Mul on 3 last ja pean tunnistama, et ma pole midagi spetsiaalselt teinud. Käsi pesin koju tulles juba enne lapsi. Aknad on meil pidevalt tuulutuse peal, et õhk liiguks. Seda sõltumata sellest, kas on imikuid või mitte. Mopiga tõmban siis kui tolmurullid häirima hakkavad. Meil on kass. Olen lapsi imikuna poodi kaasa võtnud ja pole kunagi külla minnes või külalisi kutsudes uurinud, kas keegi on nohune või mitte. Arvan, et pisikutega tuleb harjuda. Siis läheb ka lapse lasteaiaga harjutamine kergelt, mitte pidevalt hoolduslehel olles.
Kõige haigem (nohud-köhad) oli esimene laps esimesel kolmel eluaastal. Tagantjärgi tarkusena ütlen, et kippusin teda üle riietama.
Ninapumpa ja meresoolalahust kasutasin paar korda esimese lapse peal. Edaspidi olen aru saanud, et ei tasu maadlemist. Palavikke on meil väga harva juhtunud, aga kui juhtub, siis enne 38.5 alandama ei hakka.
See nipp ka veel, et kui laps tõesti jääb haigeks, siis AB kuuri tasub vältida (arstiga koostöös muidugi, mitte omal algatusel) nii kaua kui vähegi võimalik. Esimese lapse esimene perearst oli väga AB usku ja see tekitas lõputute haigestumiste tsükli.