Lapse ema tundub tõsiselt külm ja ebameeldiv ega ei kuula mida õpetajad soovitavad. Üks õhtu näitasin lapse emale enda lapse hammustusi ning soovitasin viisakalt otsida abi. Selle peale hakkas ema karjuma, et “kuidas mina julgen tulla süüdistama”.
Igastahes, mida teha? Kas teil ka sarnaseid kogemusi? Või peaks lihtsalt ise teise lasteaeda minema, mida väga ei tahaks teha, aga kui midagi ei muutu, siis ei näe muud lahendust hetkel.
Ema ei kuula kasvatajat ja lõugab teiste lastevanemate peale, kui need teda olukorra tõsidusest püüavad informeerida- lootusetu juhtum sel juhul.
Loogiline, et tuleb teise rühma või lasteaeda laps panna, kui vähegi võimalik. See pole mitte pea liiva alla peitmine, vaid oma lapse kaitsmine. Ei jõua keegi tervet maailma mõistlikuks muuta, aga eesmärk on oma last igasugu jubeduste eest kaitsta, kuni saab. Lõpuni ja kõige eest nagunii ei saa. Siin on ju näha, et see on pidev probleem ja vanem lihtsalt teeskleb, et probleemi pole, mitte ei tegele sellega. Ei kasva lapsed ise normaalseteks, neid peab kasvatama. Ja mõni ongi muidugi väheke teistsugune ega allu kasvatusmeetoditele ka mingite eripärade tõttu, aga isegi nendega saab tööd teha ja neid arendada, probleemi eitamine teeb nendes olukordades ainult olukorra hullemaks.
Meie ühiskonnas aga ei saa isegi vaimuhaige laps mingit abi ega ravi, kuni vanem seda ei taha ja korrutab, et tema lapsega on kõik korras, mis siis veel muust rääkida.
