Paistab nii, et paljudel, kes esimese raseduse püüdmise aegu pcosiga maadlesid, on sünnitus hormoonid päris kenasti paika pannud ja keha töötab tõrgeteta edasi. Sama siin, tsükkel on norm, kunagisest hormoonidüsbalansist pole jälgegi, ov toimub korrapäraselt, kõik on vägagi korras. Oleks see kõik nii olnud kümme aastat tagasi, enne kolme last, oleks palju nuttusid nutmata jäänud ja arstivisiite tegemata.
Ja lisaks on hoopis teine tunne last planeerida, kui juba üks või kaks on olemas, siis ei ole enam seda halvavat hirmu, et äkki me üldse lastetuks jäämegi.