Ma ei tea, kui kaua on normaalne.
Esimest last imetasin nö. täiskoormusega 1a. 1a vanusesena sõi suure isuga kõikvõimalikku tahket toitu ja proovisin ka lehmapiima anda, aga ilmnes talumatus (gaasivalud, kõhulahtisus). Kitsepiim oli jällegi üks väheseid asju, mida keeldus joomast. Siis otsustasin, et olgu tal vähemalt üksi piim (rinnapiim) ja imetasin last väikese intensiivsusega (2x päevas, lõpuks enne võõrutamist 1x päevas) veel kuni 1a 8k. Selleks ajaks oli imemine kuidagi väga passiivseks muutunud ja otsutasin, et paras aeg lõpetada. Lõpetamine läks imelihtsalt (ei mingeid röökimisi, pluusi rebimisi ega muid koledaid asju, millest on seoses võõrutamisega räägitud). Peale 2a oli oma lehmapiim talumatusest välja kasvanud, sain seda andma hakata.
Teist last imetasin samuti täie tambiga 1a. Tema oli, vastupidiselt esimesele lapsele, tahke toidu osas kapriisne – tükk aega pidi püree/puder olema ja tingimata laitmatult tükivaba püree/puder, et üldse sööks ning liha tuli ka hoolikalt püree sisse ära peita. Lehmapiima keeldus 1-2a vahel suhu võtmast – ja kõik! Temal oli kaua öiseid ärkamisi (hammaste tulek?) ning kuna rinnaga oli teda kõige lihtsam õhtul magama saada ning öösel uuesti magama saada, tegingi nii, et 1-2a vahel loobusin päevasest imetamisest, aga jätsin imetamised ööseks. 2a ringis öised ärkamised lakkasid (kujunes katkematu ööuni), nii et oligi jäänud ainult 1 õhtune magama imetamine. Jätsin selle ära – 2 õhtut laps veidi tihkus, 3 õhtul ainult vähkres natuke ja jäi magama. Oligi imetamsega taas kord lõpp – ja jälle kergelt, ilma röökimiseta (lehmapiima see piimapõlgur joogina ei hakanudki jooma, aga kohupiima, paksu jogurtit, võid, juustu sööb).
Kolmas laps – jällegi, sarnaselt esimesele, väga hea tahke toidu sööja, anna ainult kätte ja kõik läheb. Imetasin kuni 1a 2k. Siis, praktiliselt päevapealt, otsustas laps, et ei viitsi enam imeda ja ka seda, et tahab ööläbi magada (enne tuli ette nii 1 öine imemine veel)! Ei noh, mis siis ikka – laps üle aastane ning minu laste kohta nii varase katkematu ööune vastu pole mul ka loomulikult midagi! Proovisin lehmapiima – ja taas, sarnaselt esimese lapsega, selgus, et see veel ei sobi. Kuna aga rinnast ise võõrdus – tagasi pöörata ka enam ei saa. Praegu siis kaalun, kas üldse mitte piima või nats allergikute segu siiski pudru sisse sokutada…
Rääkisin need lood selleks, et näidata, et isegi sama pere lapsed võivad olla erinevad! Minu teine laps tahtis näiteks kõige kauem imeda – kolmas aga loobus minu jaoks üllatavalt vara ise.
Võõrutamisi siis, kui laps veel täie innuga imeb, pole mina praktiseerinud – mul ei ole olnud põhimõtetet, et näit. just 1-aastasena peab võõrutama. Minu jaoks ei ole olnud imetamise jätkamine siis, kui see on juba sisseharjunud rutiin (piim rinnas olemas, sest pika imetamise korral see piim ei kao ju isegi kuid peale lõpetamist!) nii suur vaev, et selle lõpetamine vääriks lapse meeleheitlikku röökimist vms. Olen ära oodanud, et laps ise ilmutaks mingit vähenenud vaimustust imemisest – ja kui selle omameelest ära tabasin, siis võõrutasingi, kergelt. Ning kolmas, nagu öeldud, võõrdus järsku ja ise.
