Seoses ühe teise teemaga siin, mõtlesin uurida selliste naiste mõttemaailma natuke.
Kuidas on see arv nii suureks kasvanud?
Haigusi ei ole kartnud saada?
Arvate, et pigem litsnaistel on nii palju ja seega lähedased teie numbrit ei tea.
On teile olnud ok ka suhtes mehed?
SELLISTE naiste. 😀
Arv on nii suureks kasvanud, sest aastad lähevad, kohtud ja proovid ja vaatad, et käi aasta otsa vaid käest kinni, sest oled siiski ka füüsiline olend, aga midagi ei sobi, ei tulnud õigeid tundeid, iga suhe ei peagi abieluks saama ja pikemate suhete vahepeal (kuigi need pausid kuidagi lühikeseks jäid) ei tahtnud ka alati üksi magada, eriti veel hirmu tõttu, et mida keegi kolmas arvata võiks. Üheöösuhteid pole harrastanud.
Päris noorena, nii kahekümnendate alguses (siis, kui seksiga üldse alles tegelema hakkasin) sai ikka päris lollusi ka tehtud, mis kellelegi haiget tegid, aga ega see polnud siis ka nii plaanitud, noorte inimeste mõtlematuse värk, mina ja maailm. Abielule pole küll kunagi vahele ega kolmandaks läinud.
Haigusi saada pole otseselt kartnud, aga kondoomi kasutanud ja regulaarselt kontrollimas käinud ikka. Pole probleemi olnud ka teemat partneritega üles võtta, tervises pole minu jaoks midagi piinlikku.
Ma ei teagi, misasi on litsnaine, aga lähedastel pole minu sugueluga asja ja ma ei kujuta ette, et ma vanemate või vendade või sõpradega seda arutama läheksin, meie ringkonnas pole see lihtsalt kombeks. Mis minu magamistoas toimub, on vaid minu asi. Seda küll alati jälginud, et kui keegi perest-sõpradest juhuslikult sisse peaks sadama, siis oleks külaline ikka tutvustamisvääriline.
Suhtlen täitsa tavaliselt endiste partneritega, osadega ikka teed ristuvad vahel, möödanikku ei meenuta ja ammugi ei tee keegi mingeid ettepanekuid “uuteks katseteks”.
Abikaasa koha pealt – ei taha mina teada, mis tema enne minuga kohtumist tegi ja sama ka vastupidi. Meil ongi oma ajaarvestus alates kohtumise päevast ja mis jäi enne seda, on igaühe isiklik asi. Tema on enne abielus olnud ja vahel teeb ikkagi esimesest ringist juttu, aga mitte iialgi magamistoa teemadel, mis on minu arust ka normaalne. Abikaasale olen igati truu, meil on kokkulepe, et oleme teineteisele nüüd ainukesed. Vahel on natuke keeruline, sest minu vajadused on suuremad, aga haiget pole ma talle nõus tegema ega ka mitte musta südametunnistusega elama, seega ootame aega, kui vanus teeb oma töö ja ise ka enam nii palju ei viitsi.
Ega need vast saagi asjadest samamoodi aru, kellel seksi jaoks sügavaid tundeid on vaja. Osad inimesed lihtsalt on hingelisemad ja teised füüsilisemad, kellel kuidas see jaotus olema juhtub. Ma ei näe midagi halba selles, kui oodatakse õiget ja vahel ei jõutagi ära oodata – kuni inimene iseoma sisetunde vastaselt ei toimi, on minu arust kõik hästi.
Kahju on neist, kes tahaks rohkem teha, aga kardavad kurje keeli ja ka kurjadest keeltest endist, sest õnnelikud inimesed ei tuhni teiste voodieludes ega näe vajadust sildistada.
