sest ma reaalselt näen, kuidas ka kõige toredamate õpetajatega rühmas ei tagata 1-2-aastasele lapsele seda, mida ta tegelikult vajab: rahulikku, killustamata õhkkonda, kus laps saab palju üks-ühele tähelepanu ja oma tempos rahulikult areneda. See piir ei lähe muidugi rangelt 3 juurest, mõni laps on juba 2,5-selt “suure lapse” tegu ja nägu ja mõni natuke peale kolmeseks saamist, aga umbes sealkandis nad siiski üksteisega päriselt mängima, vanematest eraldiolekut taluma ja iseseisvaid tegevusi üha enam nautima hakkavad.
Mina olen siis ka üks neist vähestest, kelle 2 last on tõesti üle 3a kodus olnud. Esimene laps läks lasteaeda 4a (suvel sai 4, sügisel läks) ja teine 3a ja 8k vanuselt.
Minu tingimus oli, et lasteaeda mingu laps, kes oskab ise süüa, õnnetusteta potil käia ja ennast rääkimise abil hästi väljendada – enne ei pane. Sest ma arvasin, et kui laps peab üheaegselt kohanema lasteasutusega ja samas ka õppima oskusi (näit. potilkäimist, sõnalist väljendamist), siis võib see lapse psüühikale liigne koormus olla. Olen näinud küll aastaseid lapsi, kes käivad korralikult potil ja räägivad lühikesi lauseid. Minu lapsed aga sellised polnud. Sõnu rääkima hakkasid umbes 2a, lauseid 2,5a. Potil käimine oli 2,5a veel puudustega: esimene laps pissis tihti ning tihti ei jõudnud potile, esimene osa tuli püksi – meil oli sageli mitu paari pükse kuivamas; teisel jällegi oli komme tormata häda korral mitte poti, vaid minu poole (ja sedagi liiga hilja) – ja siis pidin mina temaga potile minema, aga vahel oli juba enne loik poti ees maas/püksid läbimärjad.
Minult vahel ikka mõni küsis: “Millal siis laps lasteaeda ja ise tööle?”, aga mina ei osanud kunagi midagi konkreetselt vastata, ütlesin: “Ma vaatan lapse järgi. Kui mulle tundub, et ta on piisavalt suur ja tubli, et lasteaeda panna, siis panengi – praegu mul seda tunnet veel ei ole.”
Potil käimine kujunes minu lastel täielikult välja nii paar kuud enne 3a. Ka sõnaline suhtlus oli selle ajaga tublile tasemele arenenud. Ehk siis – “suuri ja tublisid” (kes sõid, väljendasid enast sõnaliselt hästi, käisid õnnetusteta potil, panid riidesse ka) lapsi hakkasingi mina oma lastes nägema (alles?) kuskil 3a kandis. Just siis tekkis mul tunne, et NÜÜD võiks tõesti lasteaeda panna – las sotsialiseeruvad, harjuvad kambaeluga (tõsi küll, vanem laps jäi veel aastaks koju, kuna teine oli siis alles imik, seega panin aeda 4a). Lapsed kohanesid mõlemad väga hästi: esimene pool päeva vaatasid kartlikult ja istusid minu süles, päeva teisel poolel mängisid; järgmisel päeval samuti mängisid ning tegid kõik ühistegevused kaasa; kolmandal päeval lubas õpetaja jätta lapse üksi rühma – nii jäigi. Suurem laps on nüüd 6a koolieelik, väga seltskondlik ning lasteaia suhtes hästi meelestatud.
Aga teemaalgatajale ütlen, et ole rahulik, tunneta ja otsuta ise. Teiste inimeste ütlemiste järgi: “Oi, sa ikka veel kodus – kas sa teda juba lasteaeda ei panegi?” või siis: “Oi, sa kauem kodus ei olegi, juba panid lasteaeda?” ei saa elada niikuinii.
