Selles klassikaliste asjade mitte meeldimise teemas jäi silma see piinamisraamatute osa. Ei taha teise teemat üle võtta, seega kirjutaks siia need teosed, mis valmistavad tõsist piina lugeda.
“Mahtra sõda”; enamik Ristikivi teoseid; “Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast”; “Vahva sõdur Švejk”; “Alkeemik”
Kindlasti on veel mõni teos, aga kui kirjutate siia oma neid piinamisraamatuid (väga huvitav mõiste kusjuures), siis tuleb vast veelgi meelde.
Kui kirjanik kirjeldab ajastut ja seal oli piinamine, siis ei saa raamatuid piinamise raamatuteks nimetada. Pigem on see väga hea võimalus näha, et oleme sellest ajast väljas ja kui palju elu on muutunud. Vahel kuidagi arvatakse, et varem oli parem. Sellised raamatud toovad välja, millises hullumajast meie esivanemad on läbitulnud ja peremustrites on need ju kõik alles, need vanad ajad. Mahtra sõja järeltulijad on siin foorumiski ilmselt, ise seda teadmata. Ja peavad tagajärgedega ( suhetega perekonnas) siin toime tulema. Mina pean piinamisraamatuteks väljamõeldud reaalsusega ja väljamõeldud piinamistega raamatuid. Tõelist elu kirjeldavad raamatud on aga ajaloolised. See, et ajaloos on piinamist olnud ,see et oleme suures osas orjade järeltulijad, see peaks meenutama, et kui laseb ennast lõdvaks, ei kasuta oma võimalusi, tulevad vanad ajad tagasi. Või ehk juba ongi, aga ei tunne neid ära.
