Mina olen üks kord elus niimoodi jõllitanud. Seisin poes kassasabas ja mõtlesin omi mõtteid, ning olin endalegi märkamatult jäänud selle kõrvalt jõllitama ühte meest kõrvalsabas. Kuna mõtted olid mujal, siis “ärkasin” alles kui ta naerma hakkas. Samal ajal kui mu teadvus tegeles ühe muu probleemiga, oli minu alateadvus püüdnud lahendada küsimust kust ma seda inimest tunnen ja kas ma peaksin tere ütlema. Minu mõtlikust kulmukortsust ja samas tühjast pilgust tabas ta täpselt ära, milles asi, ja hakkas naerma. Seepeale hakkasin minagi naerma. Voldemar Kuslap oli. 😀