inimene suhtub teistesse lugupidamisega, võõrastele antakse tavaliselt usaldust ja lugupidamist krediiti. Mis mõttega minna kellegagi kohtuma, kui temast a priori lugu ei pea?
Ma näen asja pigem nii, et lugupidamist ja usaldust saab kaotada, mitte ei tule võita. Aga usaldamine ei tähenda muidugi seda, et annad 3nda kohtumise järel teisele oma krediitkaardi, majavõtmed ja ID-kaardi PINid.