Võib-olla pole päris see vastus mida otsid, sest vast ei saa enam öelda, et hüpohondriat põen.

Mind aitas kognitiivteraapia (enne rasestumist). Teenin vähe palka, ja krigistasin hambaid makstes, aga soovitan ikkagi. Tagantjärele vaadates oleks pidanud selle raha ja julguse juba aastaid varem ohverdama.

Praegu rasedana ühelt poolt adun, et kui nendesse aukudesse sukeldun, siis teen stressiga rohkem kahju, kui potentsiaalne probleem, mille ennetamises mul võimu EI ole. Teiselt poolt – kui midagi ongi valesti (mitte rääkides siin ‘tunnustatud’ tähelepanu nõudvatest sümptomitest nagu tugev veritsemine, tugevad ebatavapärased krambid jmt), siis kui tõenäoline on, et sündimata last selle osas edukalt aidata saab? Statistiliselt äärmiselt madal.