No ütleme nii, et 9kuud möödus kui õudusunenäos. Hoidsin end kursis poja elu ja kooliga. Poiss teadis, et olen alati olemas.Samal ajal suhtlesin ametnikega. Andsin ise asja kohtu suhtluskorra ja otsustusõiguse määramisel. Väga pikk ja vaevaline protsess. Kuna kaalul oli juba poisi elu ja tervis (isa vägivaldne alkohoolik) pidasin vajalikuks kiiret sekkumist. Meie seadused ja kuidas asi liigub on jube-teosammul. Õnneks poiss sai ise aru, et lubadused ei läinudki täitmisele ja tuli ise koju tagasi 9 kuu pärast. See laps kes ära nö.varastati oli hoopis teine. Käisime aastaid psühhiaatri juures. Praegu tubli poiss. Kuid see on sügava jälje jätnud tema mälusse.
Ohh jumal küll! Sa oled väga hea ema!
Kui käisin direktori juures rääkimas, siis ta ütles ka, et lahku minnes oleks kohe pidanud ametlikult kõik määrama. Elukoha ametlikult minu juurde, elatisrahad ametlikult jne. See sõnade uskumine jne ei tööta. Ma poleks iial uskunud, et asjad nii võivad minna. Mõtlesin, et selleks peab ema olema kas vägivaldne, alkohoolik, naromaan vms, et nii juhtuks. Aga lihtsalt niimoodi? Sinu lapse puhul veel õuest mängimast otse? Ja ei saagi midagi teha, kõik on võrdne, eksole. Noh, võiks ka siis ju lapse juurde minna ja head-paremat lubada ja niimoodi ta tagasi tuua. Aga see kõik oleks manipulatsioon lapsega, niigi on juba. Ma ei taha mõeldagi.