Mul on olnud kolm last, kõik rinnapiimal. Minu jaoks oligi märk, et nüüd võiks hakata imetamist ära lõpetama see, kui laps hakkas öösel mitte ärkama. Hommikust õhtuni magama – st. et ta võis küll läbi une vinguda ja sipelda, aga sipleski ennast ISE magama, mitte ei virgunud täielikult ega hakanud suure häälega nutma.
Esimesel lapsel proovisin küll ka u 1a anda rinnapiima asemel öösel pudelist vett, nagu soovitatakse – laps röökis, lapsel uni läinud, minul uni läinud, stress laes – no milleks? Jätsin katki ja andsin rinda edasi. 1,5a aga vaatasin, et ohoo – laps küll vahel unes vingub ja viskleb (näiteks mingi hammas tuleb), aga ei virgu täielikult enam, jääb ise magama. Juhuuu! Ja oli ka palju täiesti rahulikult magatud öid, kus ma ärkasin hommikul üles ja sain aru, et olen õhtust hommikuni maganud ja laps ka. Siis lõpetasingi imetamise ära – päeval sõi laps kõigest muust kõhu täis ja polnud talle rinnapiim enam oluline, ei mingeid probleeme.
Imetamist on mõtet lõpetada siis kui seda millegiga asendama ei pea.
Ma mõtlen ka, mis mõtet on hakata öist rinda millegi asendama – see ju tülikam? Parem oodata, kuni laps juba ise märku annab, et öösel süüa enam ei vaja. Vee andmine öösel võib mõne lapse peal töötada (ilmselt, kui laps on ise niikaugel, et öist sööki ei vajagi), mõnel aga põhjustab meeleheitlikku röökimist.
