Ma ise ei viitsiks 13 aastasele küll mingit kakakod keeta, kui just toit valmis saanud, siis tõstan küll kogu perele taldrikule, sama teeb mees kui tema toitu valmistas.
Aga mul on väga hästi meeles, kui mõnus oli, kui vanaema, kes oli kodune, mulle keskkoolitüdrukuna võileivad valmis tegi kui ma koolist tulin. Oleksin võinud ka ise endale oma köögis võileibu valmistada ja sain ka tollal sellest suurepäraselt aru, aga läksin alati peale kooli vanaema juurde (elasime samas majas, vanananemad allkorrusel meie ülalkorrusel), sõin võileibu, jõin teed, mõnikord rääkisime koolisündmustest, mõnikord lugesin lehte ja vanaema lahendas ristsõnu või lihtsalt tukkus laua taga.
Seda kas ma oma taldriku ja tassi pärast ise ära pesin või tegi seda ka vanaema, ei mäleta. Küll mäletan seda, et meie pere nõud pidid vanemate kojutulekuks pestud olema (see oli minu ülesanne), aga tihtipeale hakkasin alles siis pesema, kui ema juba koju tuli ja sellest tuli tavaliselt pahandus. Ega ma kogu aega ka vanaema juures ei istunud, läksin millalgi ülakorrusele ja lugesin raamatut. Ühtepidi saan ema pahameelest aru, sa paned lapsele ühe ülesande ja ta ei suuda seda ka õigeaegselt täita, samas tänapäeval oleksin vist rõõmus kui laps tegemata kodutöö asemel raamatut loeks (see lõppes umbes algklasside lõpuga), mitte poleks arvutis ja meeldetuletuse peale ei teataks, et tal on mäng pooleli ja praegu ei saa.