kõige olulisem, vaata, et tegu oleks piirkonnaga, kuhu det.plan järgi poleks lubatud väikeste majade vahele suuri ehitada, vastasel juhul võib juhtuda nii, nagu kristiines mitmes kohas sõpruse pst ümbruses, kus ühel hetkel ehitatakse kõrvalkrundile mingid lahmakad 6-8kordsed korterelamud, mille kõik elanikud kõrvaloleva eramu hoovi ülalt vahivad.
mõistlikum osta asumi või kvartali keskele ja selline, kus ümber teised samasugused eramud.
nt nõmme, merivälja, pirita vanem piirkond

hea oleks, kui on hea transpordiühendus, veel parem, kui kesklinna lähedal (et saab südalinnas jalgsi tööl käia), aga samas tasulise parkimise piirkonnast väljas, st saad koju lõunale minnes auto värava taha jätta ilma, et mupo vahepeal trahvi teeks (nt osa kristiinet, tondi, luite asum kesklinnas jne). või selline piirkond, kust saab kiiresti kesklinna tööle el.rongiga (rahumäe, liiva, männiku algus)

mis neisse “varjatud puudustesse” puutub, siis vanad majad, mida müüakse, on üldjuhul nagunii eelmise-üleelmise põlvkonna ehitatud ja müüakse pärijate poolt, kel maja tehn,iseärasustest udust aimu pole. kui tahad vana maja, siis peadki arvestama, et ühtteist on vaja muuta või kõpitseda.
aga kui majaga tutvudes hakkad kohe pirtsutama, siis kardavad müüjad, et oled mõni neist, kes varjatud vigade nime all tahad pärast pool raha kohtus tagasi küsida ning sel juhul jääks üldse tehing ära, kuna müüja kardab sind.
me ise saime ka hiljuti ühe vana maja päranduseks (omale ei vaja, sest kodu olemas) ja mõtleme nüüd variante, et kas teha korda ja välja üürida või panna kuulutus, et müüme “kommunikatsioonidega krunti lammutamist vajava majaga”, sest kui müüksime maja, siis võib juhtuda, et meilt hakkaks mõni juristiharidusega ostja pärast ka pööningul olevate hiirepabulate või räästa all olevate pääsukesepesade eest tuhandete kaupa hüvitist nõudma, sest ise me seda ehitanud pole ja pole õrna aimugi, mis seal sees on või kuidas vanaisa oma noores põlves seda ehitas või kus seal juhtmed või torud jooksevad.